Värske Rõhk nr 69! Uus aasta, uus number, uus kujundaja, uus visuaalne identiteet! Ellu-Marie Blond on andnud värske kuju nii sisule kui kaantele ning esmakordselt leiab ajakirjast ka koomiksi. Debüüdi teevad Heneliis Notton ja Oliver Ämarik, väärikale pensionile saadame aga Värske Rõhu teeneka kriitiku Joonas Ojapi ning prosaisti Siim Tõniste. Rauno Alliksaar vestleb kirjandusteadlase ja -kriitiku Indrek Ojamiga sellest, miks uurida, tõlkida ja üldse lugeda kirjandust, aga ka telesarjadest ja isadusest. Välgatuseski tuleb jutuks lugemine, nimelt proovib Oliver Issak Pierre Bayardi kaudu saada üle painavast süütundest, et kõiki raamatuid ei olegi võimalik läbi lugeda.

Leiab ka teisi esseistlikus vormis mõttemõlgatusi: Priit Põldma päevikus mõtiskletakse üksi- ja koosolemise üle, ka Laura Porovart kirjutab Tõnu Õnnepalu viimast luulekogu “Pimeduse tunnil” arvustades üksildusest ning riimide teraapilisest mõjust. Kriitikakonkursil teise koha pälvinud Oliver Ämarik lahkab aga nobelisti Olga Tokarczuki ökotrillerit “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, kolmanda koha saanud Pilleriin Puhlov on vaatluse alla võtnud Yōko Tawada lühiromaani “Kahtlased kujud öises rongis”.

Uus number üllatab ka 2020. aastal Läti luulepäevade festivali luuletõlke töötoas valminud noorte leedu ja läti autorite Dovilė Kuzminskaitė, Lote Vilma, Krista Anna Belsevica, Aistis Žekevičiuse, Eriks Naivo ja Kirils Vilhelms Ēcise tõlgetega (läti ja leedu keelest Kristjan Haljak ja Triin Paja).

Kuhu viib meid sõna? Selle küsimuse ümber tipivad mitmed väga tugevad ja omapärased luuletajad nagu Liisa Mudist, Johan Haldna ja Triin Paja. Luulekülgedelt leiab ka Seio Saksi Matrixi-hõngulisi ning ja Emma Lotta Lõhmuse kevadiselt liikuvaid tekste, Ann Viisileht konstrueerib aga nostalgilise ja hõllandusliku poeetilise ruumi.

Raamatuid soovitab tõlkija Heli Allik, fotod tegi Pärtel Eelmere ning illustratsioonid Greete Tukk.