Mihkel Mutt
„Tartu tuld toomas: linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel“
Fabian, 2025
Siin ma leinan ja teisiti ei saa. Tulistan järgnevalt kriitika teosele, mida saaks kokku võtta anekdoodiga.
Kelle saame, kui lisame meepotile liitri tõrva?
– Muti. Mihkel Muti.
„Tuld!“ ‒ HU?
Milleks?
Mulle meeldivad kohtadest rääkivad raamatud. Lisaks meeldib mulle Tartu, hoolimata sellest, et linnas pikemalt viibimine vahel igavusse mässib ja igavikku tassib. Samas, kui see ka juhtub, on olukord kergelt magusa alatooniga. Nagu taaskord sõltuvusse laskumine: tean, et see pole mulle hea, aga samas on ikkagi päris hea. Punkbändi ants1 laulusõnadki ütlevad: „Tartu on igav ja Tallinn on kole!“ Naudin tohutult, kui kohtadest kirjutatakse õrnuse ja sügavusega. Tõnu Õnnepalu, Annie Ernaux, Tove Ditlevsen – need on vaid mõned lemmikud. Ja seetõttu tundus, et loen Mihkel Muti „Tartu tuld toomas“ hea meelega läbi ning viskan paar sõna valgele paberile. Ootasin mõnusat lugemiskogemust, tunnistades samas juba eos, et eks paar teravat mõtet siia-sinna ikka lendab. Aga päris selliseks kogemuseks ma valmis ei olnud.
Kellele?
Küsimus, mis lugemise ajal peast ei lahku, on teose (mudel)lugeja kohta: kellele on see raamat mõeldud? Alapealkiri „Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel“ laseb teosesse suhtuda kui sisemonoloogi, mis ühe intelligentse inimese peas ikka ketrab. Ootuspärane oleks analüütiline, reflekteeriv, ajalugu ja olevikku kokku põimiv ning seda kõike enda kogemusega vürtsitav mõtisklus. Aga ei. Muti stiil kõigub vahemikus, mille ühes otsas on temavanune, peamiselt 1970.–1990. aastatega kursis olev kultuurihai, ning teises otsas tulnukas, kes pole kunagi kuulnud ei Eestist, Tartust ega Mihkel Mutist. Seega on kogu ettevõtmine (parema sõna puudumisel) kergelt skisofreenilise maiguga: ühelt poolt on igav lugeda sellepärast, et enamikku Muti sõprade ja tuttavate nimedest ja tegudest ma ei tunne, teiselt poolt igav, sest ma olen Eestis ja Tartus käinud. Ja tean ka, kes on Mihkel Mutt. Mul on tunne, nagu autor oleks kõigest hingest targutada tahtnud, aga kuna kõik vanad olijad on neid mõtteid juba ilmselt kuulnud, siis võttis Mutt nõuks need uutele lugejatele raamatusse kirja panna.
„Tartu tuld toomas“ on jagatud kolmeks osaks („Seesama mägi“, „Suur jalutuskäik“ ja „Jumala raamatukogu“), millest esimest võib võtta kui pikemat sorti sissejuhatust, teist kui Tartu ruumilist kaardistamist ning kolmandat kui Tartu vaimlikku kaardistamist. Ehk miks-kus-mis – lihtne! Kolm osa on jaotatud aga üpris mikroskoopilisteks peatükkideks, varieerudes vaid leheküljest keskmiselt nelja-viieni. Vormiline jaotus on aga pigem kosmeetiline ning igas osas ja peatükis räägib autor ikkagi lihtsalt Tartust. Tungiv vajadus kõike kirjeldada on Muti sõnul üks huvitav Tartu vajadus ja sestap ta teose kirja panigi: „Tartu näib lausa sundivat enda suhtes seisukohta võtma.“ (lk 14) Aga kui selsamal leheküljel ütleb Mutt, et Tartust on kirjutatud sama palju kui kõikidest teistest Eesti linnadest kokku, siis kas seda teost oli ikka vaja? Muti arvates oli.
Niigi ilmne
Enne toredast. Hetkedel, mil autor on hinnanguteta analüütiline, on arutluskäike igati meeldiv lugeda. Sellised mõlgutused puudutavad enamjaolt aja ja ruumi või ruumide omavahelisi suhteid: näiteks Tartu ja Tallinna linnaosade ja asumite võrdlus või järgnev Mitte-Tartu ja mitte-kohtade arutelu. Meeleolu painutavad aga eelmainitud minipeatükid. Kui otsisin põnevamaid katkeid, mida siin välja tuua, ei hakanud küüned kuhugi kinni – Mutt nagu maaliks pintsliga vesivärvides pildi, millele kleebib seejärel paar sõnakatket kollaažina juurde, ja läheb kiirelt järgmise pildi juurde. Minu jaoks natuke liiga dada. See ongi teose üks peamisi nõrkusi: tekstis pole piisavat sügavust, et mõttekäikudest tõelise naudingu saaksin. Mutt on Tartu väikesteks kildudeks lõhkunud, mis tundub küll loogiline lähenemisviis, aga pilti mosaiigina taas kokku pannes on suurem osa tükke kuhugi ära kadunud ja kokku ei moodustugi nagu midagi. Pole ei angerjas, säga ega angersäga.
Kui üks toredam mõte jooksma hakkab, tõmmatakse sellele paari lause pärast aga vesi peale – lugejale ei anta eriti aega hetkesse jääda, ise mõtiskleda ja mõtet läbi tunnetada (nagu Õnnepalu lubab). Näiteks siis, kui Mutt seob pärmi ja kultuuriloome: „Teiseks veetleb mind… pärm. Selle metafoorne tähendus on läbi ajaloo muutunud. Piiblis esineb hapendatud taigna kujund kolmkümmend üheksa korda ja alati negatiivselt, seondudes moraalse rikutusega (see on midagi kihisevat ja käärivat, spontaanset ja kontrollimatut). Tänapäeval kasutatakse seda aga eeskätt positiivses tähenduses, sest see väljendab dünaamikat ja kätkeb endas uute väljakutsete esitamist ja nende vastuvõtmist, „karbist välja“ mõtlemist jms.“ (lk 136) Tore mõte! Aga pool lehekülge hiljem kritiseeritakse Tallinna loomelinnakuid ja teisi kultuuriasutusi: „On karta, et säärane küllus devalveerib ja arusaamine loomingust on vist muutumas. Ma ei taha loomingut üleliia müstifitseerida, aga kunstis on siiski ka midagi erandlikku ja koguni imesarnast, mis ei ole ega peagi olema aktiivses mõttes (ise tegemisena) kõikidele kättesaadav.“ Jääb kergelt arusaamatuks, millest järsku selline gate-keeping? Kas kultuur on tõesti ammenduv loodusvara, mida on võimalik devalveerida? Et on liiga palju kultuuri? Mis järgmiseks? Liiga palju armastust? Liiga palju sõprust? Kamoon, Mihkel Mutt, nii suure kogemusega kultuuriinimesel on säärast juttu puhuda suisa patt. Selline väide annab aimu hierarhiast, kus on „õiged“ ja „õigemad“ kultuuritootjad ja -tarbijad ning see muudab kultuuri mingiks eliidi evitavaks värgenduseks, mida suurte masside eest kaitsma peab. Üritada millelegi nii isetekkelisele ja orgaanilisele nagu kultuur päitseid pähe panna tundub (väga pehmelt öeldes) kummastav.
Leidub siiski üks hetk, millel on potentsiaali lugeja süda vallutada. Selles on juttu aja ja inimese suhtest: „Isiklik elukõver ja üldisem sotsiaalne maailm ei tarvitse ühte langeda, üks koolutab teist enda najale. Ka üldiselt on ajastute tunnetamine valikuline. Võtame eesti rahva kauaaegse lemmikteose „Kevade“, mille tegevusaeg on meie jaoks mähkunud armsalt lüürilisse hämusse. Me vist ei mõtle alati, et see oli kõige ilgem venestusaeg. Libiseme nende tegelaste kõnesse pudenevatesse venekeelsetesse väljenditesse (Toots: „Prassai, poisid!“) nagu nende isiklikust veidrusest.“ (lk 173) See mõte paneb mõtlema endagi ajale ning sellele, mis tänapäevast kõlama jääb. Kas meelde jääb see, et vahetasin 2020. aastate keskel kodulinna ja leidsin enda kõrvale uued inimesed, keda armastan, või jäävad kõlama genotsiid Gazas ja USA ühiskonna kokkuvarisemine? Saame näha. Loodetavasti parimat versiooni tulevikust.
Ära küsi minult
Raamatu teises pooles muutuvad Muti mõtisklused üha tumedamaks. Esimesed 100 lehekülge on täitsa kenad, kuid seejärel saavad head sõnad nagu otsa ning üha enam hakkavad kõik, kes autorile isiklikult ei meeldi, vastu päid ja jalgu saama. Kohati on mõtted suisa arusaamatud: „Väga paljud koerad on naljakalt riidesse pandud, isegi siis, kui väljas on soojakraadid. [—] Järjekordne näide, kuidas inimene võõrandub loodusest, sest ta ei oska võtta looma „teisena“. Mina näen neis koerariietajais ja „elurikkusega“ tegelejais ühisjooni. Mõlemal on süda õigel kohal, s.t nad tahavad elu hoida, aga samas enda teadmata mässavad selle elu vastu, tahtes selle reegleid iga hinna eest ümber teha.“ (lk 95) Ee… kuidas palun? Mihkel Mutt on muidugi mihkel koerte vajadusi tõlgendama. Ja mil moel need „elurikkusega“ tegelejad (bioloogid, ökosemiootikud ja muud looduskoosluste eksperdid, kelle seisukohtadele Mutt vastandub) elu vastu täpselt mässavad? Selles ja mitmes teiseski väites jääb Mutt nii pinnapealseks, et talle on keeruline vastu vaielda. Kas nimelt? Autor väitis paari kuu eest antud intervjuus: „Mind on lapsest peale – kergemeelsusele vaatamata – õudselt kütkestanud tarkus. Ma tahan teada, mis on toimunud ja mis on olemas. Ma ei väsi uurimast, mis inimmaailmas sünnib ja see on minu kõige suurem kaif.“[1] Ei väsi uurimast, kuid mõistmast vist väsib. Kui mõnesse teemasse natukenegi süveneda, peaks selle mõistmine üpris kergelt tulema, maailmas eksisteerivatel nähtustel on üldjuhul üpris loogilised (ja teadusega seletatavad) põhjused.
Päris käest läheb asi leheküljel 218, kus Mutt võtab kokku selle, mis on tema arvates tänapäeval humanitaaria õpetamise juures valesti: „Olen kuulnud, et mõnedki Tartu Ülikooli vanemas keskeas humanitaaralade õppejõud katkuvad endal juukseid ja vannuvad, et lahkuvad niipea, kui pensioniikka jõuavad. Põhjuseks, et tudengid olevat muutunud, ja mitte paremuse poole, [—]. Neile, kes kogenud sovetiaega, on uus „õige mõtlemise“ nõue tuttav ja topeltvastik. Usun kõnealuseid õppejõude, nad ei räägi seda asjata. Ent ikkagi, mu sisemine hääl ja maailmas toimuva jälgimine (nii palju, kui see on võimalik näiteks kvaliteetajakirjade vahendusel) ütlevad, et mujal on olukord sama hull, kui mitte hullem. Mõned „nõiduse õpetused“ ei ole meil veel nii tugevalt kanda kinnitanud kui mitmes ilmakuulsas ülikoolis.“ (kursiiv lisatud)
Siin ei jää tõesti muud üle, kui silmi pööritada ja käed rüppe lasta. Mutt oleks nagu painutanud utilitarismi peamisi seisukohti ning proovib nüüd heategemise asemel võimalikult paljude inimeste ja nende tegevuse peale korralikult sittuda. Sest mis on „õige mõtlemine“ ja, veel hullem, mida kujutavad endast „nõiduse õpetused“!? Õppinud bakalaureuseastmes nii ajalugu kui ka semiootikat ja kultuuriteooriaid, ei saa ma öelda, et seal humanitaarias mõne nõidusega kokku oleksin puutunud. Isegi võlumisega mitte. Õpetati vaid nägema laiemat pilti, mõtlema kultuurinähtuste päritolu ja nende loomisel tekkivate mustrite peale ning seda, kuidas neid nähtusi analüüsida ja allikaid kriitiliselt hinnata. Või oligi siis see „õige mõtlemine“? Mulle tundub, et pigem oli. Ainult ilma jutumärkideta.
See tähendab, et…
Teose läbiv joon on dialoogid Tartu turuhoone lähedal seisva sea kujuga (autor Mati Karmin), keda Muttki rahvapäraselt Roosiks kutsub. Nende dialoogide vajadust ei suutnud ma tõlgendada teisiti kui nii: asi tundub olevat sealmaal, kus need, kes Mutile meeldivad, ongi juba meie seast lahkunud või on nad igatahes kusagil mujal, igatahes mitte piisavalt lähedal, et nendega rääkida saaks. Ja ainus lootus ning lohutus on Mutile üks kuju, kellele saab panna suhu just endale meelepäraseid sõnu. Ja seega kujuneb sisemonoloogist sisedialoog, mis ei ole esimesest aga põrmugi konstruktiivsem ega huvitavam. Endiselt tilgub Muti süda tõrva, endiselt jagub ebavajalikku seletamist ja kõige selle sisse kaovad huvitavad mõtted tihti ära. Kui neid ka leidub, siis jätab nende lausumise toon endiselt virtsavee meki keelele või jäävad nad nii õhukeseks, et maitset õieti polegi.
Nagu mainis keegi Oskar ühes „Eesti ümberlõikaja“ arvustuses Goodreadsi keskkonnas: „Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled.“[2] Kõike seda arvesse võttes tekib küsimus, kes üldse alles jääb. Ja mis jääb alles inimesest, kellel on KÕIK pideva satiiri ja iroonia tule all? Mis jääb alles inimesest, kelle tulevikust on välja imetud usk, lootus ja armastus? Mida head on kogeda koduloolisest tekstist, kust on kadunud inimlik soojus ja heatahtlikkus? Heatahtlikkus kohtade ja Mati Karmini Roosi vastu jääb, aga kus on heatahtlikkus inimeste suhtes, eriti nende, kes on sündinud pärast Mutti?
„Tartu tuld toomas“ on mõrumõtteline mõtisklus Muti kodulinnast. Heatahtlikku kirjeldust paigast, kus isegi aastaid elasin, oleksin lugenud hea meelega. Sellist, nagu Mutt on kirja pannud, ei oleks aga tahtnud. Aga aega enam tagasi pöörata ei saa. Muti mõtted on kõnealuses teoses mitu korda uperpallitanud ning niimoodi rullitades kõigi kõrvalseisjate palitud mudaseks ja märjaks pritsinud. Pealtvaatajatel jääb üle vaid tunnistada olukorra absurdsust, raskelt välja ohata ning lausuda endamisi paljad sõnad:
„Jaa-jaa, Mihkel..
jaa-jaa..“
[1] Rainer Kerge. „Mihkel Mutt: „Minu kõrtsikammimised lõppesid, sest ma ei tahtnud olla vana loll mees.““ – Õhtuleht, 10.05.2025.
[2] Vt www.goodreads.com/review/show/1943215890.
