Lote Vilma
nägu
see heledapäine tüdruk vasakul
võtab mul mikrofoni käest
ma tõmban kerra trükitud linal
katan end tekiga ja vaatan voogu
minu nägu
on kartul
minu nägu
on kartulipuder
Kaur Järve
*
issand issand
see särk läheb sulle ju ikka veel selga
läheb selga
ja ära ei tule
suurelt kõhu peal nüüd igavesti kirjas
i heart new york
ja new york armastab ka sind
Anna-Maria Lest
12 kuud
jaanuar on suveöö unenägu
veebruar on reetlik kadrill
märts on heitlik lumesadu
aprill on mullast tärkav piibelill
mai on kasvamise meistriteos,
suurte lehtede sümfoonia
juuni on kasutu aknakardin,
valgust täis tubade kakofoonia
juuliöö võtab keeletuks
augustis vallutab meid taas pimedus
(taamal kuuled, kuidas meri laulab)
september on leedripuu allee ja külm vetevirvendus
oktoober on tants sügisballil, näol irve must
novembris hing puhkab
detsember on deliirium
armsama naer lumes
küünal, mis lõpuks kuhtub
ja kustub.
kõik, kõik on detsember:
kirik ja lumi
jaanuar – esimesed suveöö noodid
vaid aasta on läbi kui uni
Ellen Emilie Laaksonen
*
videvikuviluse tuule käes
kiffad alles peidus
tuulispasa valvsa pilgu all sohus
oleme loomariigi elitaaridel täiega pihus.
rotid ei lase meid välja
kassid ei salli kurje vaime.
meil on kax varvast
ja meid kutsutaxe jaanalindudex.
aga meil on jummala pohhui
sest meie võimuses on
kõikidest maailma legodest
ehitada kõikide maailma rahvaste
kõige uhkem yhine kuningapalee.
meile ei lähe korda yxki ninatark diktaatorionu
yxki kombekohane tikksirge seljaga hobusekronu.
me oleme siin et kõik maailma legod värvi ja suuruse järgi ära sorteerida
ja lasta tuulel endile meeldida.
Johannes Lilover
Monoloog mänguväljakult
„Kuidas on võimalik, et mul on juba poiss, kuigi olen alles 8?“
„Ja mu kutt on 12.“
paus
„Ma ütlesin, et ta on hulluks läinud.“
„Ta ütles: „Ma olen hull sinu järele!““
Mari-Liis Müürsepp
2.
ema on rääkinud
kuidas tuli kunagi töölt
ja nägi kuueaastast mind
maja taga liivakastis
põlvitasin ja
hoidsin kõvasti
ühe võõra hulkuva hundikoera
kaela ümbert kinni
koer
oli minust suurem
ja tema paljastatud kihvad
jäid sentimeetri kaugusele mu kaelast
ära karda ema
samamoodi hoian kinni kõigest
mis mulle tähtis
Marion Tammet
Vaikus
tuule-vaikus
ilmutas end
lume-lainete
vahel –
kõndides
vastu-tuult
vastu
tormi-tuultest
tuulatud
kala-võrke
sättima tulnud
lume-saaniga
kohalikule
kala-mehele,
kes oli
mõtte-segaduses,
sest pidavat
tütar-last
oma näitsikuks,
kes olnud teel
jää-teel
pool-saare
taha,
kesk merd konutava
pilli-roost
ja
kivimitest
ja
lume-kattest
laiuvale laiule,
kus näitsik polnud veel iial käinud.
Emili Kolk
Otsin taga oma õukonna narri
ehk on teda siin keegi näinud
küsin musta mantliga proualt
halli kaabuga mehelt
peeglikeselt seina peal
keegi pole näinud
uitan ja ukerdan
mööda sammaskäiku
otsin taga oma
sõltumatut tobukest
seda ei-tea-millel püsivat
püsitut olevust
on ta siin siis tüütab oma loraga
on ta läinud siis kuulen
kuidas mu sulgjalgsed sammud kajavad vastu
rõsketes naerukoridorides
