Tõnis Vilu
„Enne lapsi“
Häämaa, 2025
Tõnis Vilu luulekogu pealkiri „Enne lapsi“ heidab kohe valgust asjade duaalsusele. Üks võimalik tõlgendus on seda lugeda osana eluteed kirjeldavast lausest „Enne kui mul lapsed sünnivad, pean ma…“. Siin mängib Vilu teadlikult või mitteteadlikult sotsiaalse survega, mis paneb paika meie prioriteedid. Teine, metafüüsilisem lugemisviis viitab sellele, mis toimub enne sündi, enne teadvuse esimest tõuget, enesetunnetuse ja sisekõne tekkimist. Mis on see tühjus, kust meid maailma heidetakse? Kas see, mida maailmas elades teame ja avastame, on alati meie sees olnud? Mis on see pime reservuaar, mida me kaasasündinud reflekside ja geneetiliste omaduste tõttu endaga kaasas kanname – need ideed ja mõtted, mis eksisteerivad kollektiivses alateadvuses, kujundite maa-aluses järves?
Tõnis Vilu keel
Tõnis Vilu on üks Eesti nüüdisaegsemaid luuletajaid ja see peegeldub selgelt tema kirjutamisviisis. Miks ma nimetan Vilu nüüdisaegseks luuletajaks?
Nüüdisluules käsitletakse kirjutamisakti kui katset verbaliseerida väljendamatut – kirjutamine algab hetkel, kui sõnu enam ei jätku. Sõnalised kujundid, tuhmunud pildid visuaalmälust, kunstlikult reprodutseeritud lõhnad ja helid võivad esmapilgul mõjuda eraldiseisvate nähtustena, kuid nad on kõik aistinguliselt läbi põimunud – visuaalne pilt on alati seotud emotsionaalse värvinguga – nii, nagu toob meeldejääv maalikunst alati kujutlusse maaliõli lõhna ja vaataja varju, mis langeb galerii laternatest. Poeetiline püüdlus neid keerulisi taju- ja teadvusseisundeid sõnadesse valada viib iseseisva keele tekkimiseni, omamoodi keelemurde sünnini loomuliku keele sees. Autor leiutab oma murde, oma sisemise keeleloogika, milles on korduvad kujundid kui süsteemi loovad motiivid, ja enda ajalisuse.
Tõnis Vilu keel ongi just selline. Ta rakendab eesti keelt kogu selle täielikkuses. Luuletus „kõige odavam sõna“ (lk 44–46) algab kursiivis lausega „nahhui kuhugi sa ei lähe skiso“ ning liigub edasi sõnade juurde „armastus empaatia / oli alati käeulatuses / nagu tükike leiba laua peal“. See on elav keel – see, mida inimesed iga päev räägivad. Keelestiil või kõnepruuk sobivad küll teoreetilisteks kirjeldusmudeliteks, kuid emakeelne kõneleja segab pidevalt ülevat ja madalat, rikastab poeetilisi metafoore roppustega.
Lisaks on Vilu luulele ka sisuliselt iseloomulik postmodernistlik (ehkki see sõna on juba igasuguse tähenduse kaotanud) võte alandada paatost ja tragöödiat koomiliste, igapäevaste olukordade tasemele ning neid tasandeid omavahel segada. Meenub lugu sõbrast, kes tegi parasjagu praemuna, kui sai telefoni teel teada oma sugulase surmast. Ta seisis pliidi ees ja mõistis, et inimene on surnud, kuid muna praadis pannil edasi. Argipäevased detailid alandavad tragöödiat. Ja samas peitub kõige suurem tragöödia just neis pisiasjades.
Vilu luule fragmenteeritus on lähedane inimliku mõtlemise viisile, mis ei ole lineaarne, vaid haarab killukesi, kujundeid, lõhnu ja helisid. Narratiivi ehitamine on illusioon – järjestikune, loogiline jutustus kuulub pigem teaduslikult formaalsesse maailma, samas kui igapäevane mõtlemine koosneb kildudest. Katusekivid, lipud Raekoja platsil, mälestus kõverast kuurist, kus lapsena peitust mängiti. Näiline kaootilisus on inimliku teadvuse peegeldus ja selles mõttes on Vilu poeetiline murre eesti keelele palju lähedasem kui kunstlikud sonetid, kus järgmine rida sünnib vaid rütmi ja riimi nõudel. Tõnis Vilu keel on üks ausamaid kõigi kirjanike hulgas.
Psühhologism ja duaalsus
„Enne lapsi“ räägib enamasti mõtetest, mitte tegudest. Näiteks luuletuses „*ei ole mul siin kogudust“ (lk 47) üritab peategelane rünnata noaga Baltic Pride’il osalejaid ning autor püüab tema motiive mõista, kirjutades: „ei-tea-kelle igaveses vaikimises / võib talle sündida selline / sõnade põrgu“. Luule ei ole küll uurimistöö, kuid artiklid Ameerika massitulistamiste kohta näitavad, et selliseid tegusid sooritavad tihti suletud ja üksildased inimesed, kes soovivad, et neid kuulataks. Siin mõtlebki autor üksildusele – millelegi, mida me kõik tunneme, kuid mis viib erinevate tegude ja tagajärgedeni. Mina olen selline, kuid minus on midagi sarnast teisega, kes esmapilgul tundub täiesti erinev. Olen osaliselt sama, kuid ikkagi teine. Sama ja teine korraga.
Sarnane duaalsus ilmneb ka luuletuses „*ma olin siis veel päris väike“ (lk 38–39), kus tegelased „torkasid / taskunoaga rehvid tühjaks“ ja luulemina lisab hiljem lihtsalt: „ma teadsin et sa oled / hea inimene“. Meenub tuntud motiiv Dostojevskilt, kus hobuseomanik, kes algul oma looma eest hoolitses, ta ühel päeval ilma nähtava põhjuseta pimedaks peksab. Dostojevski kirjutas ka: „Ei, inimene on avar, ta on koguni liiga avar, mina ahendaksin teda väheke.“[1] Viha ja headus elavad igaühes, ning isegi, kui see tõdemus tundub enesestmõistetav, ei lakka see meid kunagi hämmastamast.
Duaalsus ja pidev muutus on Vilu loomingus tingitud sellest, et maailma fenomenid on omavahel paratamatult diskursiivsete niitidega seotud. Seetõttu näeme alati jätkuvust – näiteks liigume ühes luuletuses koera surmast tema matustele. See õhku paisatud kujund jääb aga lõpetamata ning seega saab lugejast ja tema kujutlusvõimest kaasautor, lugejale antakse võimalus mõelda ja oma peas edasi kirjutada – mis siis sai? Ning kui ka luuletuste killustunud pildid ja vihjed eelmistele tekstidele omavahel siiski varjatud seoseid loovad – nii, et luule omandab peaaegu narratiivse struktuuri –, jääb see side sageli mitmetähenduslikuks. Emajõgi annab ühes luuletuses näiteks võimaluse mõtiskluseks, teistes luuletustes tulevad esile aga teistsugused värvitoonid.
Luulekogus leiame ikka ja jälle ka teatud diskursiivseid sõlmkohti – kõrgema staatuse sümboleid, mille järgi ehitab ennast terve diskursiivne võrk. Näiteks kohtame sageli linde. Linnud on kui kõrgemad vaatlejad – nad viivad inimhinged üles. Ja hing, mis on ajalooliselt religioosne mõiste, ei kanna Vilu luules enam usulisi varjundeid. Pigem tähendab hing tervikut – inimese kombeid, tegusid, sõnu, liikumisi. Kõike seda, mis jääb kesta taha – otsest, puhast identiteeti. Seda võiks võrrelda vanas veebidisainis tuntud tag cloud’i kujundiga, kus lingitud sõnad pöörlevad ümber kursori, moodustades nähtamatu süsteemi.
Mälu ja tema kummitused
Vilu loomingus on väga olulised kummitused – aeg-ajalt esile kerkivad mälestused kadunutest. Paljud Vilu tekstid viitavadki hetkele pärast toimunut, analüütilisele püüdele olnut mõista, ja sellest lähtuvad ka Vilu mitmekihilised, valguse ja varju mängust, lõhnadest ja maitsetest koosnevad kujundid. Need on autori katsed haarata inimese tajumise mitmemõõtmelisust. Olemise sõnadeks teisendamine nõuab täpsust – ühe vale käiguga võib kõik kokku kukkuda.
Sest kes me üldse oleme? Inimloomus on muutlik, voolav ja pidevas üleminekus – ühest sotsiaalsest rollist, kultuurilisest kuuluvusest või tööidentiteedist teise. Autonoomse isiksuse teooria[2] ütleb, et meie, kes me olime kooliõpilased, ja meie, kes me oleme ülikooli lõpetanud, ei ole tegelikult samad inimesed – ehk ainult nime ja isikukoodi poolest. Veendumused, kogemused, suhtlusringkond ja isegi keha muutuvad. Need pidevad nihked ja kõikumised panevad meid mõistma, et endine „mina“ ja praegune „mina“ on kaks eri inimest. See ebakindlus, see neurootiline vajadus leida terviklik identiteet, mis need killud kokku seoks, suunab meid mälu poole. Ja mälule on Tõnis Vilu poeetilises ruumis antud eriline koht.
Tehnilises mõttes on mälu infohoidla, mis säilitab andmeid, kuni kasutaja neid vajab. Foto talletab näiteks halgude virna asendi, video näitab meile naeratusi ja klaaside kokkukõlksatusi lõpuaktusel. Aga see kirjutamise ja salvestamise põhimõte puudutab vaid üht osa inimmälust. Tegelikkuses on mälu alati kujutlusvõimega põimunud. Kui meenutame oma kodulinna tänavaid, siis me sageli eksime, sest meie mälu on loonud reaalsusest teistsuguse kaardi. See, mis peas tundus „nii, nagu alati oli“, on tegelikult selle vastand – lapsepõlvest meelde jäänud sinised kiiged osutuvad punaseks. Mälu ei ole ainult säilitaja, vaid ka looja, kes mälestusi muudab ja tõlgendab. Meie mälu on loominguliselt aktiivne.
See mitmenäoline mälu määratleb meid: „mina olen X, ma tegin Y-it“. Me lähtume oma mina ehitamisel mälestustest. Aga kuna me vananeme pidevalt, hakkavad isegi kõige eredamad kujutised tasapisi tuhmuma. Mäletan, kui ma eelmise aasta juulis oma vanaisa matsin, kuidas me Riigiküla kalmistule sõitsime, kuidas kirst kahe köiega hauda lasti, kuidas liiv mu sõrmede vahelt pudenes. Mäletan, kuidas jõin plasttopsist oranži mahla, saatsin pärjad teele ja matsin vanaisa foto haualiiva, et tuul seda minema ei viiks. Neid hetki võib juba praegu ühe käe sõrmedel üles lugeda – mis jääb neist siis alles kolme või nelja aasta pärast? Või tuleb kokku täiesti teine pilt, mis on küll originaaliga seotud, aga detailides ometi teistsugune?
Hääled
„Enne lapsi“ on läbimõeldud ja järjekindel tervik, mille luuletused eksisteerivad ühes ja samas universumis, lisades sinna erinevaid hääli. Need hääled on omavahel seotud sõnaliste sidemetega, mis hoiavad meid määratletud ruumis. Näiteks luuletus „*päris palju on kussutamist“ (lk 78–79) räägib vananeva ema eest hoolitsemisest (mida ei mainita otseselt alguses, kuid mis tuleb lõpuosas esile), vihjates rollivahetusele – me muutume ise oma vanemate vanemateks, kui suureks kasvame ja nemad vananevad. Mõni lehekülg hiljem on luuletus „kaks ema“ (lk 91), mis haakub eelnimetatuga. Sealt leiab ka võtme Vilu poeetilise maailma avamiseks: „ennekõike ju ikkagi kummitused / ja mina // ja alles siis lapsed“.
Vilu töötab valuga, inimestega, kellel puudub hääl – subalternidega. See asetab ta sotsiaalselt tundlike poeetide hulka, kes on seotud oma ajaga, oma korraga; inimestega, keda pole näha, kuid kellest moodustub enamus. Sageli on otsekõne kursiivis, kuid mõnes luuletuses on see võte teadlikult eemaldatud, sundides lugejat ise otsustama, kes parasjagu räägib. Autor keeldub selgelt eristamast „häid“ ja „halbu“ tegelasi – ning see on samuti märk Vilu luule nüüdisaegsusest. Tekst jääb lugejale avatuks.
Teiste inimeste häälega rääkimine aitab leida väljapääsu subvokalisatsiooni lõksust – sellest häälest, mis meie peas räägib. Ühtlasi on see aga enesemääratlemise vajadus. Just Teise kaudu (nii, nagu seda mõistetakse kontinentaalses filosoofias) õpime tundma oma kuulumist inimkonda, omandame keele vormilise süsteemi ja eetilised arusaamad.
Ja muidugi on Teine ka surma hääletu kuulutaja – oma surelikkusest saame teadlikuks ainult teise inimese surma kaudu. Kõik inimesed on surelikud, mina olen inimene, järelikult suren ka mina. Surm on otseses mõttes metafüüsiline kogemus ehk kogemus, mis ei ole tunnete kaudu imiteeritav ja kättesaadav. Vaid Teine, teine inimene näitab meile meie lõppu. Seetõttu kirjutas Jean-Paul Sartre: „Põrgu, see on teised inimesed.“[3]
Tõnis Vilu on tõesti kirjutanud luulekogu teiste inimeste nimel – nii, nagu tema Teist näeb. Samas teab ta selgelt, et on iseendasse vangistatud ega suuda tegelikult Teiseks saada. Nagu meie kõik. Näeme teisi inimesi, objekte ja isegi ennast, oma käsi ja jalgu esimese isiku vaatenurgast ning pea – see antropoloogiline liides, millest on võimatu pääseda – jääb alati oma kohale. Samamoodi jäävad ka meie katsed tungida teise inimese sisse vaid meie endi peegelduseks, „saan temast aru, nagu vaid mina võin temast aru saada“. Meie vaade teistele käib ainult meie kahe silma kaudu. Olemise vastupandamatu aksiomaatika.
Post scriptum
Üks terapeut ütles mulle kord, et kui valusad mälestused üles kerkivad, peaks ette kujutama, et see juhtus kellegi teisega. Siis trauma nõrgeneb. Kas Vilu luulekogu on teraapiline? Ma ei tea – aga ehk pole see isegi tähtis. Ta ehitab keelest, tegelastest, ümbruskonna detailidest, igapäevastest praktikatest, mälestustest oma maailma, ta püüab Teiste kaudu kätte saada seda, mida Heidegger nimetas Sein’iks – olemist ennast, selle põhja. Aga arusaam Teisest, arusaam Olemusest on piiratud vaatleja endaga. Ka teise inimese valu saab püüda mõista vaid läbi enda, kuigi Teine ei ole kunagi lõplikult kättesaadav. Vilu mõistab seda ja lõpetab oma kogu sõnadega: „see lõpeb minuga“ (lk 92).
[1] Fjodor Dostojevski. „Vennad Karamazovid. I osa“ – Tallinn: Varrak, 2015 [1880], lk 135. Tõlkinud Virve Krimm.
[2] Vt Derek Parfit, „Reasons and Persons“ – Oxford: Oxford University Press, 1984.
[3] Jean-Paul Sartre. „Kinnine kohus“ – Tallinn: Eesti Raamat, 1989 [1945]. Tõlkinud Eha Vasara ja Tatjana Varrap.
