Värske Rõhu 19. sünnipäeva puhul toome arhiivisügavustest välja mõne nüüdseks tuntud autori debüütteksti, millega ta kunagi esmakordselt Värske Rõhu veergudel üles astus.
Värske Rõhk nr 3 // veebruar 2006
Kunagi saab käesoleva aja kokku võtta ühe lausega: “Oli aegadest parim, oli aegadest halvim, oli tarkuse ajastu, oli rumaluse ajastu, oli usu epohh, oli umbusu epohh, oli Valguse hooaeg, oli Pimeduse hooaeg, oli lootuse kevad, oli meeleheite talv, meie ees oli kõik, meie ees ei olnud midagi, olime kõik teel otse taevasse, olime kõik teel otse vastassuunas.” Laenatud sõnad pärinevad Charles Dickensilt[1], kelle 1859. aastal möödaniku kohta kirjutatud lause jätkus mõttega, et kõik on tegelikult väga sarnane tema kaasajale.
Kui ajad ei muutu, siis kuidas eristub meie aeg? Ja kui ka inimesed ei muutu — sest me ikka veel naerame, vihastame, edvistame, kadestame, armastame, hülgame, allume ja orjastame — siis kas saab see põlvkond olla teistsugune? Me tahame süüa, juua ja magada, nagu ka eelmine. Kogeda ja tunda õnne nagu ka üle-eelmine. Luua ja olla täidetud nagu ka sellest eelmine. Inimene ju ei muutu, sellepärast võimegi lugeda Senecat või Shakespeare’i või Stendahli ja ikka kirjutatuga haakuda, sest subjekt oleme ikka veel meie. Iga põlvkond võitleb omad lahingud ja kaotab samad illusioonid, sest inimestena õpime ajaloost vaid seda, et me sellest tegelikult midagi ei suuda õppida.
Kas siis ongi nii? Et hoolimata tervikust jääb üksik siiski samaks? Vaevalt küll. Inimene on põikpäine, sinna pole midagi parata, kuid kogutud teadmiste ja tarkuste hulk ju pidevalt kasvab. Seisame nii öelda eelmiste põlvkondade õlgadel, jõudes seeläbi kaugemale kui keegi varem; meie võimalused on suuremad kui kunagi arvati võimalikud olevat.
Kui mõtleme viimasele sajale aastale — kaks maailmasõda, tehnikaimed, arvutid, tuumapommid, Woolf, Hemingway, Freud, Einstein, kosmoserännud, lennukid, rulad, MTV, Stalin, Hitler, Mussolini, Lenin, Bush. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Kõike seda kaaludes näib, et meid seob saja aasta taguste inimestega vaid see, et ka meil on kaks silma, üks nina, suu ja veel mõned füüsilised sarnasused. Kuigi ka välist ei saa liiga palju usaldada, arvestades praegust madala kehakaalu hullust, plastilist kirurgiat ja kosmeetikatoodete imedemaailma.
1980. aastatel sündisid Eestis uued põlvkonnad. Esimesed 5-10 aastat inimese elust on isiksuse kujunemisel väga olulised ja põlvkonna määrab tema aja sümbolitesüsteem. Kümnendi alguses sündinud elasidki nõuka ajal, neil oli teine aabits kui meil, kümnendi keskel sündinutel, kes harjusid lasteaias ära sellega, et kõigil on ühesugused kummikud ja mööbel. Siis korraga võeti vahtkummist mõmmid, tüdrukutele anti asemele barbid, poistele läikivad mudelautod ja kuna täiskasvanud hakkasid eesti krooni kasutama, saime meie pärisrahaga poodi mängida. Ja selleks ajaks oli sündinud juba kolmas põlvkond, kelle aabits oli klantslehtedega ja kes juba 11-aastaselt kasutasid internetti. Nii mõnedki vanemad vaatavad palju nooremaid ja ütlevad, et vaesekestel ei ole sugugi vedanud, sest kõik tuuakse neile hõbekandikul ette ning nad ei oska elu hinnata; mõned palju nooremad aga vaatavad vanemaid ja neil on kahju, et nad pidid sellises seotuses elama.
Meie, kaheksakümnendatel sündinud, ei pea ennast eelmistest targemaks ega tulevastest intelligentsemaks. Teame väga hästi, et vanematel on õigus, kui nad ütlevad, et meil pole õrna aimugi, kuidas meil veab. Et me ei kujuta ettegi, kuidas enne asjad olid. Nüüd, kui on vabadus teha ja luua, kas peaksime sukelduma maksimalismi, kasutama võimalikult palju antud võimalusi? On terve planeeditäis inimesi, keda kohata, ja paiku, milles tegutseda. Kõlab kohati liigsuurelt, et võime teha ükskõik mida ükskõik kus. Kusagil on võimalik tegeleda väljavalitud alaga, reisimine ei ole enam probleemiks ja ka keeled on suus. On fakt, et alati on inimesi, kes tahavad ära-ära-ära ja on neid, kes tahavad paigale jääda ja tõesti midagi korda saata; paljud üliandekad noored ütlevad, et neil ei ole huvi mujale minna, kuni siin on kõik tehtud; nad tahavadki “eesti asja ajada”. Enam ei ole vabandusi enda mitterealiseerimiseks. Ei saa peituda rahapuuduse taha, sest abistavaid fonde on igale elualale. Ja ei ole ka ranget klassi-, kasti- või seisusesüsteemi, mis meid kinni hoiaks. Maailm on lahti — nagu naljakas auster. Väljakutse ongi just see, et enam ei vali me suunda kogu eluks — ei ole nii, et teed otsuse ära ja siis on tehtud. Kogu aeg tuleb valida: jään või lähen? Sest enam ei tähenda üks elu ühte eluala — me ei pea 30-aastaselt teadma, kelleks me saada tahame. See eristab meid kindlasti eelmisest põlvkonnast. Koole võib pooleli jätta suurema vabadusega ja töökohtadelt lahkuda täie rahuga. Aga me ei ole mitte multiandekad, vaid lihtsalt megasegaduses. Väike vabadusest tulenev vabadusetus või vabadusega seotud seotus. Praegu on aeg, kus ei saa lihtsalt küsida — mis on võimalik või mida ma võiksin saada? Sest küsimus on — mida ma tahan? (Pikapeale võib antud küsimusse lisanduda ka vandumine). Küsimuste aeg.
Tihti kuuleb, et Eesti on maailma raputavaid sündmusi arvestades üks ohutumaid ja turvalisemaid kohti, kus elada, sest tsunamid, maavärinad, orkaanid, vulkaanipursked, üleujutused sellistes mastaapides ei saa puhtalt geograafilistel põhjustel siin olla. Ja terrorismi meil ka ei esine, sest kellelgi pole huvi oma lõhkeaineid meile raisata. Ja sõdu pole ja ilmselt niipea ei tule, sest ei jää me ju otseselt kellelegi ette. See ohutus ei kannusta elama, meil puuduvad pidevad meeldetuletused oma surelikkusest ja lükkame asju pidevalt edasi. Lükkame elamist edasi.
Viibisin hiljuti kellegi 20. sünnipäeval, kus toost kõlas umbes nii: “Ja siit tulevadki need parimad aastad! Sa võid teha ükskõik mida, võid ennast siniseks ja marraskile läbi kukkuda, ning saad selle andeks, sest oled ju alles nii noor. Siiani ei saanud sa midagi teha ega kusagile üritada jõuda, sest olid kõige jaoks liiga noor ja keegi ei võtnud sind tõsiselt ning kümne aasta pärast oled sa peaaegu kõigeks liiga vana. Nii et nüüd tuleb kolm pluss seitse aastat sellist jooksmist, ehitamist, rabelemist, et nende möödudes saaksid insuldiga haiglas hinge tõmmata ja inimeseks hakata. Terviseks!”
Mõni aeg tagasi õhkas keegi ühe 35-aastase kirjutaja luuletuse peale: “Oh, te olete ikka niiii andekas!” Kirjutaja vastas täie tõsidusega: “Andekas saab olla vaid alla 30-aastane inimene. Sealt edasi on see lihtsalt oskus või juhus.” Nii et enese tõestamine ei toimu ainult karjääris, vaid ka loomingus. “Ühele inimesele antud enesekehtestusaeg ei ole lõputu — et kellekski saada, tuleb selleks saada kiiresti,” kirjutab Linnar Priimägi.[2]
Kui eelkooliealised võtavad antidepressante, nagu väidab meedia ning algkoolilaste päevad kestavad kella 8-19, siis oleme meie viimane põlvkond, kes ei sure 27-aastaselt rabandusse. Aga et kahekümnendates kusagile jõuda, tuleb teismelisena päris palju eeltööd teha. Et siis kahekümnendates koolid “igaks juhuks” läbi käia (sest mõnekümne kardina taga on üks aken, milleni tuleb jõuda, et saaks selle avada ja hingata puhast õhku: põhikool on esimene ühine kardin, edaspidi on valikud; kinnitame tagalat, et täiusliku olukorra tekkides ei pärsiks meie edasiliikumist mõni vahele jäetud samm), et saavutada väljavalitud elualal oma maksimum, et ümbritseda end vajalike inimestega ja et mitte mingil juhul läbipõlemist välja näidata. Ja et ennast pidevalt unustama panna, et kõik, mis me saavutame, on lõpus ikkagi vaid hunnik mittemidagit, või heal juhul prahti. Elame kiiresti ja sureme kiiresti. Tegelikult jäävad meist maha ju lapsed, aga praegu näib, et vanemateks saamine ei ole üldsuse silmis vapper areng, vaid haletsusväärne juhtum.
Vabandust väljanduse pärast, aga meie ajud on läbi tõmmatud. Ja mõttevägistamine on pidev. Jah, meil on meediakära, ajupesu, brändisõda, massipsühhoos, millest tuleb kas eemalduda või sellesse sukelduda, pinnale tõusta ja ujuda. Kui kunagi töötas maailm uju-või-upu põhimõttel, siis nüüdisaegne hoovus on uju-või-roni-veest-välja-sest-sa-oled-ees ehk “rada vabaks, mina tulen” või “tropid eest”. Reklaamipausi ajal ilmneb meie tundetus vägivalla suhtes, kui kanaleid klõpsutades jätavad pesupehmendi ning jalutud sõdurid meid ühtmoodi emotsioonituks. Elame vägivaldsel ajal, kuid see aeg on kusagil mujal.
Mis meid eristab, on internet — kättesaadav informatsioon ja pidev suhtlus üle igasuguste vahemaade. Iga uus põlvkond pidavat tahtma ja vajama revolutsiooni. Eelmist sajandit tehakse maha, unustatakse ja kustutatakse oma kultuurimälust. Eestis tundub see lihtsalt niivõrd vältimatu, et uuel sajandil uut asja tehakse, sest see tuleneb režiimivahetusest ja eelmisele ei saa midagi näkku visata, sest nende kitsad (loomis)tingimused ei tulenenud neist endist, nii et lahutame end eelkäijatest viisakalt. Kuigi on tunda vana ja uut kultuuri, on praegu veel vara öelda, kas suures plaanis toimub hetkel järsk ümberorientatsioon, sotsiaalpsühholoogiline murrang või vaimurevolutsioon.
Mulle tundub, et meil lastakse olla. Et ei üritata maatasa teha kõike värsket ja teistsugust. Vanem põlvkond tervitab meid avali ja see on kohati natukene õõvastav, sest kõigi reeglite järgi tuleks meid alla suruda. Nii või teisiti on paljud nõuandjad vanemad, aga me teame väga hästi, et ei saa teha seda, mis eelkäijad on meile ette kirjutanud. Tihtipeale tuletatakse meelde: “Enne kui kritiseerid noort põlvkonda tuleta meelde, kes nad üles kasvatas.” Me ei taha olla veel üks läbikumav koopia.
Rohkem kui 100 aastat tagasi ütles Robert Green Ingersoll, et enne ei saa olla tõeliste suurmeeste põlvkonda kuni on olnud vabade naiste põlvkond.[3] On see nüüd käes? Saja aasta pärast ei õigusta meie tegematajätmisi miski. Mõni aeg enne Ingersolli oli mõeldamatu, et naine on nii öelda vaba. Praegu tundub mõeldamatu, et ta ei ole. Lennukid naerdi ju ka alguses välja. Meil pole midagi kaotada. Nobeli kirjanduspreemia laureaat Pearl S. Buck märkis: “Noored ei tea piisavalt, et olla mõistlikud ja seega üritavad võimatut — ja saavutavad selle, põlvkond põlvkonna järel.”[4] Ka meie.
Kui rääkida kirjutamisest, siis noorte kirjutajate põlvkonna kohta on hästi öelnud Jim Ashilevi: “Ma ei taotle tingimata karmi teemakäsitlust või jõhkrat kirjandust lihtsalt sellepärast, et olla veel karmim ja jõhkram kui eelkäinud kirjanikud; et eestkätt sellega teiste seast välja paista ja eristuda. Või et tekitada oma põlvkonnast muljet, justkui oleks tegemist karmi põlvkonnaga. Nii palju kui ma oma põlvkonnakaaslasi tean, on nad pigem ülitundlikud ja neurootilised. Uus siiras põlvkond kõlab palju paremini kui uus karm põlvkond.“[5]. Üks karmistajatest on ropendamine — ilma milleta on nii mõnigi tegelane ebausutav; me paneme emotsiooni nii elus kui kirjas ühte sõnasse ja liigume edasi. Oleme ausad ja loome ausaid tegelasi. Siirdume ja siirdame. Me ei vastanda end vihaselt eelnevate põlvkondadega. Me ei taha olla neo-midagi või post-midagi või eel-midagi põlvkond. Veritasistid, sidudes sõnu veritas ja veri. Sest enam ei saa olla leige, leige sülitatakse välja. Ja enam ei saa olla vesine, vesisele sülitatakse peale. Võime kirjutada kas kuumavereliselt või külmavereliselt, aga kindlasti verega. Ja peame kirjutama ausalt, varjumata, peitmata, ennast ohukoldest eemaldamata. Tões ja tõeks ning kui see nõuab enda haavatavaks tegemist, siis teeme nii, et veri väljas. Tegelased ja juhtumised ei pea olema fiktsioon, sest päris inimestega juhtub päris suuri päris asju. Praegune kirjanduslik tekstimassiiv on suur, kuid selle kirjutamise ideeks ongi käesolev aeg — ei looda igavese kirjanduspärandi jaoks, vaid et kestvas hetkes aus ja vajalik olla. Muidugi ei ole kvantiteet olulisem kui kvaliteet, kuid kvaliteet ei tähenda ideaalset lõppviimistlust, mis ongi just see, mis vahel loomingust elu neelab, tehes ta suureks kunstiteoseks. You win some, you lose some.
Eelmisel aastal kirjutas Cliff oma avaldamata “Märguannetes”: “Nii palju vett kui möödunud aastal / pole Noa aegadest Maa peale voolanud. / On me vaimud nõnda kuivanud? // Nii laia lund kui möödunud aastal / pole lapsepõlvetalvedelgi sadanud./ On mustad teod meid liiga määrinud? // Nii paljudest tulekahjudest kui möödunud aastal / pole kedagi meist kunagi teavitatud. / Kas vajavad hinged soojendamist? // Nii palju laipu kui möödunud aastal / pole loodus mu põlvkonnal varem näidanud. / Kas sigitame liiga usinalt?” Kirjanik Chuck Palahniuki sõnul ei tee Jumal muud kui jälgib meid ning tapab meid ära, kui muutume igavaks. Me ei tohi kunagi, iialgi olla igavad.[6] Inimestena on meie esimene käsk: Midagi peab juhtuma[7]. Me ei taha olla igavad. Ega nii kuivavaimulised, nii mustateolised, nii külmahingelised, et loodus peaks meid tõstma. Ei taha olla need, kelle peale on tulevik raisatud. Ei taha, et maailm peatuks meie apaatsusest. Ei taha jälgida, teha märkmeid ja õppida teiste vigadest, tahame võtta osa, olla selle sees ja keskel. Ei taha olla samad, ühtselt hallid, tahame olla mustad ja valged ja terrakotapunased ja türkiissinised ja õunarohelised ja kuldkollased. Ei taha kaduda jäljetult. Ei taha elada aastate ja aastakümnete pärast, ega ka läbi oma järglaste — tahame elada nüüd ja praegu ja igavesti, iseendina. Ei taha olla kõrvale kallutatud, lasta sellel abrakadabrasimsalabimil oma fookust nihutada särale ja sillerdustele; tahame näha läbi selle, selle taha, seda ja sinna, kus on tõde. Me ei taha vinguda vingumise pärast, ei taha halada, et oleks midagi teha, tahame ronida üle kõikidest oma muredest, draamadest, segajatest, segadustest, lugudest, eludest, edevustest ja kadedustest, et seista silmitsi hirmuäratava teadmatusega ja ka see ületada, et kuhugi jõuda. Ei taha olla täidetud võltsuse ja pinnapealsusega, tahame, et meie peades oleks ehe mõte. Ei taha, et meie kujutlusvõime oleks halvatud ümbritsevast, tahame olla ohuks seiskuvale maailmale, et ta jälle tiirlema panna. Ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel juhtuda ilma vastu võitlemata. Ei taha anda oma lastele elu, et siis neile ka meie oma elu anda, sest unustasime seda ise elada. Ja üleüldse! — ei taha elada nii, et pärast meid võib veeuputus tulla, tahame elada nii, et veeuputus võib tulla millal iganes ja me ei peaks hakkama kooris soolasilmselt lalisema: “Aga ma olen ju liiga noor, et surra…” Sest me ei ole raisanud ja asjatult rabelenud. Sest me elamegi.
Ja kui siirus teeb mu naiivseks, siis olgu nii.
[1] Dickens, Charles (1997). A Tale of Two Cities. Signet Classics.
[2] Priimägi, Linnar (2004). Kultuuriteooria konspekt (CD). Tallinna Pedagoogikaülikool.
[3] Ingersoll, Robert Green (1896). How To Reform Mankind. (Chapter V – Homes for All) –
http://www.infidels.org/library/historical/robert_ingersoll/how_to_reform_mankind.html
[4] Buck, Pearl S. (1973). The Goddess Abides. Pocket.
[5] Postimees nr 248 (4522) (26.10. 2005). Jim Ashilevi armulugu teatriga.
[6] Palahniuk, Chuck (1999). Invisible Monsters. W. W. Norton & Company.
[7] Palahniuk, Chuck (2005). Haunted. Doubleday.
Praegu Eia (20) kogeb ja kogub. Kui saab silmini, siis jälle valab ja vallandub. On kuulu järgi natuke naiivne, sutsu segane ja päris pöörane. Loogika ja analüüsivõime puudub. Oma essees kirjutab Eia praegusest noorte põlvkonnast, kes “ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel juhtuda ilma vastu võitlemata.”
