ILMUNUD ON VÄRSKE RÕHU JUULINUMBER!
Juulikuise luulerubriigi märksõnadeks on lõppriimid ja terav sotsiaalkriitika! Ja muidugi ei saa jätta märkimata, et kaheksast luuletajast viis on tugevad debütandid. Tõnn Martin Tirgo kirjutab eesti ja mulgi (!) keeles müütilis-muinasjutuliste kujundite abil kõrvu sõjast, ühiskonnast, tüdimusest ning luuletajalikust elutunnetusest. Elis Pauguse pikarealistes elegantses lõppriimis tekstides luuakse võrdpilt luulemina kogemuse ja keemia, bioloogia, keeleteaduse ning ajaloo vahel. Kärt Heinverelt ilmub kaks luuletsüklikest äremaastumisest, keelepoliitikast ja neoliberaalsete riikide moraalsest laostumisest, Paulus Palju mõtiskleb vihaselt lärmi, hariduse, äärelinnade, nõukaaegse pärandi ja muu põneva üle, Helgi Ansperi tekstides jällegi kohtab lugeja argiseid ja nappe, ent tabavaid sõnastusi ühiskondlikust enesetundest. Lisaks debütantidele säravad Ellen Emilie Laaksoneni luuletused, mille sürrealistlikus käekirjas sulavad võluvaks ja teravaks tervikuks plastik, betoon, tunnelisuud ja beibed, aga ka Sirly-Ann Merikülli tekstid, mis algab võitleva hommikuluulega ning viib lugeja rännakule surnuaeda, metsa ja pingestatud armastusluule ridade vahele. Tõenäoliselt viimast korda saab Värskest Rõhust lugeda Toni Tombaku pikaajalise luuletsükli “Kõnelused iseendaga” uut osa, kus Tombak tabab lühikestes stroofides korduste ja kujundiloomega mängides valusalt ühiskondlikku närvi.
Proosaküljed on seekord üsna raskemeelsed. Debütant Eke Nen räägib lapsepõlvesuvedest Pärnus, mis tänaseni sügaval hingepõhjas kriibivad: endaga pahuksis joogisest isast, lõputust peost ja kurnatud kannatavast emast. Andreas Kübar jagab omakorda lugejatega kaht katkendit oma valmivast romaanist, kus asjasse on segatud nii kaks sõnakat inglit ja kaleröövlid kui ka muusikaõpetaja Camille’i ja tema vaikne lein. Aska Shimmo – samuti debütant! – jutustab aga muinasjutulise loo jaaniööst, kust pole puudu ei sillerdav tiik, lõõmavatel pilkudel tants ega nukker vetevaim.
„Iga päev mõtlen, et kuidas need inimesed siin ometi elavad, kuni mulle tuleb meelde, et mina olen ka inimene ja elan ka siin.“ Esimest korda Värske Rõhu veergudel kirjutava Mariann Võhmari päevik toob teateid lõunapoolkeralt ja aasta vastaspooluselt, kesksuvise Perthi kõikehõlmavast kuumusest. Päevikurubriik laieneb seekord ka tõlkesse: Samy Langeraert (prantsuse keelest debüüttõlkinud Leon Hagel) vaatleb ühe surnuaiapingi ümber tiirlevaid inimesi, sipelgaid, oravaid, pilvi, elavate kehade hääli ja liikumisi vaikselt lamavate surnud kehade vahel.
Seekordne välgatus on aga hoopis muinsuskaitse päralt – Ekke Janisk küsib, mis asi on õigupoolest autentne artefakt ja miks me ühiskonnas ikka veel arvame, et see on midagi objektiivset, ning toob kaks põnevat näidet oma konserveerimispraktikast. Intervjuurubriigist saab aga lugeda Isabel Jezierska ja hiljuti debüütluulekogu “Tsükkel” avaldanud Johanna Roosi mõtteteravat dialoogi menstruatsioonist, normatiivsusest ja maailma muutmisest, vestlust saatmas Enlil Sonni tehtud fotod (nii mõnedki neist temaatilised!).
Kriitikaküljed kõlavad seekord kuidagi eriti hästi kokku luulerubriigis tõstatuvate küsimustega ja viivad lugeja ökokriitilisele lainele! Kui Gregor Mändma kirjutab poleemilise Soome keskkonnafilosoofi Pentti Linkola teosest “Nurjatu küsimus”, siis Johan Haldna on ette võtnud Maarja Pärtna Eesti Kultuurkapitali luulepreemia pälvinud luulekogu “Ülestõusmise serval”. Proosapreemia laureaadi Arne Merilaide romaanist “Puuinimesed” kirjutavad Rahel Ariel Kaur, Katrinka Josephine Savimägi ja Kerstin Vestel (debüüdid mõlemad!), Sirly-Ann Merikülli kolmandast luulekogust “Juurdumine” mõtiskleb aga Steven Eomois (kah debüüt!).
Kolme kanada kirjanduse tippteost soovitab Toronto Ülikooli eesti keele lektor, ökokriitik Kadri Tüür, numbri illustreeris EKA maalitudeng Liisa Nurklik!
Armsad sõbrad, juulinumber on purgis, aga Värske Rõhu toimetus läheb nüüd väljateenitud puhkusele! Hoidke end puukide eest ning augustis näeme!
