Heneliis Notton
„Tähed Agnesele“
Värske Raamat nr 37, 2025
Heneliis Notton:
„Sissejuhatuseks olgu siis öeldud, et oleme kusagil, jõuame kuhugi ka välja, aga algus- ning lõpp-punkt ei pruugi asuda isegi mitte samal teljel.“ (lk 10)
Susanne Wedlich:
„Kuid lugeja, ole hoiatatud: see on laialivalguv lugu, mis tahab õmblustest lahti käriseda ja mida on kohati keeruline ohjes hoida.“ (lk 11)
Heneliis Notton on „midagi täiesti uut leiutanud“ (lk 7) – loonud teose, mis justkui ei kuulu ühtegi žanri, aga samas läbib neid kõiki mängleva kergusega, ja mille tegumood on nii ainulaadne, et sellele ei leidu ühtegi mõõdupuud peale iseenda. See unikaalsus on lahe, ent teeb minu ülesande paganama raskeks. Lihtsam oleks ette näidata minu „Tähed Agnesele“ eksemplar – sisse kirjutatud, alla joonitud, hüüumärgistatud. Kõik, mis mul on öelda, olen juba anatoomiliselt ebakorrektsete liblikate kujul servadele kritseldanud ning see siin on vaid katse neid liblikaid kinni püüda ja eksponeerida, loodetavasti nööpnõela läbi tiiva torkamata.
Mis raamat see siis on? Kuidas seda lugeda, sellest rääkida, seda teistele soovitada, seda neile lihtsalt kätte suskamata ja välja pahvatamata: „Oled sa seda lugenud? / Issand, sa pead seda lugema!“ (lk 30)
Tekst on tekst on vorm
Kui vaigistan hetkeks kadedusekihvatuse omaenda käekirjalise fondi puudumise pärast ja ragistan pead, üritades meelde tuletada kas või ühtainsat asja oma graafilise disaini õpingutest, mille jätsin pooleli umbes kolm eluaega tagasi, suudan paraku kujundust vaid kiita: kõik näeb hea välja. Siin on viiekümnes lillas varjundis illustratsioone, mida imetleda, ja kaasas on isegi kleepsuleht! Raamatut on hea tunne käes hoida ja tulebki välja, et juba teksti loomisel on selle tulevast väljanägemist arvesse võetud:
Heneliis Notton:
„Tegelikult kirjutasin suurema osa käsikirjast Canvas. Tegin seal ise uue lehe, vaatasin paigutust ja jälgisin, kuhu peaksid visuaalid tulema. Tegin seda peamiselt selleks, et ise tekstist aru saada. Mõtlen paremini, kui mul on ettekujutus, kuidas asi välja võib näha.“[1]
Disain peegeldab ka teksti intertekstuaalsust. Lõikudega on ümber käidud samasuguse vabaduse ja lõbuga, mida tuntakse kollaaži tegemisel aja-kirjast pilte välja lõigates, neid ringi tõstes, ümber paigutades ja üksteisega igatmoodi suhestuma pannes. See fragmentaarsus on teadlik valik. Meie ajule ju meeldib ühelt mõttelt teisele hüpata (seda süvendab muidugi sotsiaalmeedia loomus, grr), see ei suuda end peatada märkamast mustreid, kuna peab iga päev vastu võtma lõpmatult kaootilist infotulva ja sellest saadud informatsiooni kuidagigi kategoriseerima. Ometi võib meile loomuliku hüpliku mõtteviisi emuleerimine teha raamatu jälgimise keerukaks – just raamat on ju tänapäeva digihullus maailmas üks vähestest paikadest, kust saab oodata mingit lõplikkust, lineaarsust. Selle vastu rabeledes tekib raamatul oht lineaarsust kui ideaali aga kinnistada.
„Tähed Agnesele“ siiski sellesse auku ei kuku. Ehkki autor matkib mõtlemisele omast jõnkslikku, katkendlikku ja mittelineaarset viisi, suudab see ikkagi rääkida loo – mitte „keskendumishäire“ (lk 30) kiuste, mitte seda taunides ega ülistades, vaid sellega koostööd tehes. Iga viimne kui mõte selles raamatus käib kõigi teistega käsikäes. See raamat ei alga algusest ega lõppe lõpus, ses leidub lõpmatult seoseid, mida iga taaslugemisega avastada – eriti kui olla sellist sorti lugeja, keda „paeluvad pisidetailid, kaks lõiku tekstist, mõte, mis haakub mõne teisega“ (lk 91). Raamatus on rohkelt kõrvalepõikeid, kirjandusteooria on kõrvutatud isiklike seikade ja tähelepanekutega, selles asub „[h]ävitamata kullakeste uus hoiukodu, värske kontekst“ (samas). Neile on antud uus elu, uus eesmärk: aidata lugejal tummise teooriaga isiklikumalt suhestuda.
Iga lugejakogemus on erinev
Notton annab lugejale ruumi, „tegin sulle kapis ühe riiuli vabaks, kui soovid“ (lk 18), kus kaasa mõelda, mängida, kirjutada, tunda ja teha. Veevo ja Lehtsaar arendavad seda filosoofiat edasi – lugejale on jäetud lüngad, mida täita, ja tühjad leheküljed, mis kutsuvad end täis kirjutama.
Heneliis Notton:
„… kui seda raamatut oma sõbrale laenad, õpib ta võrdsel määral tundma nii mind kui ka sind. Uuesti ja teise nurga alt. Seejärel sina uuesti teda ning mind läbi tema.“ (lk 18)
Tahan kõik tühjaks jäetud lüngad täita just õige sõnaga, et ükski täht ei oleks ülearune, ei läheks liiga kalliks maksma. Ja siis loen mõnda peaaegu talumatult intiimset lõiku, tunnen, nagu piiluksin liiga lähedalt armastuskirja, mis pole mõeldud minu silmadele, ja usun end mõistvat, kuidas võis üks telegrafist end tunda, kui pidi kokku arvutama sõnu, ütlema, kui palju need lõpuks väärt on, ja neid väikeste emotsioonitute piiksatustena liini pidi edasi saatma.
Heneliis Notton:
„See, mis meie – minu, sinu ja lugeja – vahel on, põhineb õhtu hakuks ääretul siirusel.“ (lk 9)
Igas lugejas sünnib teosega seostudes täiesti uus ja omapärane dünaamika, autorist küll tingitud, ent ometi temast sõltumatu.
Heneliis Notton:
„Mis iganes sinu ja raamatu vahel ka ei juhtuks, jääb see teie kahe vahele.“ (lk 19)
Kuni lugeja loeb, end ka ise raamatusse põimib, ei saa lugu läbi.
Ursula K. Le Guin:
„Lugemine ei ole nii passiivne kui kuulamine või vaatamine. See on akt: sa teed seda.“ (lk 27)
Ja niipea, kui lugeja võrrandisse siseneb, hakkab lugu ka talle kuuluma.
Heneliis Notton:
„… sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril.“ (lk 10)
Kollektiivsus
Heneliis Notton:
„Miks kellegi teise mõtteid enda omadena korrata, kui osa mu niidipoolist on kellegi teise keritud?“ (lk 92)
Tsitaadi „head kunstnikud teevad järele, suurepärased kunstnikud varastavad“ (lk 97) varastab Notton Picassolt, kes omakorda varastas selle ilmselt Dora Maarilt, sest „kunst ei sünni kunagi vaakumis“ (lk 97). Selles lõpmatus viitamise ringis sünnib omapärane, mõjutajatest läbi põimunud stiil, mis aina tsiteerib, mõtestab edasi, lisades üha rohkem ja rohkem kihte, et neid siis hiljem uuesti lahti harutada.
Heneliis Notton:
„Sellest sai kogum vestlusi, mida ise modereerin, millele ise vastan ja hinnanguid annan ning mille viimaks ainukese mäletajana üksinda unustaksin.“ (lk 7)
Astudes postuumselt dialoogi nii kirjanike kui ka kadunud sõbraga, on Notton parasotsiaalses suhtes kõigiga, keda tsiteerib – samamoodi, nagu on lugeja temaga. Võib ju analüüsida, vastanduda või samastuda, ent miski ei muuda tõsiasja, et mitte keegi selles võrrandis ei ole tegelikult üksteisega dialoogis. Kõik ajavad oma rida – seda mõttejuppi, mis neile parasjagu korda läheb –, vahel küll üksteisele tuginedes, üksteisest inspireerudes, näpates „sätendavaid jupikesi siit ja sealt“ (lk 12, Atwood)… aga ikka vaid selleks, et omasoodu edasi veereda.
Ja see on päris paganama ilus.
Kollektiivselt kirjutades oleme nagu kõrvuti asetsevad kellapendlid, mis võiksid ajapikku sünkroniseeruda, samasse rütmi välja jõuda (lk 92, Le Guin), aga praegu, esialgu, loeme veel üksteise võnkeid. Ega pruugigi täiusliku sünkroonsuseni jõuda, asja mõte polegi selles…
See metafoor ei toimi nii hästi, kui tahtsin. Ja see on okei. Kui veab, kui see kellelegi korda läheb, siis las ta jätkab siit. Arendab seda mõtet edasi, on minust targem, märkab midagi, mis mul kahe silma vahele jäi.
Eva Neklyaeva, Maija Hirvanen:
„Lihtne on märgata seda, millele tähelepanu pöörame, ning võimatu märgata seda, millele ei pööra. Enamjaolt märkame vaid seda, mida märkame.“ (lk 87)
Ka millegi puudumise märkamine on märkamine. Lineaarsuse puudumine kutsub lugejat märkama ja kokku korjama kõiki neid kilde, neist ise lugu kokku panema. Iga lünk kutsub end täitma, iga idee end jätkama.
Heneliis Notton:
„Tunnetan sind igas tühikus, kumised iga lause taustal.“ (lk 6)
„Kas sulle tundub ka, et kui ma sind postuumselt niimoodi tsiteerin, et siis me oleme kogukond? Et sa kuidagi ikkagi kuulad ja vastad?“ (lk 63)
Kas sulle tundub ka, et kui igaüks meist siit midagi endale tähtsat leiab, endaga kaasa võtab, seda teistega jagab, nii et meie kõigi kokku kogutud killud lõpuks midagi moodustavad, et siis me olemegi kogukond? Et me liigume ikka sama unistuse suunas, olgugi et erinevaid teid pidi?
Heneliis Notton:
„Ühiselt unistamine on kaduv oskus.“ (lk 96)
„Me ei oska üksteist kuulata, seega ei taba me, et oleme viimastel aastatel täpselt samu unenägusid näinud. Meil on kapis samad luukered, voodi all samad .. koletised.“ (samas)
„Mida ma „kollektiivsuse“ all silmas pean, on eelkõige ühine unistamis- ja fantaseerimisoskus.“ (lk 98)
Kui jagame ühiseid õudusunenägusid, jõuame lõpuks ka ühise unistamiseni. Mida rohkem mõtleme kaasa, mida rohkem üritame üksteist mõista, seda rohkem mõistame ennast. Ja vastupidi. Riskides ka ise – natuke parasotsiaalsuse, ja palju rohkem ohuga minna liiga poeetiliseks –, ütlen kokkuvõtteks: kui lugemine on akt, teadlik tegevus, siis võiks seda olla ka unistamine.
Seda peab tegema kogu hingega.
[1] Mette Mari Kaljas, Maria Izabella Lehtsaar, Heneliis Notton, Agnes Isabelle Veevo. „Kuidas kirjutada nagu sina ise. Vestlusring Heneliis Nottoni raamatu „Tähed Agnesele“ valmimisest.“ – Värske Rõhk, nr 99, lk 44.
