1
Liivalosse sai üha uuesti ja uhkemalt ehitada, ent see polnud sugugi nii põnev kui järv ise. Kaldalt madalasse vette hüppamine ei täitnud temas seda uudishimulist tühimikku, mis ammuli suuna aina laiemaks vajus. Ema muudkui hoiatas. Või kui polnud see ema, kes püsti tõusis, käe silmile tõstis ja murelikult Jonast jälgis, oli selleks isa või vanaema, harvem vanaisa. Kaugemale ei tohtinud minna. Hoiatused kõlasid kõrvus saatuslikult, kuid samavõrra ka kutsuvalt. Ometi kuulas Jonas alati sõna. Kui ta suuremaks kasvas, haaras keegi poisi käekõrvale või kaenlasse ja viis vette. Teda hoiti kõhu alt, et Jonas saaks käte ja jalgadega pritsida, ujumist teeselda. Omal jõul poleks ta suutnud edasi liikuda. Oleks kohe põhja vajunud, suu vett täis. Palju lõbusam oligi see, kui isa tal kätest kinni võttis ja siis läbi vee tõmbas. Jonas aina lõkerdas, vesi läkski kurku, tuli köhida. Tuli emale kinnitada, et kõik on korras. Siis võis uuesti teha. Teinekord võttis isa Jonase sülle ja viskas ta siis endast eemale, aga mitte liiga kaugele – alati nii, et vesi oli isale kõhu või rinnuni. Isale oli seal madal, Jonasele mitte. Esimesena õppis Jonas ära selle, et põhjast tuleb end tagasi üles lükata. Kui ta vanaema ja vanaisaga randa sattus, hoidis ta kaldale. Vanavanemad ei osanud vees lõbutseda nii, nagu isaga sai. Kaldal hakkas igav. Ikka jooksis keegi mööda, pritsis vett ja häiris Jonase tegutsemist. Liivalossidele astuti peale ja neist hakkas ta ka tasapisi juba välja kasvama. Korjas hoopis kivikesi, aga lutsu ei saanud nendega visata, sest inimesed ujusid. Oli ainult üks hea koht, kust veele ligi pääses – mujal olid kõrkjad. Lõpuks sai ta kaaslaseks ujumisrõnga. Harjutas tõmbeid ja tõukeid edasi, oskas juba päris hästi, aga ilma rõngata ujuda ei julgenud. Ootas, et saaks harjutada. Kord õpetas teda ema, kord isa. Jonas tuletas endale meelde, et korraga ei olegi võimalik selgeks saada. Niipea kui järv tee pealt paistma hakkas, pani Jonas rõnga ümber ja kiirustas vette. Ema hõige jäi kaugele selja taha: „Kui külm hakkab, siis tuled tagasi!“ Kedagi teist rannas ei olnud. Ainult nemad. Seda võimalust pidi kasutama – ujuda üksi järves. Kui vesi oligi natuke jahe, siis emale ta ei öelnud. Jonas keeras end rõngaga nii, et oli peaaegu selili. Päike sirutas pilvede vahelt nahale ja soojendas ka järvepinda. Kodus luges ema sõnad peale, et kaugele ei tohi minna, aga kui ujumisrõngas ise otsustas Jonast kanda, siis nii lihtsalt oli. Kandiski kaugemale. Kõrkjate taha. Ema lamav kogu vilksatas kõrkjate vahelt. Päike paistis talle peale. Jonas kissitas silmi, et teda näha. Siis muutus järv tumedaks. Päike kadus pilve taha. Jonas vedas veepinnale sõrmedega vagusid. Ümises. Haaras mõnest kõrkjast kinni ja jäi nõnda korraks peaaegu seisma, nagu oleks järve põhja ankru kukutanud. Kui ta uuesti kõrkjast lahti lasi, kandis veevool teda edasi. Nüüd mõtles poiss tagasi ujuda, pööras end kõhuli ja lükkas jalaga, riivas midagi ligast. Vetikas. Vetikad talle ei meeldinud. Jonas vingerdas kaugemale. Jälle puutus ta seda vastikut tundmatut. Ähmasusest vormus hirm. Ta ei tahtnud järele vaadata, kas see ikka oli vetikas. Mõtted rändasid omasoodu. Hüplesid. Vilkusid. Järv tundus tumedam. Kiskus Jonast kaldast kaugemale. Ta lükkas aina jalgadega, tõmbas kätega, et eemale saada. Korraks heitis ta pilgu üle õla ja pigistas siis silmad kähku kinni. Ema polnud näha. Ainult kõrkjad. Jonas oli üksi. Karjuda ei julgenud. Siis oleks keegi pahaseks saanud. Ümberringi olid vaid varjud. Jonas rabeles. Vesi oli talle vastu. Tuul oli vastu. Kõik tundus teda tagasi lükkavat, otsekui olnuks kuskil sealsamas auk, mis teda endasse tõmbas. Oli ta taha vaadates tõesti kellegi silmi näinud? Mustad põhjatud silmad, mis tirisid teda endasse. Kaks kaevu. Ta sirutas käe välja, et kõrkjatest kinni haarata, ent need libisesid peost. Aga ometi! Ühest tugevast kõrkjast sai ta kinni. Jonas vinnas ennast kõigest väest ja kallas tuligi lähemale. Ainult et jalg surises, kipitas. See jalg, mis oli tundmatut puutunud. Oli keegi temast kinni haaranud? Olid need olnud hoopis hambad, mis säärde suruti? Õhk lõhnas ebameeldivalt. Järv oli korraga üleni ligane ja lehkav. Ta oleks pidanud jääma kaldale liivalosse ehitama. Jalad ei ulatunud veel põhja, mida Jonas ebalevalt kombata püüdis. Ta kartis, et tundmatu kogu jälitab teda, kuid Jonas ei julgenud selja taha kiigata. Natuke oli veel minna. Vesi oli külm. Liiv. Ta rühkis veest välja ja koperdas kaldale. Hingeldas. Pühkis nägu, mis oli järvest või pisaratest märg. Ema, kes oli just kõhuli saunalinal päikest võtnud, pööras end ümber ja tõusis istuli. Kedagi teist ei olnud. Polnud noori, kes kilkaksid ja hõiguksid, järve hüppaksid. Päike paistis õhukeseks kulunud pilvedest läbi. Oli valgus. Oli ema pärimine. Jonas vajus emale sülle, ujumisrõngas kukkus maha. Liiv kleepus nende külge, krudises vastikult, kraapis. Ja siis oli nii külm, et Jonase hambad lagisesid. Ema mässis poja käterätikukookonisse ja kiigutas edasi-tagasi. „Mis juhtus, poja?“ küsis ema uuesti. Jonas surus silmad kinni, aga laugude taga ujus olend taas lähemale ja poiss võpatas. Ema paitas poisi tumedaid juukseid ja vajutas huuled laubale. „Krokodill,“ sosistas Jonas. „Krokodill?“ Jonas noogutas. „Tegi haiget.“ „Kust ta haiget tegi?“ uuris ema. Jonas sirutas jala välja ja näitas, aga seal polnud ühtki jälge. Polnud punetustki. Jonas ei saanud aru. Ema kallistas poissi kõvemini, et too rahuneks. Aga kuri oli juba küljes, mõtetesse pesa teinud. Hirm settis ja kasvatas kiiresti juured. „Ehk oli see midagi muud,“ ütles ema ettevaatlikult. „Koletis.“ Nad istusid mõnda aega nii. Kuni päike vajus järgmise pilve taha ja tuli siis uuesti välja. Veepind väreles. Vahetas varjundeid. Oli kord tumedam, kord taeva helgem peegeldus. Juuksed tilkusid. Pisarad kuivasid. „Lähme koju,“ ütles ema viimaks, kui arvas, et võib vaikust lõhkuda, ilma et lõhuks midagi olulisemat. Jonas noogutas. Nad korjasidki asjad kokku ja kõndisid käsikäes tagasi koju. Jonas pigistas aina ema kätt ja isegi kui emal oli valus, ei öelnud ta midagi. Niimoodi hellalt proovis ta poja valu endasse tõmmata. Lootis, et õnnestub. Aga isegi tükk aega hiljem tundis Jonas, et miski on veel tema küljes. Vesi seda maha ei pesnud. Ema seda endale ei võtnud, kuigi nii väga soovinuks.
*
„Kas me ujuma ka lähme?“ küsis ema. Nad tegid pannkooke. Jonas aitas sellega, et lisas tainale jahu, kui ema segas. Siis võttis ema sügavkülmast plasttopsis moosi ja jättis selle lauale sulama.
Jonas ei vastanud.
„Ole hea ja katsu, kas pliit on juba soe.“
Jonas tõusis toolilt püsti ja vajutas nimetissõrme otse pliidile. Kõlas niutsatus, poiss tõmbas käe eemale ja surus sõrme vastu keelt.
„Mis nüüd?“ Ema pani kausi lauale, puulusikas kukkus kraanikaussi. Ta võttis Jonasel käest, et poiss näitaks. „Mis sa tegid?“
„Katsusin.“
„Kuidas?“ uuris ta. „Sõrmega?“
Jonas noogutas.
„Kes see siis sõrmega katsub! Kätt hoiad ikka pliidi kohal!“ Ta tiris poisi kraani juurde, surus poja sõrme külma veejoa alla ja hoidis seda mõnda aega nii. Mida kauem nad seal seisid, seda enam leebus ema esialgne ehmatus.
„Palun vabandust,“ ütles ta.
Jonas tõstis pea ja vaatas emale otsa.
„Ma oleks pidanud ütlema,“ selgitas ema. „Ma arvasin, et sa tead.“
Tõepoolest oli vanaema alati kätt pliidi kohal hoidnud ja siis poti või panni tulele tõstnud. Miks Jonas nii ei teinud? Ta ei mõelnud. Rumal.
Sõrmele tekkis vill, mis tulitas ja põksus.
Ujuma nad ei läinudki.
Jonas hingas kergendatult. Külm vesi tassis jahutas sõrme.
2
„Tule nüüd vette! Mis sa vahid?“ hõikas Tõnn. Ta liigutused olid kärsitud. Kõigepealt vajus liivale püksirihm, siis püksid. Lõpuks heitis ta seljast särgi. Ta viipas Jonase poole, kuid too seisis tardunult kaldal – õigemini mitukümmend meetrit kaldast eemal –, ja põrnitses järve. Sedasama, kus ta oli kunagi ujumas käinud. Sedasama, mille põhjas oli koletis.
Tõnnile ta seda öelda ei saanud.
Kananahk kattis keha. Vesi oli eemaletõukav. Tume. Teised lahkusid rannast, korjasid asjad kokku ja liikusid minema, sest metsa tagant triivisid lähemale tormipilved. Sünge sügavsinine roomas ligemale. Jonas istus palgile, tõmbas kätega üle näo ja leidis siis oksa, vedas sellega liivale jooni. Tulemus oli midagi ebamäärast. Kandiline lind. Nokk ja tiivad.
Tõnn oli vaimustuses, et saab äiksega ujuma minna. See oli midagi raju. Midagi hulljulget, millega pärast koolis uhkeldada. Need olid mingid vaikimisi riitused, mis tuli läbida, kui sellesse ikka jõuad. Kohati tundus, et Tõnn proovis jõuga suuremaks saada. Et kui ta piisavalt palju oma elu ohtu seab, siis on ta täismees.
Jonas tahtis lihtsalt eemalduda. Eemale Tõnni hukkamõistvast ilkumisest, eemale teiste küsivatest pilkudest, kulmukergitustest. Ta vajus norgu. Vaatas tokiga liivale veetud pilti üht- ja teistpidi, andis sellele erinevaid tähendusi. Ta oli alati vabanduse leidnud. Oli vältinud suuremaid veekogusid, nõustunud palava ilmaga ainult jões käima. Sugulaste aias oli lastebassein, kus sai lamada. Vesi pidi olema läbipaistev, põhjani selge, et Jonas julgeks sinna sisse minna. Nüüd oli palju raskem head nägu teha. Eakaaslased panid üksteist pidevalt proovile. Järg pidi jõudma ka Jonase kätte.
Triin astus ligi. Jälgis jooni, mis Jonase käe all liivale ilmusid.
Poiss tõstis küll pilgu ja naeratas, kuid ei öelnud midagi. Hoopis Triin oli see, kes esimesena suu avas.
„Tule ka ujuma,“ sõnas tüdruk. Samal ajal vajutas ta sõrmi kokku – ainuke märk ebakindlusest, mida ta varjata püüdis. Küsimine nõudis julgust.
Oleks nad basseini ääres, poleks Jonas kahelnud.
Ehk oleks ta söandanud veekogule lähemale minna, aga mitte praegu. Ta ei tahtnud, et naerdaks hirmu üle, mis pole siiani lahti lasknud. Millest Jonas ise pole suutnud lahti lasta. See tundus tobe. Isegi lapsik. Selles eas ei tohtinud keegi neist sellist lapsikust välja näidata. Pidi käituma teistmoodi. Teatava enesekindlusega. Kõik teadsid, et see enesekindlus on võlts, aga tuli teeselda. Nii oli normaalne.
Jarko juba ujus, aga temal õnnestus see hääletult. Mitte nagu Tõnnil, kes heitis pilke üle õla, suu tobedalt irvakil.
Jonas neelatas.
„Miks sa ei taha?“ tundis Triin huvi.
Tõnn lajatas peopesaga vastu vett. „Sa pead suuremad tissid kasvatama, küll ta siis tuleb!“ naeris ta.
Triin võpatas, vajus silmanähtavalt kössi ja asetas ühe käe risti õlale. Ta tahtis end justkui väiksemaks voltida.
Tõnn polnud taktitundeline. Ta ei pidanud seda vajalikuks. Tõnni andekus seisis teistele halvasti ütlemises. Ta väitis, et selline on tema huumor ja et teised ei taha seda mõista. Kõigil on mingi ora perses, ausõna. Mis te tahategi depressiivseteks onkliteks jääda või? Nalja ka ei või teha. Kasvage suureks!
Mitte keegi neist polnud suur.
Aga neis oli lootus, et suureks saades kaovad mured. Et nad suudavad elada teisiti kui nende vanemad.
Jonas oleks pidanud midagi ütlema, et Triinu kuidagi kaitsta, aga selle asemel surus ta hambad kokku, sest Tõnn kadus nagunii vee alla ega poleks kuulnud. Ta hiilis vee alt Jarkole ligi, et toda ehmatada. Ta ei teadnudki, et ehmatas sellega hoopis Jonast, kes kaldal võpatas. Triin seda õnneks ei märganud.
„Võib-olla mõni teine kord,“ ütles Jonas, võpatusest toibunud, kuid endiselt kõheduse küüsis.
Triin liigutas jalaga kivikest. Noogutas. „Jah, võib-olla. Täna pole Paulat ka.“
Jonas ei saanud aru, et Triin teda milleski süüdistab. Et kui oleks Paula, siis jookseks Jonas talle kohe järele. „Ei ole.“
„Kui oleks, kas siis tuleksid?“
Jonas krimpsutas kulme. „Miks sa seda küsid?“
„Tule nüüd, Lepa-Triinu!“ hõikas Tõnn, ahmis suutäie vett ja sülitas selle välja.
Triin pööritas silmi, kuid sammus ikkagi veepiiri poole.
„Mulle kõlbad sa nii ka!“ lisas Tõnn ja saatis tüdruku poole õhusuudluse.
See oli esimene kord, kui Jonas tundis, et ta ei kuulu teiste sekka. Aga ta surus selle tunde alla. Ja ometi – hirm järve ees jäi alati peale.
*
Jonas teadis, mis oli toona juhtunud. Teadis, aga sellest olenemata ei suutnud vette minna. Kui ta laagrisse sattus, tundus ujumise vältimine peaaegu võimatu. Ikka mindi pärast trenni ennast jahutama. Ainult Jonas oli see, kes lonkis platsilt tagasi majja ja käis siis duši all. Öösel äratas toakaaslane Jonase üles, pomises midagi selle kohta, et olgu Jonas vakka ja lasku teistel magada. Mõlemad olid unesegased. Ju oli Jonas läbi une rääkinud. Toakaaslane vajus uuesti magama, aga Jonas seda ei suutnud. Ta põrnitses hoopis lage. Isegi sinna suutsid varjud maalida heitliku ja väreleva veepinna. Midagi hullu ei saa ju juhtuda, oli isa öelnud. Lihtsalt proovi. Ja Jonas vastas, et talle ei meeldi ujuda. Vale. Aga enda päästmiseks pidigi teinekord valetama. Isegi vanematele. Isegi sõpradele.
*
Kui Jonas juhtuski randa, leidis ta seal tegevust. Kuni sõbrad vees olid, luges Jonas raamatut. Ütles, et kirjandustunniks või millekski muuks. Või pani klapid pähe ja väitis, et võtab päikest. Või et tal on allergia ja vesi teeb asja ainult hullemaks.
„Mis sa siis kodus ei pese ennast üldse või?“ küsis Tõnn tülgastunult.
„Kraanivesi on teistsugune.“
„Vesi on vesi – mis sa pipardad!“
„Ära ole peast nii lihtne,“ pööritas Triin silmi.
Tõnn tõukles natuke. Võttis siis Triinul käest ja keerutas teda. Hakkas mingit laulu laulma, aga keegi ei tundnud viisi ära. „Türa, teile kõigile on elevant kõrva peale astunud.“
Siis liibus Paula ligi. „Ära teda palju keeruta, tal on päevad.“
Triin jäi seisma, põrnitses Paulat. „Endal on sul päevad.“
Korraks läks neil meelest, ja nad jätsid Jonase rahule. Kõigi kallal võeti ja see oligi okei. Aga siis heitis Tõnn Paula õlale ja hakkas meelekindlalt järve poole kõndima. Paula küll üritas vastu rabeleda, aga nad lõpetasid ikkagi järves, vee all.
Vähemalt Triin jäi kaldale ja Jonas pidi oma suureks vastumeeleks tunnistama, et Paula teab vahel ka tõtt rääkida, kuigi Triin tundus samasugune nagu muidu. Ei mingeid vihapurskeid ega kontrollimatut nutmist.
„Olen sulle seltsiks,“ ütles tüdruk.
Jonas ei teadnud, kas teda uskuda. „Sa ei pea.“
„Ma tahan.“
Nad jälgisid Paulat ja Tõnni. Kuidas Paula sai vihaseks ja pritsis Tõnni, kes omakorda nägusid tegi, keelt näitas. Kuidas Tõnn vajus vette nii, et ainult silmad väljas olid, ning siis murdus Paula tõre ilme ja asemele ilmus muie. Kuidas Tõnn püsti hüppas, Paula poole viskus ja nad jälle kuidagi teineteise külge takerdusid.
„Ma tean küll, mis sulle meeldib,“ ütles Tõnn kavalalt.
„Ei tea sa midagi,“ oli Paula vastus.
Jonas tundis, et Triin teda vahel vaatas. Ja seetõttu vaatas Jonas teda vahel vastu. Aga lõpuni kindel ei saanud ta Triinu kavatsustes siiski olla.
*
Uni mässis Jonase tihedasse loori. Kord oli vesi selge, kord sogane. Jonas ujus, nagu jaksas, kuid kallas vajus aina eemale, kadus sootuks. Ei olnud äärt, ainult lõputu vesi. Aga alati – alati oli selja taga see miski. Vanaisa hoidis kodus vanu ajalehti. Igavuse peletamiseks oli Jonasel kombeks neid lugeda, näiteks siis, kui vanaisa tugitoolis tukkuma jäi või õue toimetama läks. Palju muud seal teha ei olnudki kui lugeda. Kuidagi sattus kätte üks vana ajaleht, kus kajastati järves toimunut. Juhtub küll harva, et mõni laps leiab enese teadmata veest millegi, mida ei tohiks seal olla, aga ometi juhtub. Unes oli ta seesama abitu laps, kes ei osanud tookord veel korralikult ujuda. Ta mõtles sellele, miks ema polnud õpetanud. Mõtles, et miks isa polnud vaeva näinud. Või vanaema või vanaisa. Kuigi tegelikult oli ta ju osanud. Teda oli õpetatud. Millegipärast polnud ta tol päeval suutnud piisavalt kiiresti eemale saada. Võib-olla oli hirm ta jõuetuks teinud. Võib-olla oli süüdi ujumisrõngas või see, et ta ema ei kuulanud. Tahtmatult pöördus ta tagasi sellesse järve ja aina juurdles juhtunu üle. Ühel päeval pidi ta ju järvest välja saama. Tegelikkusest on palju raskem üles ärgata kui unenäost. Jonas kartis, et ühel päeval veenab Tõnn teisi ja lõpuks viskavad nad ta vägisi vette. Tõnnile meeldis inimeste hirmudega mängida. Triinule vedas ta kohale rästikulaipu, et nendega tüdrukut ehmatada. Ja kui Triin kiljus, nutma hakkas, siis Tõnn naeris. Koolis oli Jonas kuulnud, et Tõnnil on kodus raske. Aga kellel neist polnud? Jonas polnudki kunagi sõbra juures käinud. Sõbra. Oli siis üldse õige nii öelda? Võib-olla oli Tõnni kodu tõepoolest teistsugune, aga see poleks tohtinud tema käitumist vabandada. Jonas teadis, et kui Tõnn jälile saaks, siis ei jääks ta sel teemal enam vait. Aga Jonas ei tahtnud, et talle kogu aeg meenutataks, mis oli valesti läinud. Et kusagil olid inimesed, kes polnud oma sõpra aidanud – sõpra, kas nii on õige öelda? –, vaid olid lubanud tal ujuma minna, ta ära unustanud, ja et just Jonas oli ehmatusega pääsenud. Pääsenud? Ema vist teadis, aga ei öelnud. Kartis, et tegelikkus on jubedam kui fantaasia. Et laip on traumeerivam kui koletis. Jonas otsis selgust. Mõlemad tundusid halvad variandid. Järv oli endiselt tume.
3
Kui miski ei meeldi, tuleb sellest eemale saada. Sellepärast Jonas autojuhiloa tegigi. Et olla iseseisev ja vajaduse korral põgeneda. Sõpru kartis ta rohkem kui vaenlasi. Vaenlaste puhul sai vähemalt kindel olla, et nad tahavad halba, seevastu sõbrad võisid enda meelest hästi käituda. Sõprus oli ettearvamatu.
Pilt juhiloal ei näinud üldse Jonase moodi välja. Ta vangutas pead ja pistis loa jopetaskusse. Kõndis koju, käed külmades taskutes. Kõndides mõtles, et see võibki jääda viimaseks korraks. Et edaspidi ta enam ei kõnni, vaid sõidab.
Oma autot tal polnud – see tuli hankida. Selleks oli vaja tööle minna, ent Jonas ei tahtnud. Ta arvas, et tööleminekuga lõpeb lapsepõlv päevapealt, ja ta polnud otsustanud, kas suudab sellega leppida.
Kas oli juba aeg suureks kasvada?
Kuidas see hetk ära tunda?
Isa oli nõus, et Jonas pereautot laenab. See oli vana masin ja kellelgi pole sellest kahju. Võib-olla ainult Jonasel endal.
„Aga rallima ei hakka,“ hoiatas isa igaks juhuks, kuigi ei uskunud pojast seda. Hoopis vastupidi. Jonas oli alati olnud kohusetundlik. Isegi sõbrad polnud teda ära rikkunud. Kohati tundus see kahtlanegi. Vahel püüdis isa mõista, mis võib poja juures valesti olla: tema oli omal ajal sõpradega küll kõiksugu asju korda saatnud, olnud mõtlematu, sest see oli nii lihtne. Kui keegi tegi ees, siis tuli järele teha. Mis oli Jonase varjupool, mida ta maailmale ei näidanud?
Jonas noogutas. Auto oli sõitmiseks. Punktist A punkti B jõudmiseks. Auto oli ka näitamiseks, et sõbrad võiksid kadedust tunda. See andis Jonasele eelise – olla milleski teistest parem. Et ta rahule jäetaks.
„Ma tean küll nooruse uljust,“ jätkas isa ja viibutas sõrme. „Mina noogutasin samamoodi, kui paps nii ütles. Ära tee samu vigu, mis mina.“
Mitu isaga sarnast viga oli Jonas siiani teinud?
Jonas võttis isalt võtmed.
„Ma luban.“
*
Jaanilaupäev oli veel kaugel, aga Tõnn aina raius, et praegu on proovietendus.
„Et me teaksime, kuidas pärast päriselt tähistada!“ ütles ta ja hüppas lõkkest üle.
Avalik lõkkeplats järve kaldal oli ideaalne peatuspaik. Nüüd said nad siia ka autoga tulla.
Jarko pööritas silmi. Tavaliselt läks ta Tõnni tujudega kaasa, aga seekord näis ettevaatlik.
Triin trummeldas sõrmi vastu paljast kintsu. Ta istus pakul. „Minu vanemad ei lubaks nagunii.“
„Sinu vanemad on üldse mingid jobud. Terve maailm pidutseb ja sinu vanad püüavad järsku pühakuid mängida.“ Tõnn tegi õllepurgi lahti ja kulistas joogi kurgust alla. Kui ta viimaks käe langetas, väljus kõrist ebameeldiv krooks. Triin pööras pea ära. Tundus, et Tõnnile see meeldis.
„Kurat, Triin, sa oled ikka nii jama,“ jätkas Tõnn. „Paula vähemalt räägib normaalset juttu.“
Paula lihtsalt naeris kergemini Tõnni lolluste üle, läks tema lollustega kaasa, sest ei osanud teisiti reageerida. Sellest hoolimata oli Paula väga normaalne. Kui nüüd Jonas mõtlema hakkas, siis äkki tal ikkagi olid mingisugused tunded, nagu Triin talle alati mõista püüdis anda. Aga kui ka olid, siis polnud ta neile varem mõelnud. Polnud märganud ega osanud isegi aimata. Ja kui olidki, siis las olid. Iga tundega ei pea kohe midagi ette võtma. Tal oli aega, et mõelda ja endas selgusele jõuda.
Jonas lükkas kõhklused kõrvale. Paulat polnud veel kohalgi – temast polnud vaja mõelda. Ta pidi tulema hiljem koos oma nõo Priiduga, kes oli korraks maale suvilasse sõitnud. Pagulusse saadetud, nagu ta seda ise nimetas.
Tõnn oli ülemeelik nagu alati. Ja teised püüdsid tema tuure alla tõmmata nagu alati. See polnud teda kunagi takistanud. Keeldudest hoolimata jõi ta „ainult ühe purgi“ õlut veel ja võttis hoogu, et üle lõkke hüpata. Alguses oli lõke väiksem, ei pidanudki muretsema, aga siis vedas Tõnn eemalt puid juurde, rahunes isegi korraks nagu maha, rääkis anekdoodi, mis oli täiesti rõve ja ebavajalik, aga vähemalt püsis ta paigal.
Triin istus nende vahele – Tõnn ühel, Jonas teisel pool.
„Tahad, ma hüppan sinu nimel üle lõkke?“ küsis Tõnn Triinult.
Triin raputas pead. „Ma ei taha üldse, et sa hüppaksid.“
„Mh, miks?“
„See pole ju vajalik.“
„Mis vajalik?“ kortsutas Tõnn kulmu ja raputas rahulolematult pead. „Mitte miski siin elus pole vajalik. Õlu pole vajalik, naised pole vajalikud, sõbrad on kah mingid, ma ei tea, mõttetud. Käid tööl ja teenid raha ja seda on ikka liiga vähe ja maja on väike ja meel on must… Vajalik? Oli see lause vajalik?“
Selle peale ei osanud keegi midagi kosta. Nad üritasid mitte haavunult mõjuda. Eriti Triin, kuigi tema nägu ei varjanud midagi.
„Einoh, mis te nüüd nii!“ Tõnn lasi kuuldavale järjekordse krooksu. „Ega ma ise pole ka vajalik! Onju? Kui pole midagi, siis polegi midagi. Ja siis on lihtne. Praegu on, raisk, maru keeruline. Kõigele peab mõtlema ja kõige üle juurdlema ja kõike analüüsima…“ Ta venitas täishäälikuid. „Ja siis pole ikka keegi rahul! Fakk!“
Triin tõmbas varrukad üle sõrmede. Väljas polnud jahe, eriti veel lõkke ääres. Tal olid omad põhjused. Tõnnil oli õigus – kõigele peab mõtlema, kõige üle peab juurdlema, kõike analüüsima. Jonas ei tahtnud enam mõelda, miks ta ujuda ei julge. Ta oleks tahtnud kohe järve joosta. Aga miks siis jalad ei liikunud? Miks ta püsti ei tõusnud? Võib-olla polnud ta piisavalt raamatuid lugenud, et osata inimesi lugeda. Midagi jäi alati varjatuks. Ka enda puhul.
„Tahad siis või?“ küsis Tõnn uuesti. „Ma päriselt teen ära. Ausalt.“ Ta pani õllepurgi liiva sisse – oli enne liiva tasandanud, et purk püsti püsiks – ja ajas selja sirgu. „Igaks juhuks võtan kaugemalt hoogu. Tahad või?“
Triin ei vastanud. Tal oli sellest küllalt. Tõstis hoopis käe ja hõõrus laupa. Need olid ta sõbrad, aga miks? Ta mõtles iga kord, miks ta sellises kambas on, aga mujale polnud ka minna. Teistega ei saanud ta nii hästi läbi kui Jonase, Tõnni, Paula ja Jarkoga. Midagi ühendas neid ometi piisavalt, et nad ikka ja jälle kokku tulid. Ja pärast ikka ja jälle seda kahetsesid.
Tõnniga oli lõbus – oli, mis ta oli. Tõnn tegi nalja ka seal, kus teised ei julgenud. Kui Jarko ükskord sinise silmaga õue ilmus ega polnud nõus rääkima, mis juhtus… Kui Paula vanemad tülitsesid… Kui eeskujulik Triin matemaatikas kahe sai… Uute inimestega sõbrunes Tõnn ka üsna ruttu. Jonase kõrval istus uus tüdruk Ella, Triinu naaber, kes oli äsja siia kolinud. Temast ei teadnud Jonas kuigi palju. Aga Tõnnil oli vaat et terve tüdruku elulugu juba teada.
Tõnn oli tundlikum, kui ta välja näitas. Aga mölakas oli ta sellegipoolest.
„Palju sa ikka räägid ja seletad. Tee siis juba ära!“ ütles Ella ka sõna sekka.
Tõnn noogutas. Ta võttiski hoogu, jooksis kiiresti ja tõukas end maast lahti. Aga püksid võtsid tuld. Kõlas karjatus ja põnts. Tõnn maandus liival, viskus pikali ning rullis ennast ühele ja siis teisele poole. Triin haaras maast purgi, aga juba keelas Tõnn, et kallist kraami ei tohi raisata, hüppas püsti ja koperdas veele lähemale. Istus järve. Jarko itsitas vaikselt. Ella hoidis kõhust kinni, kõkutas. Kui Tõnn tagasi tuli, ütles ta pooltõsiselt: „Kurat, ma põletasin perse ära.“
„Sa nagu meelega mängid lollakat!“ nentis Ella, muie suul.
„Sinu nimel kõike,“ vastas Tõnn. „Teinekord tule ka. Vette või… Saame koos üle lõkke hüpata.“
*
Selleks ajaks kui Paula ja Priit kohale jõudsid, oli Tõnn omadega peaaegu kutu. Jarko aitas ta istuma. Sundis vett jooma. Kui Tõnni tahtejõud oli uinunud, suutis ta korraldustele alluda. Muutus peaaegu lapseks, keda tõugata ja tõmmata. Muutus selliseks, nagu ta sisimas oli, selleks, keda varjata üritas. Jonasel oli seda võõras vaadata – Tõnn oli peaaegu vastumeelne. Jonas hoidis temast eemale, jälgis kaugemalt, kuidas Jarko ja Paula üritasid Tõnniga tegeleda. Õlgadest käis mingi judin läbi. Lapsepõlvest mäletas ta, et oli vanaisa samasugusena näinud. Isa ka. Isegi täiskasvanud polnud täiskasvanud. Käitusid ikka nagu lapsed. Sellepärast hoidiski Jonas alkoholist eemale – neid vigu ei tahtnud ta korrata. Ei tahtnud olla abitu. Mitte nii, et seda näha oleks. Sellepärast ta oma hirme varjaski. Aga kui Priit palgil istet võttis ja peaga järve poole nookas, ujusid Jonase hirmud pinnale väga lähedale. Ta neelatas, ent see ei aidanud. „Kunagi leiti siit laip,“ ütles Priit. „Teate ikka, jah?“ Paula vangutas pead. „See oli nii ammu. Mis sa enam sellest räägid.“ „Nii oli.“ Triin keerutas käe ümber ketti. Jarko heitis korraks pilgu nende poole. „Mis siis juhtus?“ uuris Triin tagasihoidlikult. Priit kehitas õlgu. „Muud ma ei tea. Vist oli purjus ja läks ujuma.“ Korraks jäid kõik vait. Jonasele tundus, et nad kõik mõtlesid Tõnnile, kes praegu millestki aru ei saa. Aga vähemalt polnud teised joonud. Seda raputavam oli hetk, kui Priit raksatusega õllepurgi avas. Kulistas. „Sõbrad peavad normaalsed olema,“ jätkas ta. Osalt see vist lohutas. Tõnn oli kogu aeg silme all. Tal ei lubatud enam järvele lähemalegi minna. Aga enne… Enne oli ta üle lõkke hüpanud, oli vette läinud. Seda polnud keegi takistanud. Keegi oleks pidanud. Autovõtmed Jonase taskus muutusid raskeks. Tema vastutas nende eest autos, aga siin, rannal, vastutasid nad kõik kõigi eest. Jonas ei tahtnud seda vastutust. Tõnni lollused kuulusid ennekõike Tõnnile endale. „Hakkasid nüüd kartma või?“ küsis Paula ja torkas Triinu ribidesse. „Mh, sa ei pea siis kohe nii!“ vastas Triin. Jonas mäletas seda ajalehte. Mäletas, et vanaisa istus väljas, tema jällegi toas ja lehitses. Tundis huvi selle vastu, millest oli minevikus kirjutatud. Kontrollis, kas ta mõnda juhtumit mäletab. Festivalid, avariid, avamised, kinnipanekud. Luges surmakuulutusi, kuid ei tundnud ühtki nime. Siis nägi ta pilti järvest. Seda, mitu ajalehte ta enne avastust luges, Jonas ei mäletanud. See polnudki oluline. Pilt järvest esilehel ja see pealkiri: „Armastatud supelkohast leiti surnukeha“. „Enam ei ole seal midagi,“ kinnitas Paula. „Mõtle, kui palju kordi me oleme ujumas käinud. Ainult vetikad.“ Jarko sättis Tõnni saunalinale magama. Nii võis teda jälgida. Enne polnud mõtet Tõnni koju viia. Pealegi, kui kuulujutud tõele vastasid, ei oleks Tõnn kodus nagunii rahulikult magada saanud. Siin oli tal parem. Sõprade keskel. Siin oli turvaline. Ainult et Jonas tundis end selles seltskonnas harva turvaliselt.
*
Priidu autole mahtusid Paula, Jarko ja Tõnn. Jonas sõidutas koju Triinu ja Ella. Ka õhtul oli taevas hele, maailm valgustatud. Jonas üritas peast heita, et pärast jaanipäeva tundus alati, nagu oleks suvi läbi. Praegu see veel kestis. Vaheaeg oli alles alanud. Jaanipäev oli veel tulemas. „Kui te kavatsete vait olla, siis pange muusika kõvemaks,“ ütles Ella tagaistmelt. Triin kohmetus, ütles peaaegu löödult: „Ei kavatse.“ Jonas tundis kohustust midagi öelda. Ühtki mõistlikku mõtet ei tulnud, ainult see igavene, alatine, auklikuks kulunud küsimus: „Mis plaanid teil suveks on?“ Ta kõlas nagu mõni tädi. Või ema. „Issand jumal,“ pomises Ella. „Nagu vanainimesed.“ „Ma lähen perega vist saarele. Me pole veel otsustanud,“ ütles Triin. „Pean aiamaal abiks olema. Muud midagi.“ „Ja mina üritan teha kõik selleks, et veenda vanemaid tagasi kolima,“ teatas Ella. „Ärge võtke isiklikult, aga see, mis just juhtus, polnud üldse minu teema.“ „Oota, kuni Tõnn sind Nõia-Ellaks kutsuma hakkab,“ lausus Triin, „alles siis läheb lõbusaks.“ Jonas muigas. „Ja kui ta sind Paula asemel vette hakkab viskama.“ „Ja Paula saab kadedaks, kisub tüli üles,“ lisas Triin. Ella harutas juukseid patsist lahti. „See on teie meelest lõbus?“ „Kuni Paula pole minu peale pahane, ongi lõbus,“ tunnistas Triin. „Kas keegi teist üldse normaalne ka on?“ Jonas raputas pead. „Mitte ükski.“ „Te ei sobi üldse kokku. Triin on tuupur, sina oled lihtsalt vaikne – sa ei tee midagi! Tõnn teeb selle eest kõike – ilmselgelt on tal surmigav. Jarko hoolitseb kõigi eest. Käib ja küsib ja pakub ja meenutab mulle mu vanavanaema. Rohkem teid ei olegi? Vähemalt võttis Paula Priidu kaasa. Oli mingigi põnevus.“ „Sa võid alati meid maha jätta ja kellegi teise leida,“ ütles Triin. Ella surus huuled kokku. Ta polnud endale siiani tunnistanud, et oli liiga järsk. Sellepärast ta lõpuks Triinuga suhtlema hakkaski. Triin oli järskude väljaütlemistega harjunud. Ella oli Paulaga sarnasem, kui oleks tahtnud. Ühelt poolt oli Paula tema konkurent, teisalt oli niimoodi natuke põnev ka. „Me ei nõustu Tõnniga,“ lisas Triin, „et sa teaksid.“ „Aga te lubate tal selline olla.“ „Jah.“ Jonas ja Triin vahetasid pilke. See oli üks neist harvadest kordadest, kui Jonas tundis, et Triin teda mõistab. Et nad võiksid rohkem suhelda. „Normaalsed inimesed mängivad tõde või tegu või midagi. Teil on lihtsalt nii, et Tõnn joob purju ja teised peavad teda kantseldama. Kodu mängite,“ ütles Ella. „Eesotsas Jarkoga.“ Rollid olidki jaotatud. Kui kodus oli Triin elavam, siis seltskonnas oli ta vaoshoitum. Paula oli kodus jällegi alandlikum, hoolitses väiksema õe ja venna eest, tegi süüa ja koristas, aga seltskonnas lasi end lõdvaks, naeris iga pisemagi asja üle ja otsis Tõnni tähelepanu. Ainult Jonas tundis, et ta on mõlemal juhul üsna samasugune. Tundis mõlemal juhul, et ta ei usalda. Ei usalda vett ega inimesi, sest iial ei tea, mis nende põhjas on. Iial ei tea, mis kõrkjate tagant ligemale ujub.
*
Seitse aastat oli pikk aeg. Nüüd, kui Jonasel oli auto, võis ta sõita kaugemale, teise järve juurde ja proovida ujuda. Ja see õnnestuski. Juba see, et keskkond oli teine, lubas tal sammuda aina sügavamale vette, kasta end õlgadeni sisse, paar tõmmet teha. Ta ei olnud esialgu kaua, pigem harjutamise mõttes, tuli üsna ruttu uuesti kaldale, viskas saunalinale siruli.
Midagi ei juhtunud. Vesi jäi rahulikuks.
Kui saabusid teised suplejad, otsustas Jonas neid jälgida. Ta püüdis märgata, kas midagi nende olekus muutub. Kas miski riivab neid vees, ehmatab või kohutab neid. Kõigil paistis lõbus olevat, eriti lastel. Nad ei tundnud seda hirmu, mida Jonas, ja selle üle oli tal ainult hea meel.
Jonas uskus, et suve lõpuks on ta suuteline oma hirmust lahti ütlema. Oli aeg. Gümnaasium hakkas lõppema. Ta ei saanud igaveseks jääda kinni millessegi, mis juhtus lapsepõlves. Tasapisi tuli suureks kasvada.
*
Millegipärast tõmbas neid alati järve äärde. Võib-olla sellepärast, et see oli paljudele lapsepõlvest saati tähenduslik koht olnud. Hiljem kompisid nad seal teismelistena piire, maitsesid vabadust ja see hakkas pähe – vanemad usaldasid nad sinna, sest seal oli teisigi. Vaheaeg ei olnud vaheaeg, kui ei saanud ujuma. Ja kuigi Jonas vett vältis, läks ta ikkagi kaasa. Ainult et mida aeg edasi, seda hilisemaks nihkusid kokkusaamised, seda hiljem jõudsid nad tagasi koju. Nüüd olid nad seaduse silmis täiskasvanud, aga palju polnud muutunud. Olenemata virisemisest tuli Ella kaasa. Jaanilõke oli juba valmis ja kuigi Tõnn oleks väga tahtnud tuld ainult neile hoida, oli see mõeldud tervele linnale. Bänd oli süldikas. Kaua nad seal ei olnud. Priit jagas inimesed kahe auto peale, teist juhtis ta sõber. Jonas oli seekord ilma autota. Isa ütles, et midagi on vaja parandada, võtmed jättis Jonas koju. Ta kõndis, käed taskus, võõra auto poole. „Kuhu me lähme?“ küsis Triin. Priit kehitas õlgu. „Vaatab, kus hea on.“ Ella hõivas kõrvalistme, mis tähendas, et Jonas, Triin ja Tõnn pidid taha mahtuma. Jarko ja Paula läksid teise autoga. „Te olete ju arakesed,“ ilkus Paula. „Ei sobi võõra poisiga kuskile minna.“ „Eks lõpuks oleme kõik tuttavad,“ vastas Tõnn ja tegi Paulale silma. „Poodi ka lähme või?“ küsis Ella ja uuris oma küüsi. Värv oli natuke maha kulunud. Sinise alt paistis heleroosa. Ta märkas, et on sõrme katki tõmmanud. Surus katkise koha keele vastu. „Lähme, lähme. Chill!“ Priit utsitas Tõnni peale ronima. Tõnn oli poolenisti autost väljas, et Paulale midagi hüüda. Paula näitas talle keskmist sõrme. Tõnn naeris. Tõmbas koivad autosse ja ukse kinni. „Siin peab turvavööd ka kandma vä?“ uuris Tõnn. „Mõistlik oleks.“ „Ma pole väga mõistlik.“ Tõnn toetas pea vastu klaasi, vaatas majade kohal tiirlevat kajakat, kuigi tegelikult oli see tiir. Tõnn ei teinud neil vahet. Valged kriiskavad linnud sulandusid üheks – kõik olid kajakad. „Sellepärast ma ei saagi aru, miks sa Paulale meeldid,“ pomises Priit ja tagurdas parklast välja. Tõnn elavnes kuuldu peale, haaras eesistuja peatoest kinni, et end Priidule lähemale tõmmata. „Mis-mis?“ „Unista edasi, ma ei hakka kordama.“ Tõnn vajus tagasi kohale. Ta väristas rahulolematult jalga. Elevust oli nii palju, et see lihtsalt pidi kuidagi välja saama. Aga üle pika aja muutus Tõnn vaikseks. Jonas mõtles, kas ta oli sõpra varem nii õnnelikuna näinud. Oli ta viitsinud seda märgata?
*
Tasapisi kulgesid nad ikkagi sellesse punkti, kus Tõnn muutus ülemeelikuks. Seda enam, et nüüd arvas ta teadvat, et meeldib Paulale. Õhk oli siidri- ja õllelõhnast lääge. Ella rääkis Priiduga, Jarko ja Robin ujusid, Triin luges plakatit ohutuse kohta, Jonas seisis kaldal. Tema jook oli vesi, olgugi et teised olid poest üht-teist muud ostnud.
Paula nihkus meeleseisundilt aina enam Tõnnile lähemale. Triin kutsus tüdrukut tagasi, aga too ei kuulanud. Viskas käed Tõnnile ümber ja nii kukkusid nad mõlemad maha. Oigasid ja naersid.
„Nii on palju lihtsam selga ronida,“ ütles Tõnn. „Oleks kohe pidanud!“
Aga Paula ajas end püsti. „Looda sa!“
Jonas proovis ärevusest lahti lasta, sisendas endale, et midagi halba ei juhtu, et ta võib samamoodi Tõnniga lõõpida nagu Paula, et ta võiks Triinu õlale heita ja ähvardada, et viskab ta järve. Ta oleks võinud liituda Ella ja Priiduga, kuid arvas, et ehk on seal midagi enamat kui pealiskaudne tutvumishuvi. Ella keerutas juuksesalku ümber sõrme, põskedele võõbatud õrnroosa jume. Või oli see siidrist?
Jonast haaras tüdimus. Kiilid pinisesid. Liblikad kulgesid lilleõisi otsima. Maapind oli korraga pehme ja kare. Siin ei olnud liivast randa nagu nende järve ääres. Ujuma Jonas ei kippunud.
Ta istus maha.
„Mul läks silme eest nii kirjuks,“ ütles Triin plakatile viidates. „Nii palju, millele mõelda. Vaevalt et keegi mäletab, mida ja kuidas peab tegema, kui olukord kätte jõuab.“
„Siis lähed uuesti lugema.“
„Siis on liiga hilja uuesti lugeda.“ Triin võttis pudelist lonksu ja pöördus Jonase poole: „Tahad ka?“
Jonas raputas pead. „Vesi ja leib – sellest piisab.“
„Aga me ei ostnud ju leiba.“
„Leiba söön kodus.“
Millegipärast jäi Jonas Paulat ja Tõnni vaatama. Nüüd olid nad juba üleni vees. Tõnn tiirutas ümber Jarko, ajas teda närvi, Robin oli ennetavalt eemale ujunud. Siis tabas ta ära hetke, kui Tõnn oli Jarko õrritamisega piisavalt ametis, et libises neist mööda ja tuli veest välja. Ta raputas juukseid, mässis end saunalinasse ja jäi Priiduga rääkima.
Ella astus sammukese tagasi.
„Ma pole kindel, et Paulale Tõnn meeldib,“ ütles Triin vaikselt. Ta istus Jonase kõrvale. „Lihtsalt et sa teaksid.“
Jonas noogutas. Tal läks hetk aega, et Triinu sõnade tähendust mõista. Ta vaatas tüdrukule otsa. „Miks sa seda ütled?“
Triin ohkas, kurblik naeratus huulil. „Ma näen, kuidas sa teda vaatad.“
„Kuidas siis?“
Tüdruk tõstis pilgu. „Tead küll.“
Jonase kulmud vajusid kipra. „Ei tea ma midagi.“ Ja natukese aja pärast lisas ta: „Sina ka ei tea.“
See tegi haiget. Triin tõmbas jalad vastu kõhtu, langetas pilgu. Ta solvus.
„Ma ei mõelnud seda nii,“ selgitas Jonas. „Sa arvad, et mulle meeldib Paula… Aga mulle ei meeldi Paula.“
Triin piilus teda silmanurgast.
„Inimesena on ta normaalne. Tore.“ Jonas kratsis kukalt.
„Sa vaatad teda kogu aeg.“
„Võib-olla sellepärast, et sina oled pidevalt mul kõrval ja ma pean ju kuskile vaatama!“
Jonas oli plahvatanud. Liiga järsult öelnud. Ta keris öeldut tagasi. Mida ta sellega mõtles?
„Sa oled tavaliselt see, kes minu… ma tunnen…“ Ta võttis hingetõmbepausi, proovis uuesti. „Kui ma sind vaataksin, siis ütleks keegi neist midagi. Ja ma ei taha, et nad kogu aeg ilguvad. Ma tahan lihtsalt olla, sest mulle meeldib, et sa minuga räägid.“
Triin neelatas. Noogutas. „Olgu.“
Jonas tundis seda kiilu, mille oli tahtmatult oma sõnadega nende vahele löönud. Triin kaugenes. Tüdruku mõtted olid mujal, ta juurdles. Jonas ei saanud teda takistada. Iga järgnev sõna oleks teinud rohkem kahju.
„Lähme teiste juurde,“ pakkus Triin.
Jonas jäi veel sinna. Vaatas, kuidas sõbrad temast eemaldusid. Kuidas nende varjud tumenesid. Kirus seda, kuidas ta suutis igast varjust teha koletise.
*
Robin viis Jarko ära. Neil oli lihtsam koos minna, sest nad elasid samas kandis. Teised elasid teisel pool. Priidu auto oli vana. Üks uks ei käinudki lahti. Tuli ronida teiselt poolt. Ella istus juba ees, kruttis raadiot. Esimesena pressis end tagaistmele Tõnn, siis Triin. Kui Jonas tahtis järgmine olla, pani Paula talle käe ette ja läks ise. Ronis üle Triinu ja maandus Tõnnile sülle. Jonas tõmbas ukse kinni. Kinnitas turvavöö. „Pange teised ka,“ ütles Priit. Ja Tõnn küsis Paula käest: „Kas tõmbame kaks kokku?“ „Sa hoia minust lihtsalt kõvasti kinni,“ vastas Paula. „Ja sina vaata, et sa nii palju ei nihele. Muidu läheb asi tõsiseks.“ „Teile meeldib publik või?“ küsis Ella ja heitis pilgu üle õla. Paula punastas, aga pidi vastu nähvama: „Kade oled või?“ „Peaksin olema?“ ei jäänud Ella talle alla. Asfalt oli ebatasane. Nad olid nii kokku pressitud, et igasugune väiksem konarus oli kohe tunda. Kehad kolksusid kokku, kont kondi vastas. Ella ümises raadiole kaasa. Tõnn libistas sõrmed Paulale pluusi alla. „Ära tee! Kõdi on!“ Aga oli näha, et Paulale see meeldis. Triin oli vaikne. Ta vaatas enamjaolt Jonase-poolsest aknast välja. Jonas vaatas samuti. Sest kui ta oleks pead pööranud, oleks ta ennast liiga paljalt tundnud. Kartnud, et Triinu pilk tabab teda ja näeb midagi, mida Jonas varjata ei oska. Siiani polnud keegi neid paari pannud, kuigi aina selgemaks muutus see, et Ella ja Priit hoidsid teineteise poole ning et Tõnn ja Paula olid koos. Priit pidurdas järsult, auto sõitis millelegi otsa. Paula lõi pea vastu eesistuja peatuge, Ella kiljatas, Triin haaras sõrmedega istmest. Jonas tardus. See polnud pelgalt riivamine, vaid midagi tõsisemat. „Mis see oli?“ küsis Ella. Priit lõõtsutas. Auto jäi seisma. Ta raputas pead. „Ma ei tea.“ „Lase mind välja,“ nõudis Paula ja sirutas end üle Triinu ja Jonase, et uks lahti teha. „Oota,“ palus Triin. Ta viipas käega, et Jonas autost välja läheks, aga Jonas istus tardunult, ainult silmad pilkusid. Triin pani käe Jonase põlvele. „Jonas,“ ütles ta vaikselt. „Tüüp on šokis,“ lausus Tõnn. Paula käskis tal vait olla. Ella oli esimene, kes püsti tõusis. Ta tegi tagumise ukse lahti ja togis Jonast, kes viimaks liigutas. Ella võttis tal käest ja tõmbas jalule. Siis tulid teised ka välja, isegi Priit. Ohutuled vilkusid. Ella jooksis maas lamava kogu poole. Jonas pööras end ringi, vaatas vastutulevat autot. Masin vihises neist mööda. Juht kõõritas nende poole. Päike oli vajunud madalale, peaaegu silmapiiri taha. „Mis see on?“ hõikas Tõnn. „Tule vaata ise!“ Paula hõõrus otsmikku, tõmbas õhku läbi hammaste. „Kellelgi valuvaigistit on?“ „Kas sellest oleks kasu?“ küsis Triin vastu. „Löö teiselt poolt ka ära. Siis on tasakaalus,“ naljatas Tõnn. Paula näitas talle keskmist sõrme. „Sa pidid mind hoidma.“ „Mitte su pead!“ „Lollakas.“ „Mina sind ka.“ Ella kummardas. Ta tahtis kindel olla, et loom on surnud. Tõnn haaras teeservast toki ja oli valmis sellega suskama, kuni Ella talt selle käest rabas ja Tõnni eemale lükkas. „See pole naljakas!“ „Ma ei öelnudki, et on!“ Paula võttis Tõnnil käest, tõmbas ta eemale. Hoopis Triin oli see, kes lähemale astus, vaatas looma, siis Ellat. „Surnud,“ ütles ta. Ella noogutas. „Õnneks.“ Jonas oksendas teeserva. Priit lükkas talle veepudeli nina alla. „Enne autosse ei saa, kui suu ära loputad.“
*
Jonas hulpis selili vees. Ta lootis, et kui ta piisavalt kaua ja tihti nii teeb, siis harjub ta ükskord ära. Vahel sulges ta silmad, lihtsalt et proovida, mis saab, kui ta kontrolli käest annab. Ütleb järvele, et kandku see teda. Hoidku. Viigu tagasi kaldale.
Päike tuli pilve tagant välja ja heitis laugudele liiga palju valgust. Jonas nägi punaseid värelevaid varje, millest joonistus allaaetud looma surnukeha. Siis ehmus ta üles, hakkas kätega tõmbama, jalgadega lükkama, et võimalikult ruttu veest välja saada.
Ta ei vaevunud ootama, et keha kuivaks, vaid suundus otsejoones autosse ja sõitis koju. Hoidis roolist tugevalt kinni. Palvetas endamisi, et keegi teele ei jookseks. Kodus manitses isa, et ka liiga aeglane sõit võib kellelegi koledalt lõppeda.
*
Järjest raskem oli inimesi ja olukordi usaldada. Jonas polnud enam nõus kellegi teise juhtimisel autosse istuma.
Vahepeal olid sõbrad kokku saanud, jõlkunud ühest linna äärest teise. Jonas ei saanud nendega ühineda, kuid ei tundnud kadeduseraasugi. Neil oli taas lugusid, mis panid silmi pööritama, tõid judinad nahale. Seekord oli Paula otsustanud hüppetorni ronida, et sealt alla hüpata. Ta jäi liiga kauaks vee alla, nii et Tõnn – seekord peaaegu kaine Tõnn – teda päästma läks. Paula oli naernud ja sõrmega Tõnni ninale vajutanud.
„Kartma hakkasid või?“
„Mis sa tegid seal nii kaua!“ nõudis Tõnn.
„Tahtsin teada, kui kaua saan vee all olla.“
Nad rääkisid seda muretult. Ainult et Jonase kujutluses värvus vesi punaseks ja Paula pea oli lõhki. Siis sundis ta end millestki muust mõtlema. Toidust. Tuulest. Isegi koolist.
Tihtipeale märkas Jonas koju jõudes, et on hinge kinni hoidnud.
Teinekord jäigi ta hinge kinni hoidma.
Mõnikord proovis ta endast pingeid välja joonistada. Ikka tundus talle, et need, kes tegelevad kunstiga – ükskõik millisel määral –, saavad paremini hakkama kui teised. Paberile ilmus maantee, auto, näotud inimkujud ja must laik maas. Jonas käkerdas paberi kokku, viskas prügikasti, aga kergem ei hakanud.
Teine variant oli tunnetest rääkida, aga kellega? Triin oli Robinil peaaegu et sabas. Korraks hoidsid nad isegi käest kinni ja Jonas pidi maha istuma, nagu oleks keegi teda kõhtu löönud. Ei hakanud kergem.
Triin Robiniga, Tõnn Paulaga, Ella Priiduga – ja Jonas. Jarkot ei olnud. Jarkoga poleks ta osanud millestki rääkida. Võimalik, et Jarko hoidis neist eemale. See oli miski, mida Jonas ei suutnud teha.
Paula vaatas korraks imelikult tema poole, peaaegu haletsevalt, segaduses pilguga, ent siis unustas Jonase ära.
Alles siis, kui Jonas teatas, et hakkab minema, tuli ta teistele meelde. Triin jooksis säravil silmil Jonase juurde ja palus, et poiss ta koju viiks.
„Ma pean homme vara ärkama,“ ütles ta.
Jonas noogutas. „Viin su ära.“
Triin lehvitas teistele ja nad istusid autosse.
Raadio oli katki.
Jonas eiras seda, mis südamel. Keskendus maanteele ja roolile. Keskendus vaikusele. Ta teadis, et kumbki neist avab paratamatult suu ja lõhub vaikuse.
See oli Triin.
„Sa oled kuidagi eemalolev,“ ütles tüdruk.
Jonas pigistas sõrmi rooli ümber. Niheles. „Ma olen kogu aeg selline.“
„Tõsi,“ nõustus Triin, toetas käe aknaraamile ja vaatas välja. Vaatas põlde, mis näisid neist mööduvat, olgugi et auto oli see, mis liikus. Märkas elektriliinidel kanakulli. Märkas üksikuid mooniõisi, mis vajutasid tuhmi rohelisse kangasse eredad plekid. „Aga siiski rohkem kui muidu.“
„Võib-olla.“ Kas ta tahtis, et Triin märkaks? „Ma ei tea.“
„Tohin ma midagi küsida?“
Jonas noogutas. Ta pilk rändas armatuurilt mõõdikutele, sealt roolile, põlvedele, aknatihenditele, põllule, peatus väljaveninud pilvel, naasis armatuurile, hüppas kojameestele, sellele ainsale lehekesele, mis oli nende vahele kinni jäänud ega olnud vastutuulega minema lennanud.
„Sa ei käi ujumas,“ alustas Triin. „Miks?“
„Pole tuju.“
Triinu hääletoon pehmenes, nagu räägiks ta lapsega. „Aga sa pole meiega kordagi vette tulnud.“
„Siis ma ei pea kedagi kantseldama.“ Mis oli omamoodi tõsi.
„Isegi palavaga,“ lisas Triin vaikselt.
Jonas tõmbas käega üle näo. „Millist vastust sa tahad?“
„Ausat. Praegu pole sa minuga aus.“
„Võin sinu kohta sama öelda.“
„Mida siis?“ Triinu toon muutus.
„Kuidas sa oled kord ühega, siis teisega.“
„On see mingi mõistatus või?“
„Sa saad väga hästi aru, millest ma räägin.“
„Ei saa, Jonas!“ Tüdruk toetas pea vastu peatuge, turtsus. „Ma olen proovinud sind mõista ja võib-olla olen isegi lähemale saanud, aga ma endiselt ei tea, mida sinust arvata või mida sina minust arvad. Kord oled sa sõber, teinekord vaikid. Nagu nüüd!“
„Kui ma nii keeruline olen, miks sa siis üldse üritad?“
„Sest me oleme sõbrad! Vähemalt ma arvasin, et oleme.“
Jonas neelatas.
„Või olen ma millestki valesti aru saanud?“ küsis Triin.
Jonas raputas pead. „Ma nägin sind Robiniga.“
„Ja siis?“
„Kas ta meeldib sulle?“
„Meeldib. Ja Tõnn meeldib ka. Sina meeldid ka. Me oleme sõbrad!“
„Mitte rohkemat?“
„Ma olen liiga noor, et abikaasat valida. Mul oli lõbus. Sina istusid eemal. Paula oli Tõnniga ja Priit Ellaga ja… Kuhu mina siis jääma pidin? Tulema jälle sinu juurde, nagu sulle näib meeldivat? Oled sa tähele pannud, et sa ei tule ise kunagi minu juurde? Alati olen mina see, kes sind leiab ja lõbustada proovib.“
Metsavaheteelt paistis valgesinine auto. Jonas nägi seda kaugelt, kontrollis mõõdikult, et ta kiirust ei ületaks.
Kõik oli korras. Ta ei ületanud kunagi kiirust. Harva otsustas ta kellestki mööda sõita.
„Ma ei teadnud, et ma nii teen,“ tunnistas Jonas. Ta vaatas korraks Triinu poole, siis tagasi teele. „Ma ei teadnud, et ma… Et ma ise eemal olen.“
„Oled.“
„Olgu.“
„Ja me kõik mõtleme, mida me valesti teeme. Ometi ei kao sa täiesti ära, vaid tuled ikka ja jälle meiega kaasa. Tõnni puhul on kohe aru saada, mis tal viga on – tähelepanupuudus. Paula puhul ka. Aga sinu?“
„Võib-olla ei saa ma ise ka aru.“
„Võib-olla.“
Natuke aega olid mõlemad vait. Siis küsis Triin: „Kas sinuga juhtus midagi? Kui sa kunagi järve ääres olid?“
Jonas hoidis keele hammaste taga. Nad möödusid politseiautost.
„On see… On see seotud sellega, mida Priit rääkis?“
Jonas tõmbas keelega üle hammaste. Suu oli korraga kuidagi kuiv.
Ta noogutas.
Triinu käsi liikus põselt suule, küünarnukk endiselt uksele toetumas. Teise käega puutus ta Jonase rannet, sulges sõrmed selle ümber, aga Jonas ei liigutanud, et Triin võiks tal käest kinni võtta. Tüdruk sai sellest aru. Tõmbus tagasi. Vajus ukse najale lösakile.
Silmapiirile ilmus auto. Jonas vilgutas juba kaugelt tulesid, et anda märku politseist metsavaheteel. Ta tahtis näidata, et tunneb etiketti. Et oskab suhelda. Et ta pole nii keeruline, nii vaoshoitud, nii segadusseajav. Et sõnumid on selged.
Enda rahustamiseks uuris Jonas vastutuleva auto numbrimärki. Märkas, et küljepeegel on katki. Märkas, et auto vingerdas ühest äärejoonest teise juurde. Vilksamisi nägi ta isegi juhti, kuigi see pilt muutus mälus kiirelt häguseks.
Kui auto oli mööda sõitnud, küsis Jonas Triinult: „Kas ta sõitis sinu arust ka liiga kiiresti?“
Triin kehitas õlgu. „Ma ei tea.“
Võib-olla oli see silmapete. Võib-olla mõtles Jonas üle.
*
Uudis õnnetusest oli kõigile teada. Maanteel põrkas üks auto teisega kokku. Õnnetuse põhjustanud joobes mees jäi ellu, teise auto juht hukkus sündmuskohal. Mõlemad masinad olid lömmis. „Jumal tänatud, et te enne koju jõudsite,“ ütles Paula ja tõmbas Triinu embusesse. Jonas seisis kohmetult kõrval, käed taskus. „Mõelda vaid, et ka meie teedel mingid hullud ringi kihutavad!“ vangutas Paula pead. See oli irooniline, kuidas hulludeks tembeldati teised – need, kes õnnetustesse sattusid, aga mitte enda sõbrad, kes samamoodi lollusi tegid. Nemadki olid sõitnud nii, et juht ei saanud keskenduda, inimesi oli tagaistmel liiga palju. Olid järve ääres olnud, purgid ja pudelid kotiga kaasas ja hiljem näpu vahel ka siis, kui vette mindi. Ja Paula oli hüppetornist alla hüpanud, enda arust nalja teinud. „Meiega on kõik korras,“ ütles Triin vastu. Aga see polnud päris õige. Triin ei tulnud Jonast tervitama, nagu poiss eeldas. Alles liiga hilja meenus Jonasele, mida oli Triin talle autos ette heitnud. Nad said keskväljakul kokku. Ella, Triin ja Jonas olid esimesed, kes kohale jõudsid, aga juba jooksis majade vahelt ka Paula ja hüüdis Triinu. Tõnn jõudis natuke hiljem, näost punane. „Ma ei tea, kui kaua ma jaksan neid maasikaid korjata,“ kurtis ta. Selgus, et nad olid Paulaga maasikapõllul olnud, aga ikka oli tüdrukul jaksu ülegi. Siis läksid nad poodi, ostsid jäätist ja jalutasid randa. Seal olid vähemalt pingid, kus istuda. Kõik mahtusid ära. Täna neid palju polnud. Jarko oli isaga Soomes ehitusel abiks, Priit oli samuti töö leidnud. Robinist ei teadnud nad midagi. Isegi mitte Triin. „Aga te sõitsite ju sama teed pidi koju?“ Paula tuli ikka selle juurde tagasi. Ta tegi küll nägu, nagu oleks õnnetus kõige kohutavam asi, aga ometi pidi ta sellest rääkima. Jonasele oli see vastik. Kui jäätis söödud, korjas ta maast paar lapikut kivikest ja läks vee äärde lutsu viskama. Tõnn jooksis temast mööda ja viskus vette. „Sa ei tule?“ küsis Tõnn. Jonas raputas pead. „Mul pole ujukaid.“ „Tule lühkaritega!“ Aga kui Jonas endiselt ei kuuletunud, jättis Tõnn ta rahule. Tõnn oli isegi natuke muutunud. Justkui maha rahunenud. Seda mõistlikku käitumist ei jätkunud siiski kauaks. Kui maasikakorjamine läbi sai, tundis Tõnn, et nüüd on vaja raha kulutada. Sügise hiiliv lähenemine muutis ta ärevaks. „Ma ei taha tööle minna,“ ütles Tõnn. „Mõtle, aasta pärast oleme nagu tänavale heidetud koerapojad. Võib-olla ei saa ma kutsekasse sissegi.“ „Sinna on aega!“ tuletas Paula talle meelde. „Miks sa sellele praegu mõtled?“ „Tra, mu hinded on nii lappes.“ Teisiti ei osanud Tõnn ennast maandada, kui uputada meeled pudelipõhja. Ta pani muusika kõlarist valjemaks ja tantsis liival ringi. Kui korraks vilksataski politseiauto, vajutas ta muusika kinni, istus maha. „Ole nüüd normaalne,“ keelas teda Paula. „Jäta teistele ka midagi juua.“ Ja et Tõnni hoogu pidurdada, jõi temagi. „Aidake teie ka!“ Ta viipas Triinu lähemale, surus talle purgi pihku. „Olete nagu töllakad.“ Siis pööras ta end ümber. „Jonas, sina ka! Kurat küll!“ „Ma olen autoga.“ „No ja siis?“ Varasem tragöödia oli juba ununenud. „Vaikselt sõidad koju ja nii ongi.“ Triin pööritas silmi. „Alles sa muretsesid, et me olime samal teel, nagu see hull. Ise ütlesid, et hull.“ Paula krimpsutas nägu. „Ära riku tuju ära.“ Alles nüüd hakkas Jonas süvenema. See tee. Tookord Triinuga. Politsei. Jonas vilgutas tulesid. Jonas vilgutas tulesid. Muidu oleks politsei märganud. Muidu oleks nad auto rajalt maha võtnud. Oleks juhi puhuma sundinud. Oleks märgatud, et ta kihutab. Ta läks Triinu juurde. „Triin!“ ütles ta vaikselt, ent nõudlikult. Tüdruk jättis Paula sinnapaika, astus ligi. Ta pühkis käeseljaga suud. „Mis on?“ „Tookord, kui me koju sõitsime,“ seletas Jonas, vahel sõnadel komistades, „ma vilgutasin tulesid.“ Triin ei mõistnud, miks Jonas talle seda räägib. „Vilgutasid. Sest politsei oli ju seal.“ „See oli sama auto!“ „Mis auto?“ Ei saanud Triin aru. „See sama auto! Mul ei tulnud kohe meelde. Hall auto nagu iga teinegi. Numbrimärk oli muljuda saanud. Aga see oli sama auto, mis avarii tegi!“ Triin raputas pead. „Ära mõtle asju välja. See ei saanud sama olla.“ Jonas ärritus. „Miks sa ei usu?“ „Sest sa teed igast asjast suure numbri.“ Ta oli purjus. Pidi olema purjus, sest kaine Triin ei räägiks kunagi nii. Jonas kohkus. „Aga me oleme ju süüdi. Me vilgutasime tulesid.“ „Sina vilgutasid tulesid. Mina olin lihtsalt kaasas.“ Jonase käed vajusid külgedele rippu. Ta surus käed rusikasse. „Sina olid ka seal!“ „Saa üle,“ ütles tüdruk ja läks tagasi Paula juurde. Ta kulistas purgist kihisevat vedelikku, vaikis. Paula naeris kõrval, et mis Triinul sisse läks! „Siider,“ vastas Triin ja nad mõlemad purskasid naerma. Midagi oli muutunud ja Jonas polnud sellest arugi saanud. Ta ei tundnud oma sõpru enam ära. Korraks oli tundunud, et nad kasvavad suureks. Et nad jätavad vanad harjumused maha. Jonas oli isegi mõelnud, et kui ta suudab lõpuks ilma hirmuta vees ujuda, on see tõestus, et aeg läheb edasi, mitte tagasi. Et muutused toimuvad alati paremuse poole. Et on lootust. Nüüd ta seda ei uskunud. Kui Tõnn vette hüppas ja pinnale ei ilmunud, seisis Jonas paigal. Ta ei kuulnud, mida teised hüüdsid. Ei kuulanud. Luud ja liikmed olid tardunud. Mitte sellepärast, et ta kartis, vaid sellepärast, et oli jõuetu. Ta maigutas suud, tahtis midagi vastu öelda, karjuda, aga välja ei tulnud midagi. Nii et ta võttis pingilt jaki, libistas sõrmed üle püksitasku, et kontrollida – võtmed olid seal. Triinule ei öelnud ta midagi. Ega teistele. Võttis oma asjad ja läks autosse. Teda ei huvitanud, kuidas see õhtu lõpeb. Milline koletis veest leitakse. Milline koletis neist koorub. Varjud olid juba ammu tumenenud. Tal ei jäänudki üle muud, kui istuda autosse ja ära sõita. Seda Jonas tegi ega vaadanud isegi tagasi.
