Tõnis Vilu
„Vana hing“
Häämaa, 2023
Üksteist välistavad tõlgendused tabavad mind „Vana hinge“ lugedes. Luuletuste sisu on ebatavaliselt isiklik ja päevapoliitiline. Korduvad teemad on Venemaa agressioon Ukrainas, kooseluseadus, peod, sõbrad ja lein. Olevikule või päevakajalisusele surub aga vastu tekstide ajaväline hääl. Just sellest tõlgendusprobleemist minu arvustus lähtubki.
„Vana hing“ meenutab mitmel moel päevikut. Iga luuletus on kuupäevaga ära märgitud. Tekstid räägivad millestki, mis on äsja juhtunud või juhtumas – „keegi tuhiseb rattal mööda mõnus on lasta tal minna“ (lk 5) –, kuid mitte ainult lüürilise mina isiklikus elus, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Päevapoliitilised teemad tulevad esile sellepärast, et „Vana hing“ hoolib nendest; neil on väge teda kurvastada, liigutada ja joovastada. Ning kui mõni neist tugevatest tunnetest saabub, siis ei proovi raamat neid peita, vaid annab end ära, näitab ette kõik kaardid. Pealiskaudne näide: kui kõrvuti on luuletused „demokraatia pidupäev“ ja „kui susanna suudles saarat“, siis on raske kahelda teose poliitilises orientatsioonis. See tunne, et „Vana hing“ kõik ära räägib, tekitab lugeja ja teose vahele intiimse suhte, mis veelgi süvendab aimust, et tegu on kellegi päevikuga. Seejuures säilib ka teatud tabutunne: päeviku lugemine on keelatud kõigile peale autori. Aga siin olen mina ja näen nii sügavale temasse, kes minust üldse teadlik ei ole. Kuid minusugune patune lugeja avastab peagi, et avatud kaarte on täpselt sama raske lugeda kui varjatuid.
„Vana hinge“ luuletusi jälitab tunne, mida ma kirjeldaksin kui pilti: igapäevaseid toimetusi ajades on Vana Hing ühel hetkel peatunud, jäänud kahe asja vahele seisma. Kogemata, mitte meelega. Üksinda. Ning kusagilt alt sügavalt või kardina tagant ilmuvad mälestused ja laused, millest saab luuletus. Ükskõik kui hiljutised need laused ja mälestused ka ei ole, tulevad nad kaugelt ning hingavad Nostalgiat, mis on Igaviku sümbol.
„Kõrvalkorteri koer haugub rõõmsalt kui koju tulen
kõlistan ukse taga võtmeid meelega natuke veel hing
kasutab ahnelt ära kõik antud noodid – – sissepoole
kronksus varbad lõigatud juuste hiirekujuline tuust
unistuste suu avaneb alles vastu vaipa need on pleekind
seinad mis teevad päikse niivõrd suureks – – tunnen et
võin veel päris väledalt liikuda kui kaselehed nõnda
helisevad vahel näeb koer mind aknast ma polegi nii
hirmus suur“ (lk 28)
Sel vahepealsel hetkel seisab Vana Hing nagu ingel väljaspool aega, tundes seda hetke täies ulatuses. Ta paneb selle kirja – mitte täielikult, vaid kokkuvõtlikult – ning naaseb siis aeglaselt, kõheldes. Aeg seiskub sel hetkel, kui Vana Hing taskust võtmed leiab ja naabrikoera haukumist kuuleb. Siis sähvivad pildid: „kronksus varbad“, „hiirekujuline tuust“, vaip, pleekinud seinad. Kust nad tulevad? Konkreetset vastust ei ole mõtet välja käia, sest kõige tähtsam on see, et nad tulevad kaugelt. Ruum väljaspool aega on nii avar, et iga asi on kohutavalt kaugel.
Vana Hing on ajaloo ingel. Mõnes mõttes on ta sarnane ajaloo ingliga, kelle Walter Benjamin leidis Paul Klee maalilt „Angelus Novus“. „Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.“[1] Vana Hing ja Angelus Novus jagavad soovi seisma jääda ja purustatu uuesti kokku panna. „Aeg parandab kõik haavad, aga kui aeg ongi haigus?“[2]
Angelus Novuse kui inimkonna ajaloo ingli subjekt on terve inimkond. Tema tegevuse varemeid on kuhjunud juba aastatuhandeid ning nende purustuste ulatus ulatub nii kaugele minevikku, et inglil ei jää muud üle kui meelt heita. Vana Hinge varemed on see-eest isiklikud, mitte vanemad kui tema ise. Seega muutub Vana Hinge soov purustatu uuesti kokku panna võimalikumaks. Päevikust saab vorm, mis seda võimaldab: luua ühest hetkest ammendav kirjeldus ning seeläbi tervemaks saada. Isiklik, mitte üldine. Oluline on perspektiiv, mitte panoraam. Selles mõttes on Vana Hing pigem eluloo või isikliku ajaloo ingel, mitte inimajaloo ingel nagu Angelus Novus. Sellegipoolest on neil mõlemal ühine probleem: aeg.
Angelus Novuse aeg on „progress“ ja ta on selle vastu täiesti abitu. Progress on marutuul, mis on nii tugev, et ingel ei suuda isegi oma tiibu sulgeda. Progressi võimuses muutub tema soov purustatu uuesti kokku panna tähendusevaeseks sõnakõlksuks. Marutuul välistab võimaluse selle soovi täitmist üldse alustadagi. Vana Hing see-eest jõuab selle sooviga kuhugi. Vana Hinge varemete isiklikkus, tema ajaloo hoomatavus annab lootust, et soov „jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku“ täitub. Seistes ajast väljas, käes kodukorteri võtmed, ning kuulates naabrikoera haukumist, saavutab ta teatud terviklikkuse. Kuid seda on võimatu hoida. Mõne rea pärast jõuab ta aega tagasi ega jää igaveseks oma korteri ukse taha seisma: „vahel näeb koer mind aknast ma polegi nii / hirmus suur“. Ometi pole see paratamatus ega midagi pakilist-argipäevast, mis Vana Hinge tagasi aega paiskab. See on tema enda otsus. Ta laseb olevikul muutuda minevikuks ja siis laseb minevikul minna, ta laseb mineviku ehitistel varemeteks muutuda. Ta laseb minna lahkunud pereliikmel, samamoodi nagu susanna ja saara suudlusel. Ta laseb minna emal ja lapsel, kes on tohutult pikal teekonnal, samamoodi nagu baari ees kogemata nähtud koeral. Vana Hing ütleb: „päästku meid aeg mis lühemgi veel“ (lk 50). Aeg päästab. Lühikesem aeg päästab. Ma arvan, et nende sõnadega proovib Vana Hing mulle öelda, et see päästmine, mida ajaloo ingel igatseb, ei seisne igavikus, vaid mööduvas. Et rahu on lõpuks minna laskmine. Ja Vanal Hingel on rahu: „laps kel polnud kunagi ühtegi uut asja ainult vanad / ja kasutatud – – raskelt on tulnud see rahu kuigi / ainult ootama pidi ükspäev ju ikka antakse – – / kui oled ikka veel elus kantud juba“ (lk 73).
Kõik need olevikud ja minevikud, millel Vana Hing minna laseb, on tema jaoks samaväärsed, sest tema rahu ei eelista üht aega teisele. Justkui Homeros filmis „Taevas Berliini kohal“: „Minu kangelased pole enam sõdalased ega kuningad, vaid rahu lapsed, üks sama hea kui teine. Kuivavad sibulad sama head kui tüvi, mis viib läbi mülka.“ See on põhjus, miks nähtava ühisosata päevapoliitilised ja isiklikud teemad teoses ikkagi kokku kõlavad. Sõda, armastus, lein, sõbrad, kooseluseadus, lapsepõlv, Tartu ja koerad ei häiri üksteist, sest neist kõigist kumab üks hääl. Teisisõnu ei jäta sisu spetsiifilisus mingit jälge sellele, kuidas luuletus kõlab. Väidan, et selle kõla peamine iseloomujoon on just see „raskelt tulnud rahu“, et see rahu on koht, kust Vana Hing kirjutab. Eelnevalt väitsin, et see koht on väljaspool aega. Raskelt tulnud rahu koht on ka ajast väljaspool, aga hõlmab lisaks aega naasmist ehk minnalaskmist.
Homeros jätkab: „Aga kellelgi pole veel õnnestunud luua rahueepost. Mis siis rahuga on, et ta kestvalt vaimustada ei suuda, et ta endast pea üldse jutustada ei lase?“ Vana Hing annab end ära, näitab kõik oma kaardid ette ja patune päevikulugeja jääb nõutuks, sest kõik on juba öeldud. Rahu ei lase endast jutustada. Vana Hing proovib seda sellegipoolest teha ning midagi sellest sünnib. Vana Hinge luuletused ei ole „Tundekasvatuse“ luuletused, mis on salmid isikliku võitluse eeposest. (Kui palju pikemad nad on!) Vana Hinge rahu on kohalejõudmise rahu. See rahu on tulnud raskelt ning seetõttu väärib rahusaanu pikka puhkust. Võib-olla seisneb just selles „Vana hinge“ kui teose puudulikkus: mis siis, kui rahu oleks algus?
[1] Walter Benjamin. „Ajaloo mõistest“ – „Valik esseid“, Loomingu Raamatukogu,
nr 26–29, 2010, lk 173. Tõlkinud Hasso Krull.
[2] „Der Himmel über Berlin“ – režissöör Wim Wenders, 1987.
Johan Haldna (25): “:P (xD)”
