*
Vii mind voodisse ja kata tekiga,
laula üks laul, nagu väikelapsele.
Et oleks üks ainuke asi täna maailmas, mis poleks tehtud nii külmavereliselt.
Selles maailmas, kus oleme kõik nii kuradi hüljatud
ja üksildased.
Terve päeva püüdsin navigeerida
uudiste ja postituste kõrbes,
sümbolite ja hieroglüüfide džunglis,
arbuuse rahu eest,
kas me tõesti rohkem midagi teha ei saa?
Kui samas on teistele antud visioone
surematusest ja lõputust kasvust.
Kuidas õppida seda maailma üldse mõistma?
Aga küsides ajaloolt nõu, olen hakanud kartma, et ainus,
mis meil protesteerimiseks alles,
ongi laulda.
Juba proovisime süüdata ennast põlema,
streikisime,
karjusime.
Proovisime palvetada,
ja õudusi eetrisse edastada,
aga millelgi pole mõju.
Väike nõgiste juustega tüdruk,
sisikond kanderaamil ta kõrval nagu kaisukaru,
väike süda maailmale paljastatud
läbi põlenud roiete,
ta laastatud rindkere nagu tikutoos
aastaid haudunud raevule,
on lihtsalt toit uudistevoole.
Ta ei jätnud ühtegi plekki mu elutoa vaibale,
kui ta ekraanilt välja roomas.
Aga äkki ta oli terroristi tütar?
Äkki mõne aasta pärast oleks ta liitunud mõne organisatsiooniga?
Ja igal juhul
mõnele on antud
rohkem õigustusi ennast kaitsta.
On antud visioone
surematusest ja lõputust kasvust.
Mina paluksin ainult ühte asja:
et leida jõudu juurde,
ühte pehmet puudutust või laulu.
Aga vastuseks vaikib öö karmilt,
nagu rusikaga näkku saaks.
Seltsiks ainult nutikate seadmete sinine kuma
ja illusioonid inimkontaktist ja osalusest.
Päriselu uudisfotod Palestiinast, Jeemenist, Kongost,
Ukrainast, Darfurist,
ja meist, kes püüame seda maailma mõista.
Pildid ülerahvastatud vanglatest,
alafinantseeritud haiglatest,
kolme miinimumpalgaga töö sangaritest,
kapitalismi ja ahnuse triumfist,
miraaže utoopiast ja
meelelahutuslik eksitamine.
Fotod me riikide kaitsjatest
bomberjopedega,
kiluvärvilised lipsud ees,
märulivarustuses.
Päriselu videod stormtrooper’itest
ja impeeriumitest, mis ei varise kokku,
vaid laiendavad edasi oma eluruumi.
Mõnele on antud visioone
surematusest ja lõputust kasvust.
Samas kui meie püüame üle elada,
samas kui oleme liiga kurnatud, et enam hoolida,
samas kui me oleme hambutud, tummad, impotentsed ja ei suuda
seda maailma mõista.
Ja mul oleks vaja, et ainult üks asi täna
ei jääks külmavereliselt tehtuks.
Ainult üks viis võidelda üksilduse
ja hülgamise vastu.
Palun jumalat, et ükski me häältest oleks
korra kuulda.
Ja jumal ütleb ei.
Kui soovid laulu, pead selle ise kirjutama,
siis püsti tõusma,
et laulda
Lugupeetud reisijad
Kas me teame, mis tunne see on:
vaadata, kuidas kodu põleb,
õppida kartma mehi ja nende ründerelvi,
näha, kuidas väike õde upub Vahemerre?
Kuidas saaks me selle kohta midagi öelda?
Me peame seda kõike ette kujutama:
kuidas lootused ja rõõmud puistuvad laiali nagu varblased õhuliinidelt,
kuidas mehed ründerelvadega saavad igapäevaseks,
kuidas ema viiakse laagrisse suudlema karupoeg Puhhi pilti ja kui ta koju saab,
ei naerata ta kunagi enam, ei täna jumalat.
Kuidas roomatakse üle piiride, mida pidevalt kaugemale lükatakse.
Meie, kes ikka arvame, et refuge tähendab turvalist kohta.
Kas me, kuradi sitapead, üldse saame aru?
Kui võtta inimeselt ära kõik, ta lähebki endast välja!
Me teame ju, mis lugu on armkoega:
ta on sitke ja tundetu, midagi ei lase läbi.
Ja ma ei tahaks uskuda, aga on pilte, millel
võib näha, kuis voolab piim mustanahalise lapse silmadesse, üle ta näo,
kuidas ikka jälle kodud põlevad ja väike õde upub ja ema ei täna jumalat.
Aga me oleme oma vihadest ja defensiivsetest ihadest kivistunud,
me väriseme vaikselt. Nagu värisevad värskelt kodutud
ja vanemad vennad ja lapsed, kes nüüdseks neavad jumalat.
Terve maakera 8,1 miljardit inimest väriseb.
Ahastus saab seismiliseks. Midagi peab murduma.
Ja mehed värisevad ka, ja ründerelvade sihikud –
kes on vaenlane? Kes oma?
Kelle me rünnak lõpuks tabab?
Tähendab, tapab?
Midagi peab murduma.
Ära küsi, kuidas sina üle elad, küsi, kuidas meie!
Kui elevandiluust tornid – murduvad.
Klaasist laed – murduvad.
Kõik sillad, mida me juba põletanud pole – murduvad.
Zoom’in välja ja üritan näha mingit tõelisemat inimlikkuse infrastruktuuri.
Mehed relvadega – murduvad.
Ainult hirm ei tahaks murduda.
Ega armastus, ainus võrdne,
ainus antidoot.
Peab armastama hirmu hingetuks, neutraliseerima.
Armastama hulljulgelt!
Kõik banaalsed sõnad peab sõnastikku tagasi saama!
Sõnad nagu „rõõm“, nagu „lootus“! Sõnad nagu „solidaarsus“!
Ma tahan suudelda hellalt otsmikule igat neonatsi.
Öelda: ma ei unusta iial, aga andestan.
Öelda: ma saan aru su hirmust, aga palun, put the gun down.
Ma kardan sind, aga olen kõigeks valmis.
Ja ma tean, kuidas hirm välja näeb.
Ja mina tunnen oma vaenlast.
Ma olen kriisis hea, ja mu käed on kindlad.
Me oskame ju kõik armastada
ehk me teame, kuidas me võidame.
Me teame.
Kampaaniakevad
Valimisreklaamide mehed, naised
ja kvoot-mittebinaarsed
naeratavad.
Ka praegusel kevadel on just sinu asi
neile oluline.
Sõidan tööle osakonda,
kus hoidistatakse üksildasi inimesi
erinevat värvi pidžaamades.
Juhtus, et viimastel nädalatel
sulas lumi ära ega sadanudki maha tagasi.
Mis me nüüd peaks kõige selle riskantselt üles
tungiva eluga ette võtma?
Juured ja võrsed pressivad end mudast välja.
Mida võtta ette selle eluga, mis
vallutab enesekindlalt alasid, leiab oma koha
Coca-Cola pudelite, pornoajalehtede,
McDonald’si topside, kiirmoepüksikute
ja ülesõidetud pisiimetajate vahelt.
Valimisreklaamide petlikud naeratused
klammerduvad kinni nagu karurauad.
Ka praegusel kevadel on sinu huvi
neile auasi.
Slogan’id lendavad taevasse
marsside rütmis.
Press haarab skandaalikandidaadi tantsupõrandale.
Üksildased inimesed pidžaamades jälgivad seda päevasaali telekast,
nemad ei enam mäleta,
mida nad varem sellest spektaaklist arvasid.
Autoraadio rägiseb.
Teen akna lahti ja lasen salongi täis
aprillikuu põldude sitahaisu.
Valimisreklaamide naeratused ei mäleta üksildasi pidžaamades,
isegi kui just pidžaamade asi on ka praegusel kevadel
nende südamel.
Meile on antud almuseid,
leiba ja tsirkusemänge,
vilepillipuhujaid,
popstaare,
vähese rasvasisaldusega soodushakkliha,
legaalseid grafitiseinu,
lohutavaid väikeerakondi.
Aga mida selle kõigega ette võtta?
Me lubame, et ka sina oled väärtuslik.
Me lubame, et sulle on ette nähtud ilusam pidžaama.
Me lubame, et ka sinu arvamused on olulised.
Ja me lubame, et praegusel kevadel võib
kõik muutuda
paremaks!
