Uus aasta, uued kalad!!!
Jaanuarikuises krõbeduses tervitab teid pulbitsev ja keeleliselt külluslik luulerubriik, mis lausa kutsub enesega sooja nurgakest leidma ja kvaliteetaega veetma! Ajakirjanumbri avavad Hella Õitspuu mulgimaigulised ja hoogsad luuletused, mis suudavad avada ukse Kuhugi Mujale (ja Millalgi Mujale!), seistes samas kindlalt kahe jalaga meile äratuntavas, argiseski maailmas. Siiani proosaga säranud Anastassia Kuznetsova teeb luuledebüüdi: tema maagilis-müstilised, tabavad, hellad ja tundlikud tekstid poevad hinge ja ei varja oma haavatavust. Katarina Kuninga lõbusa ja sõnamängulise hoo tagant paistavad välja painavad mõtted ja tunded, Mihkel Marten Rüütli peensusteni läbimõeldud vormistusmängulised tekstid kutsuvad peatuma ja küsima, mis siin — tekstis ja meie eludes — õigupoolest toimub. Aliis Aalmanni tekstid on seekord sujuvalt võitlevad, mõjuvad justkui hämarikku kirjutatult ning on loomulikult tuntud headuses keeleliselt täpsed. Elisabeth Sireli luuletuste loitsivad kordused poevad naha alla ja tõmbavad küüntega luuleliha luuni lõhki. Johan Haldna luuletused — alati minu ja maailma vahelise piiriala suhtes tundlikult tähelepanelikud — kulgevad seekord veidi helgematel toonidel (või nii ainult näib?). Ekke Janiski luuletuste hoog ja põlemine on peatamatud: seekord jõuavad trükki slämmifännidele juba tuttavad tekstid, mille kulgu ja lüürilist maailma on ka paberil ütlemata veetlev jälgida. Lisaks saab Oliver Issaku tõlkes lugeda katkendit Joseph Ponthusi poeemist “Tööliinil”, milles surisevad segiläbi mereandide töötlemise ja tassimise töö raskus ja tuimus, tehasemaailma reaalsuse erakordne absoluutsus, kirjutamisvajadus ja igatsus tõmmata uttu.
Gustav Nikopensiuse takeover, nii palju Gustav Nikopensiuse proosat pole te varem näinud, Gustav Nikopensius, ostke kohe, Gustav Nikopensius! Lennukid sajavad taevast alla ja verd voolab koolnute kehadest, Tauri ja Joonase laadseid hirmutisi pole maailm veel enne näinud, ning doktor Theodora Juks leiab tintijoova õpilase abiga oma hea südame. Gustav Nikopensius, me ütleme, Gustav Nikopensius! Chad ärkab hommikul üles ja avastab, et on ikka täiega p***, kaubanduskeskuses varitsevad lakutud välimusega vampiirid, kes püüavad igavest elu pähe määrida, ent kõige selle kõrval räsib meelt üksindus ja alaväärsus, nii et ihkaks vaid olla vabaduse lind. Loetagu või kahetsetagu!
UUDIS! Jaanuarikuust alustab Värskes Rõhus regulaarne KOOMIKSIRUBRIIK, ja otsa teevad väga sümboolselt lahti ajakirja sünnipäevapeo koomiksijämmi käigus valminud ühisteosed! Jämmimist juhendas koomiksisõber Hildegard.
Päevikuid on seekord kaks. Merli Mäevälja päevik püüab saada leinaga tuttavaks, pöördudes õrnal häälel nii kaotatud lähedase kui ka iseenda kaotusvalu poole. Emma Lotta Lõhmuse pilk puurib läbi madratsist, parketist, võõrast elutoast, betoonist ja elusorganisme täis maapõuest, teadvuse baklavataolisest tekstuurist, fotodesse tardunud ajast, lõpututest tapeedikihtidest ja liivapaberõhukesest nahast. Intervjuurubriigi fookuses on aga Värske Raamatu sarja 37. teos, detsembris ilmunud Heneliis Nottoni “Tähed Agnesele”. Heneliisi ning raamatu kujundaja Agnes Isabelle Veevo ja illustraatori Maria Izabella Lehtsaarega vestleb graafiline disainer Mette Mari Kaljas, kohtumist pildistas Jane Treima.
Ja arvustused! Lena Kurg kirjutab Carolina Pihelgase luulekogust “Ikka veel”, Juuli Teder Berit Kaschani luulekogust “Aprill”, Sarlotte Lõvi lühiarvustus võtab aga vaatluse alla Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast”. Anna Brettin Suursalu vaatlusobjekt on aga hoopis ühest teisest ajast ja ruumist – nimelt kirjutab ta Jean-Paul Sartre’i romaanist “Le sursis” ja sellest, miks see raamat just praegu oluline on.
Raamatusoovituste teravik liigub nüüd ja edaspidi nooremate soovitajate poole – ja otsa teeb lahti Emel-Elizabeth Tuulik. Illustratsioonid on loonud Hanna Marnat!
Hääd talvist lugemist!
