November tuleb villaselt ja värviliselt!
Luules saab seekord uut ja vana. Numbri avavad Hanna Stiina Kanguri vormiliselt mitmekesised, ajaloolise ulatusega ning sise- ja välismaailma suhtes tundlikult tähelepanelikud luuletused. Gretta Nikolajeva õrnades armastusluuletustes kohtub lugeja lõunaeestiliste (kui isegi mitte tartukeelsete !!!) keelefragmentidega, Johannes Liloveri luuletustes torkab silma minimalistlik ja suhtlev väljenduslaad, milles reaalsus ja fiktsioon näikse põnevalt suhestuvat. Taas saab lugeda alati täpseid ja muhedaid tekste Elo Valneri sulest, kus aeg ulatub kaugele nii keeles kui sisus. Marie Ojamaa voolavad, isegi ülevoolavad tekstid löövad tundemaailma uppi, Sven Antoni kriitilistes ja kehalistes tekstides mõtiskletakse, kuidas miinusmärk pangakontol reaalsuses välja näeb. Annabel Allase tekstid on mõnusalt keelemängulised ja kehakogemuse suhtes tähelepanelikud, pakkudes lugejale natuke fantastikat ja natuke loodust ning Caroline Kuzmini tekstides sulanduvad keskkond ja mina ühte ja udu sosistab lorijuttu.
Proosa on sügiseselt mase ja melanhoolne. Elisabeth Sirel räägib oma tekstides nooreks naiseks olemisest: elab läbi kurblikult niisket suusatundi, pistab rinda rõvedikuga bussi peal ning vihub jaanidel müütilist suureks kasvamise tantsu. Katariina Kilk jutustab seevastu sellest, mis tunne on lebada niisama, ja tunda, kuidas surm musta mantliga lähedalt mööda käib. Loona Mets hellitab jällegi taskus tuttavat suitsupakki, meenutab kadunud sõpra ning süütab küünla ja sigareti. Maryliis Teinfeldt-Grinsi sulest saab aga lugeda üht üdini tartulikku lugu kampsunite, puumajade ja keeruliselt õhetava armastusega.
Anna Linda Variku tõlgitud Argentina kirjaniku Camila Fabbri jutustuses „Keegi ei saa aru, mis toimub“ mõtiskleb jutustaja hiiglaslikest väljasurnud lindudest ja perekonnaloost (mis ongi enam-vähem sama asi), Trooja lõõmamisest ja armastusest (mis on samuti enam-vähem sama asi) ning laste saamisest ja pöördumatutest ajaloosündmustest (enam-vähem sama asi). Päevikurubriigis roogib aga Ekke Janisk Veneetsias bioloogilist, keemilist, loomingulist ja moraalset sitta ning vaatab konservaatori positsioonilt kriitilise pilguga seda hüperrealistlikku, absurdset ja ühedimensionaalset kividžunglit, kust vahel voolab siiski „Bella ciao“ saatel läbi elu ja vabadus.
Intervjuurubriigist saab lugeda Margaret Tilga ääretult sisukat arutelu Vaim Sarvega, mis tõukub Sarve hiljutisest raamatust “Radikaalne regilaul” ning kus seotakse omavahel kokku nii pärimus, minatunnetus, intersektsionaalne feminism kui ka eestluse dekoloniseerimine. Vestlust pildistas Anna Ovtšinnikova.
Välgatus on seekord kirjandusanalüüsi päralt – Sanna Kartau võtab luubi alla Johanna Roosi debüütluulekogu “Tsükkel” ning sellega koos ebakindluse, ebamugavuse ja valu. Kriitikarubriigis arvustab Hella Õitspuu juba nimetatud “Radikaalset regilaulu”, seda noore folkloristi perspektiivist, ja Kaarel Aadli maadleb üsnagi nõutult Mihkel Muti raamatuga “Tartu tuld toomas”. Tänavuse Ulakassi koolinoorte arvustustevõistluse eripreemia laureaat Eva Piirsoo kirjutab aga ajaloost ja Xavier Bouvet’ raamatust “Valge laev”, Liis Lõhmus kaevub seevastu sügavale filosoofiasse, võttes vaatluse alla Michael Marderi “Taimmõtlemise”. Kolme tavaliselt varju jäävaid hääli peegeldavat raamatut soovitab Andreas Kalkun, tavapäratult tekstiilsete illustratsioonide autor on Rasmus Linde!
