Värske Rõhu 19. sünnipäeva puhul toome arhiivisügavustest välja mõne nüüdseks tuntud autori debüütteksti, millega ta kunagi esmakordselt Värske Rõhu veergudel üles astus.
Värske Rõhk nr 42 // suvi 2015
Ele Arakas
„Esmaspäevad”
Tänapäev, 2015
2014. aasta Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorsooromaanide võistlusel 1. koha pälvinud Ele Araka (pseudonüüm) „Esmaspäevad” on omamoodi hübriidteos. Ühelt poolt on see segu Margus Karu „Nullpunktist” ja Stephanie Meyeri „Videviku” saagast, teiselt poolt on neist raamatutest laenatud teemasid vürtsitatud kõnepruugiga, mille mõistmiseks peab tundma internetiajastut: meeme, laulutsitaate ja muud sellist. „Esmaspäevad” on seega igati esikohavääriline teos, sest peegeldab täpselt seda, mis praegu noorte inimeste maailmas toimuda võiks. Siinkohal pean märkima, et kui ma oleksin vaid paar aastat vanem, ei saaks ma žargoonist sugugi aru – aga õnneks kuulun veel otsapidi sellesse põlvkonda, mida „Esmaspäevades” peegeldatakse.
Lugedes meenub esmalt Margus Karu 2010. aasta menuk „Nullpunkt”. Selleks on kolm põhjust. Esiteks on „Esmaspäevade” peategelane Katariina (sõpradele Kata) pärit sarnaselt Karu romaani Johannesega vaesest perekonnast. Isa tal pole ja emaga on suhted kehvad. Teiseks, oma silmanähtava vaesuse ning maalt-ja-obesega-staatuse tõttu kiusatakse teda koolis. Ent kui „Nullpunktis” piirdus asi vaimse vägivallaga, siis Araka teosesse on lisatud tugev annus füüsilistki. Kolmandaks valitseb mõlema raamatu peakangelase mentaliteedis seisukoht I can’t go on, I will go on ehk hoolimata ropust sõimust, sõgedast emast ja hullust enesetundest näevad nii Johannes kui ka Katariina tunneli lõpus valgust.
Bussis loksudes mõtlesin oma tuleviku peale. Siin koolis pidin vastu pidama ainult mõne kuu veel. Kui hakkaksin nüüd puuduma või mingit jama kokku keerama, siis seda kauem siin kinni oleksin. Keskkooli lähen kuhugi mujale, ükskõik kuhu. Eeldatavasti pole kuskil nii hull. Siis on vaja veel kolm aastat vastu pidada. Otsustasin, et pean olema nagu robot. Ei torgi kedagi, ei suhtle kellegagi, lihtsalt käin kohal ja teen oma asjad ära. (lk 217-218)
Ometi võib see valgus tunneli lõpus olla maru petlik. Lunastust ei ole ega tule. Sellest valgusest astub välja hoopis haiglaselt meeldiva välimusega antagonist, vampiir nimega Niglas, kes erinevalt oma (kuri)kuulsast eelkäijast Edwardist ei helenda valguse käes ega maga avatud kirstus nagu rumeenlane Dracula, vaid eelistab jääkülma veega täidetud vanni. Näikse, et imeelemendid nagu vampiirid, libahundid, zombie’d ja teised poolinimesed on eesti noortekirjanduses eelduseks, et tekst potentsiaalsele publikule imponeeriks. Kiiri Saare sarja „Ruubeni liblikate” teises osas avastab meessoost (sic! – tihti on fantastiliste noorteromaanide peategelasteks tüdrukud) kangelane ühel päeval, et ta on pooleldi deemon ning peab oma kurja jõudu kuidagi taltsutama. Samal ajal kasutab ta liikumiseks uhiuut Lexust …
Maagilise elemendi kasutamine on märk sellest, mis on parasjagu popkultuuris esil – „Videviku” ja „Harry Potteri” mõju on paraku raske üle hinnata –, kuid teisalt markeerib see (noorte)ühiskonna nihet. Eelmise kümnendi noorteromaanides domineerivad sotsiaalsed probleemid, nagu narkomaania, suitsiidid ja haigused (nt Diana Leesalu „Kaks grammi hämaruseni”, Sass Henno „Mina olin siin”), osutusid ühel hetkel liiga tõsiseks või ebausutavaks. Paistis, et 2000. aastate alguses debüteerinud noorkirjanikele tähendas noor olemine vaid suurt sõda iseenda ja ümbritsevaga ning tunneli lõpus paistvast valgusest polnud juttugi.[1] Nüüd aga igapäevaelu kirjeldamisest enam ei piisa, et teos mõjuks, ja mängu tulevad kergelt fantastilised elemendid. „Esmaspäevade” kõige maavälisem olend on kahtlemata Niglas, kes toob endaga kaasa oskuse maailma keerlema panna, inimesi alateadlikult mõjutada ja esemete ja olendite energiavälju näha. Katariinale, kes üritab igal võimalikul viisil oma eksistentsi ja üldse inimese elu põhjendada, tunduvad sellised võimed esialgu uskumatult lahedad. Pikapeale kujuneb neiul välja aga oma filosoofia, kuidas ümbritsevat mõtestada. Nii läbivad raamatut pikad arutlused ilmaruumi tekkimise kohta:
„Minu arvates küll ruum lõpmatu pole,” vaidlesin, „see ju tekkis koos suure pauguga. Ruum pole niisama tühjus, vaid on ise ka … midagi. See ka paisub, koos kõige muuga, mis universumi moodustab. Nagu rosinasai. Ja aeg ju ka … vähemalt ühtepidi pole see lõpmatu, sest ta tekkis ju suure pauguga.” (lk 117)
On rõõmustav, et teos ei koosne ainult tegevuse- ja seisundikirjeldustest, vaid ka „diibimatest” asjadest, ent seesugused maavälised teemad mõjuvad „Esmaspäevade” üldise hoogsuse kõrval kuidagi teisejärgulistena. Kujutlegem, et muidu kiire ja liikuva helikeelega muusikateoses on iga natukese aja tagant paariminutiline paus, mille järel läheb lugu tavapärase hooga edasi. Mõnda kuulajat häirib selline hakitus, mõni aga kerib pala edasi, teades, et mõtestamata vaikus laiemas plaanis suurt rolli ei mängi.[2]
Ebausutavust jagub „Esmaspäevades” veel – maagilistes detailides. Vampiir küll toimib võõra, tundmatu ja ohtliku elemendina, aga teost lõpetav ohverdus- või tapmisrituaal tundub ülejäänud raamatu valguses üpris kohatuna. Hästi, vahelduseks ebamaistele sündmustele ja olenditele leiab Katariina endale (inimesest) kaaslase, klassivenna Marteni, kuid – nagu peategelane isegi teose vältel mitu korda välja toob – sellist õnne kauaks jätkuda ei saa. Suhe Marteniga lõppeb suure tragöödiaga. Katariina ei tea, mida teha. Lõpuks otsustab ta inimeseks olemisest üldse loobuda, otsib üles oma vana vampiirist sõbra ja palub tal ennast ohverdada. Teos kulmineerub stseeniga, kus juba pooleldi teises ilmas olev neiu otsustab musta linaga kaetud söögilaual, et elu, olgu see nii õnnetu kui tahes, on ikkagi surmast parem. Raske on aru saada, miks lõppeb muidu tragikoomiline raamat nagu B-kategooria õudukas? Võib-olla ei leidnud noor autor sobilikku lõpunooti. Varjuna ringi käimine on küll tugev kujund, kuid seal ei kanna see välja.
Vahest on teose viimased 20 lehekülge sümboliks hoopis millelegi muule? Ehk ei pea eespool kirjeldatud sündmusi üldsegi sõna-sõnalt võtma, vaid neid võib vaadelda kui võrdpilti loodusrahvastele omasest üleminekuriitusest, kus neiust saab naine või poisist mees? Et surma asemel elu valimine tähendab iseenda eest vastutuse võtmist. Viimasel juhul täidaks „Esmaspäevad” ülesannet, mida noorteromaanidelt oodatakse[3] – noortele head eeskuju pakkuda. Hoida neid elus. Valedest valikutest võimalikult eemal. Kuid sellest hoolimata ei kõla teose lõppakord sugugi nii võimsalt, kui võinuks. Noortekirjanduseks liigitub teos eelkõige seetõttu, et noor kirjutab omavanusele (või veidi nooremale), üle 25aastased selliseid teoseid naljalt kätte ei võta. Asi pole ainult raamatute kvaliteedis, vaid juba välja toodud väites – vanema generatsiooni lugeja ei pruugi mõista teose slängi ja viiteid lauljatele-näitlejatele-telesaadetele. Ometi just nende markerite kaudu peategelane iseennast määratlebki, mispärast võib tema psühholoogia jääda vanemale lugejale lihtsalt häguseks. „Esmaspäevade” omapärase žargooni tõttu võiks olla teose lõpus seletav sõnaraamat.
Pekki! Tahtsin endale peoga otsaette laksata. Või veel parem, labidaga. Sotsiaalselt ebaadekvaatne pingviin kohtas Bad Luck Brian’it ja tulemus olin ilmselt mina. Mingi tüüp ründab mind pimedal tänaval ja ma kutsun ta endale külla? Ma ei suutnud ennast uskuda. (lk 14)
Kuid just hoogne, irooniline ja kohati lausa ülbe[4] kirjutamisstiil oli üks põhjustest, miks „Esmaspäevad” romaanivõistluse võitis. Pean nõustuma – tänu ainuüksi äärmiselt mahlasele keelekasutusele on see õnnestunud tekst. Tugev huumoriannus vähendab kurbade ja haledate olukordade paatoslikkust ja peakangelase eneseiroonia paneb teksti elama. Oskus enda üle nalja heita ongi see, mis teost paljudest teistest noorsooromaanidest eristab. Kui 2000. aastate kangelastele oli omane wertherlik või koguni justine’ilik kannatus, siis Katariina meenutab pigem Henry Fieldingu kangelast Tom Jonesi, kes sünnib küll õnne-, mitte õnnetusetähe all, kuid kellega sellegipoolest alatasa midagi kentsakat juhtub. Ning Markii de Sade’i „Justine’i” mainides tuleb välja tuua ka see, et „Esmaspäevades” räägitakse seksist palju, häbenemata ja eufemismide taha peitmata. Raamatu põhiteema on ju suureks kasvamine, mille lahutamatu osa on seks. Samas pole seda presenteeritud millegi eksklusiivsena – „50 halli varjundi” sadomasomänge ei praktiseerita ning selle asemel kirjeldatakse esimest seksuaalvahekorda nii, et lugejal ei hakka piinlik. Kui noor kirjutab omavanusele, siis ta ei loe moraali, sest teab omast käest, et epistel rahustab ainult selle südant, kes seda peab. Hea noortekirjandus näitab, kuidas ümbritsev maailm toimib, aga ei anna sellele hinnangut. Lugejale antakse võimalus ise järeldusteni jõuda, et seeläbi ennast ja teisi paremini mõista.
Nii võibki öelda, et „Esmaspäevade” hübriidsus põhjendab ennast mõneti. Teose tugevaimad küljed avalduvad just nimelt meie tragikoomilise igapäevaelu värvikas kirjeldamises ning peategelase usutavas siseheitluses. Teisalt päädib see siseheitlus kuidagi ebaloomulikult. Vahetult enne raamatu lõppu kargab välja veel üks maagiline olend – deus ex machina, kes leiab loole järsu lahenduse. „Esmaspäevad” oleks hea teos ka juhul, kui autor poleks maavälist elementi üldse sisse toonud. Raamatus kujutatavas reaalsuses on peidus piisavalt ainest, mille kaudu oleks peategelane saanud oma elu mõtestada. Ja tunneli lõpus paistev valgus ei tähenda ju surma, vaid hoopis edasiminekut, järgmist taset. I can’t go on, I will go on.
[1] Ehk on siin tegemist karmide 1990ndate mõjuga?
[2] Siinkohal ei väida ma, et paus kunstiteoses kandma ei peaks – peab küll!
[3] Ave Mattheus „Noor(te)kirjanduse plahvatus”. – Looming 9/2010, lk 1285–1301.
[4] http://www.elk.ee/?p=10527.
Hanna Linda Korp (22) õpib Tartu Ülikoolis eesti kirjandust ja folkloristikat. Ta on pärit mereäärsest külakesest, aga praegu elab Tartus ühe tuntud supivabriku kõrval. On kirjutanud Eesti Ekspressi ja Müürilehte raamatu- ja plaadiarvustusi ning kultuuriartikleid.
