SADA Värsket Rõhku! 🌱🌱🌱
Värske Rõhu sajandas numbris debüteerib viis suurepärast noort luuletajat: Mirt Tiigisoone tekstid vaatlevad sõbralikult ja tähelepanelikult valusaid läbielamisi ja koosolemisi, haisu põhjalikud ja sõnatäpsed tekstid võtavad lugeja kaasa kriipivatesse ja tülpimust tekitavatesse olukordadesse ning püüavad neis olukordades leida ruumi ja vabanemist, Erik Aart kirjutab minimalistlikult, mõtlikult ja tema tekstides on esil paeluv ähmasus, Kairi Joasaare heakõlalembestes luuletustes põimuvad ja vahelduvad sotsiaalne ja emotsionaalne tasand ning Mari Rüüsoni luuletused katsetavad mänglevalt lõppriimiliste rütmidega ning suudavad korraga jääda tõsiseks ja heita selle tõsiduse üle nalja. Taas ilmuvad meie veergudel Rasmus Politanovi luuletused, mis on tihedad, tempotundlikud ja rikkaliku kujundiilmaga: neis kõlavad nii maoaasta aeglane sahin kui ka sametine ladina keel. Maryliis Teinfeldt-Grinsi suurepärased kadrinamurdelised luuletused pakuvad aga põgusat ja võluvat sissevaadet tema peatselt ilmuvasse teise luulekogusse (!).
Proosa on seekord Aliis Aalmanni päralt. Aliis on üks neist Värske Rõhu autoritest, kelle nimi ka laiema avalikkuse ees ammu enam tundmatu pole: mida ta kõike avaldanud ja võitnud poleks! Tema sulest tuleb lopsakas novell lapsepõlve hirmudest ja täiskasvanuks kasvamise raskustest, mis mängitakse välja detailitundliku näidendlikkusega. Jonas avastab end sõprusgrupist, mis tundub talle aina ebameeldivam ja ohtlikum, kuid samas ei suuda ta end kuidagi välja kiskuda vindunud lapsepõlvetraumast ja omaenda kinnisest iseloomust. Tulemuseks on üks keeruline sasipundar, kus sõlmes nii kogu Jonase identiteet kui ka teravad suhted sõpradega.
Ukraina vihikus kohtuvad eesti lugejaga neli noort ukraina luuletajat: Ivan Hnativ, Illia Rudiiko, Julia Rupeka ja Katja Novak, kes on ka kogu vihiku tõlkija. Ukraina luuletajad ei kirjuta ainult sõjast, vaid otsivad uusi sõnu ja kujundeid kõige jaoks selle taustal: kirjutada tuleb ka keelest ja ajast, suitsukonidest ja kastanimunadest, mõtete prügimäest, esimese lume valgetest kärbsetest ja viljaterade mustadest südametest, väsinud käte helladest liigutustest ja sellest, kuidas kõneleda ütlemata kergelt. Vihiku lõpetab traagiliselt hukkunud Julia Rupeka olematuseigatsusest kõnelev luuletus.
Teksti- ja pildiarmastajad, rõõmustagem — Värskes Rõhus ilmuvad sellest aastast jälle regulaarselt koomiksid! Märtsinumbri külgi kaunistab Romy Nõuliku isiklik, lõbus ja lohutav koomiks “Sära”, mida saadab lühiintervjuu autoriga.
Päevikurubriigis analüüsivad Johannes Lilover ja Ott Rünkla ilukirjandusliku performantsi vormis oma naljakaid, masendavaid, absurdseid, ilusaid ja koledaid kogemusi kaitseväes, välgatuses annavad aga Katrinka Josephine Savimägi ja Martha Rattus ülevaate 2025. aastal ilmunud noortekirjandusest, vaagides teoste plusse ja miinuseid ning andes nõu, kuidas veel paremini saaks.
Ja kriitika! Erin Ruudi kirjutab fragmentaarses päevikuvormis päevikute raamatu “Sa peaksid rohkem lugema” lugemiskogemusest, Riste Sofie Käär võtab ette Andrus Kasemaa “Minu kangelased” ja uurib, milles see kasemaalikkus siis ikkagi seisneb. Marie Ojamaa kirjutab aga Riste Sofie Kääri luulekogust “APS!”, sidudes punki ja karnevali, ning Meribel Leppik vaatleb, mis peidab end Aliis Aalmanni luulekogu “Pääsulinn” tibukollaste kaante vahel.
Raamatuid soovitab Ove Averin, illustratsioonid Maryliis Teinfeldt-Grinsilt!
Sajaga EDASI!!!
