Tobias Nurmsalu
*
ei viitsi lumest varahommikul / sente otsima hakata / õues pakatab // ei soovi poes hilisõhtul / nägu teistele näidata / kurbus nakatab
Triinu Kree
*
mu naabriks oli üks kondise näo ja tarkade silmadega kahvatu tüdruk
ükspäev ta istus keset nelja maja vahele jäävat suurt õue
pruunis kleidis
keset puutumata, jälgedeta heledat lund
ja sõi kokkukägardatud vinüülplaate
Madis Miikael Arro
*
tahaks vajuda mulla alla
tühjusesse pehmesse
sõbralikul pimedusel ennast kanda lasta
tunda kuuma tuult suudlemas mu sõrmi
tahaks et ei oleks tähtaegu
et kaoks raskus
kivid mullast õhupallidena taeva tõuseksid
kesk tähti ma ripuks siis kuukiirest pesunööril
juuksekiharad taeva lõuendile pritsitud
vabalt
Katarina Kuningas
*
vahel võtan ette
ja
teen midagi päriselt
head
ja mõtlen et
võiks rohkem teha
ja üleüldse
ma olen nii halb
Janika Läänemets
*
sihid sõrmega
esimest heledat
täppi taevas
ja küsid
kas teadsid
et veenusel on
päev pikem
kui aasta
tule tagasi
voodisse
nurun
külm hakkab
kisun teki
üle pea
terve tuba
väriseb
kui naerad
surun hambad
põlve
vahel tundub
et sinu sisse
mahub
kogu kosmos
minusse
vaid mina
ja sedagi
suurivaevu
Richard Annilo
*
tol õhtul, kui uduvihm niisutas maad
ning õhk virvendas seeneootusest
ilmutas mulle end päkapikk
ta hiilis puu tagant õhtuhämaruses
siis kui teised olid juba koju läinud
ja seal me seisime – kõrvuti
keset lõpmatult sügavat männimetsa
tal oli seljas pruun määrdunud nahkne kasukas
ta kasimata habe oli krussis
ja ta kiilast pead kattis tumepunane müts
ta teretas viisakalt
tutvustas end
ja vestis seiklustest kaugetel maadel
kohtumisest olenditega teisest dimensioonist
reaalsusest, mis reaalsem kui reaalsus ise
lõpmatust abstraktsest hüperruumist
ta kutsus mind kaasa
enda koju külla, seda oma silmaga nägema
ja oh, kuidas ma tahtsin minna
seda kõike oma silmaga näha
aga ma tardusin
ehmusin ootamatusest
ja kogelesin midagi keelduvat
ta kergitas oma tumepunast mütsi
jättis minuga viisakalt hüvasti
ja juba oligi läinud
jäädavalt kadunud
tagasi õhtuhämarusse
lõpmatult sügavasse männimetsa
seeneootusest virvendavasse
uduvihmast niiskesse öhe
Reijo Roos
14:40
KOooHvi on TEEEEEHtud kas te kuulsiteee
———-jaaaa päRIiiiiselt tulge tulge ärge kartkee on
FIKA aeg! JAH on kyll nyyd on see aeg kui
———-peab sittakanti kohviii alla luristamaaa mmmm
siis tuleb ttttttttra ärevuuuus hihihiiii äuäuu
———-ma loEn yhte rAAAAAMatut mis räägib sellest
kui negatiivselt moonutatud meie maailmapilt
———-on JAAA kuuled jah see on tegelikult täitsa
pekkiiis, las ma seletan sulle YHE lauuusega:
———-pole olemas rikkaid ja vaeseid, sest enamus
inimkonnast on kuskil seal vahepeal (seitse
———-KEnd VIIS protsenti täitsaa!!). ja kui sINa seda
luuletUst loed, siis see tähendab, ET sa oled
———-FAKING RIKAs ja et sa oled nelja leveliga
systeemil, millega näidatakse inimese jõukuse
———-taset, TASEMEL nELI! sa oled juba võitnud!!!!!
Seio Saks
Töölise kodumaa
Sümbolist Aleksander elas Peterburi öös keset talve, nälga ja sõda.
Küünlaleek väreles tõmbetuule käes,
kauguses põlesid mõisad.
„Luuletaja ei vaja omandit,“
ütles ta sõpradele,
see oli vapper, aga
Johanna Rannik
õhtu, argine
tegin õhtusöögi
säärase holistilis-nautleva
kõiki meeli kaasava ja äratava
tudengiteraapia
hinge vaakuval pliidil soojendasin purgisuppi
uhket inglise oma
mis enda sõnul pakatavat maitsetest
ja täitsa pakataski, sest sel hetkel oli kõik
idealismist nõretav ja argiimeline ja see siis ongi elu
kahele riisikoogile määrisin pähklivõid (öko) ja ladusin datlid peale (tervislik)
patuvaba vahepala
vihkan seda sõna, söögisüümet
(tegelikult piisas ühest)
süütasin nõretavmagusa küünla
ja tundsin külalisest puudust
