Martin Algus
„Elektro“
Puänt, 2025
Martin Alguse luulekogu kahvatuhallil kaanel on kujutatud valget meduusi, mille reljeefne kujutis annab ka sõrmede all tunda. Kui meeldetuletuseks natuke meduusi kohta uurisin, leidsin poeetiliselt kõlava kirjelduse: meduusi kehas on üks kausjas kummik, mis kogub endasse vett, ning kui see kokku suruda, voolab vesi kummikus tahapoole, andes meduusile tõuke edasiliikumiseks. Selline mehaanika toimib siiski vaid tüünes vees, kuna meduus ei suuda vastu panna tormidele ega kõrguvatele lainetele, mis teda kaldale paiskavad.[1]
Alguse kujundlikes ja ilmekates ridades on seosed meduusiga tugevad. Meduusilikult keeruline on eluga edasi minna, kui briisid on muutunud iilideks, kindlus asendunud kõikumistundega, emotsioonid ja mõtted keerdunud tornaadoks ning kummikud täitunud veega. Kui palju üldse suudab üks inimene oma sisemisse kummikusse vett koguda? Luulekogus „Elektro“ uhuvad read lugeja nagu mõne merelooma lainetena endaga kaasa ning viivad ta kõiksugu paikade, hetkede ja inimeste juurde. Mõnikord tulebki tundevesi oma hinge koguda, seda natuke tallel hoida ja seejärel lasta sel välja voolata… miks mitte sõnadena tühjale paberile teistele lugemiseks. Oma hingekummikuid tuleb mõnikord jagada.
Teos avaneb väikeste ruutude sümbolistliku mänguga. Need esinevad nii pealkirjades kui ka erinevas koguses ja paigutuses lehekülgede servadel, olles üksteisest eraldatud horisontaalse joonega, mis on küll vaid pisitilluke detail, aga mõjub samuti oluliselt. Ruutudes peitub justkui jõuduandev energia, mis ridu ergastab ja raamib. Sealjuures on huvitav, et nii esimese kui ka viimase luuletuse pealkirjas ruuduke puudub, moodustades niiviisi teose mõttelise telje – elektriliinipostid, mille vahel hingavad sütitavad värsiread.
Teose esimene luuletus ürgab sügava algoleku kirjeldusega, kus ümbrus on veel tasane ja vaga. Selle oleku kesksed elemendid on alles arenev millimallikas ja teised tundmatud veeloomad, roheline silm ning ema. Neis sisalduv rahulembus on ähmaselt lohutav ja tekitab lugejas ootusvärina – mis saab edasi? „[R]oheline silm pöörleb kummipaelal / kustutab mälestust lootepõlvest millimallikana ookeani käikudes / hommikul istun kevade plekist kausis kuu valge auk keset taevast / [—] tummade loomade värelused mida emagi ei mõista / vaid meie närvid hõõguvad kaasa / villane kampsun vastu ihu / sosinad iseenda pimedusse“ (lk 5).
Viimane luuletus on alguse jätk, selle mõtteline peegeldus. „[H]elkleva vee kohal oma peenetel niitidel / pisikesed kaheksajalgsed / kummaline mõelda et olen vaid hiljaaegu / olnud neist pisemgi / millimallikas ookeani tumedates käikudes // soe tuul toob merelt ema kauge hääle horisondi kummipaelal / pöörleb roheline silm millest kostub rahustavat kõrinat“ (lk 63). Selle tekstini jõudes läbib elektriposte ühendavaid traate löökidena värin, tagasivaade, kokkuvõte kogetust. Lugeja ees rullub lahti lugu, mida antud laeng elavana hoiab – sisutihe rännak, mis pajatab sihi otsimisest, armastusest, ärevusest, sõjast ja teistest maailma eri paigus tekkinud tundmustest. Seevastu asuvad nii algus kui lõpp väljaspool tõelisust, neis peitub rahutakt, sisemine algolek.
Teoses harmoneeruvad kohtumised, tundmused ja paigad. Vahutavasse maailma aitab sukelduda kohati barokne, aga täpne kujundiloome, mis loob erilisi kujutluspilte: „stsenaristide grupis on kolm islandlast ka Jon kes tundub / tagasihoidlikult ulakas / tuttav nagu liimi lõhn Ugala grimmitoas / kõhklused taanduvad korraks“ (lk 26). Lisaks osavale sõnaseadmisele on tekstides tähtsal kohal luuleridade visuaalne mäng, mis kannab samuti tähendust. Read võivad olla omavahel nihkes, kulgeda astmeliselt, irduda teineteisest, katkeda ootamatult või, vastupidi, tunduda lõpmatud, jätta üksteisele hingamisruumi, siis jälle paikneda tavapäraselt tihedalt ja rööpselt koos… Näiteks värsid „vaidlesin teiste omasugustega // küsimuse üle // kust tulevad lapsed // armastusest rääkis mulle ema // aga sõbrad naersid mind välja“ (lk 18) kulgevad luuletuses astmeliselt ja lugedes on selge, et just nii peabki olema. Kõik on intuitiivselt alati oma kohal.
Sisult on teos tutske ja väga inimlik. Selles iselaadi päevikuvormis teekonnakirjelduses segunevad eri rahvused, riigid, linnad, ajaloolised mälestusmärgid ja nende taga peituvad valutorked, ei puudu ka viide tehisarule ega pulbitsevale ängile, mis sünnib keerulistest aegadest ja tuleviku peale mõtlemisest. Teemad on lugejale küll kodused, aga viise, kuidas neist kõnelda, on väga palju: „hiljem Zagrebis / räägib Airbnb perenaine Nadia et õppis nagu meiegi kunagi / näitlejaks ja pidi endale kallima fantaseerima / sest õpetaja (hirmus Horvaatia korüfee) nõudis / tudengitelt päeviku pidamist / nõudis just üksikasjalikku intiimsuste kirjeldust / aga Nadial polnud veel kedagi“ (lk 51).
Olen tänulik, et „Elektro“ minu lugemisvalikusse sattus – imetlen väga, kuidas autor on suutnud öelda korraga nii otse, aga samas varjuda kujundite loori alla. Õhukeste hallide kaante vahelt leiab täpselt parajalt lugusid, millega ennast rasketel hetkedel laadida, kuna selles küütlevad äratundmishetked, mis lugejaid vandeseltslaslikult ühendavad.
Hoidke oma sisemist kummikut. Meduus teab, et edasiminemiseks on vajalik millestki loobuda.
[1] Vt https://www.kalapeedia.ee/meduus.html.
