Aliis Aalmann
„Kes aias“
Kirjastus Hunt, 2025
Millest on tehtud väikesed tüdrukud?
Seisan päikselisel jaanuarikuu päeval raamatukogus kodumaise ilukirjanduse riiulite vahel. Mu hinges sumisevad mesilased. Nimetan kolm asja, mida näen, tunnen, kuulen. Hingan. Libistan sõrmed üle riiulil olevate nimede. Ma tean täpselt, mida hing ihaldab. Otsin noort ja vihast ja toitvat ja rammusat… Kuulen tudengeid, kes eksamiteks valmistuvad. Tunnen mesilasi, kes mu sees mesitaru ehitavad. Haaran raamatu.
Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline…
Olen pikalt tundnud (aja)kirjanduses puudust toorusest. Sellisest siirusest, mis annaks mulle pimedas talves tagasi sära või innustaks mind seiklustele. Siirusest, mis paneks mindki kirjutama – suruks pliiatsi kätte ja tooks pinnale suure ning kõikehõlmava maailmavalu, mida üritan kõigest väest maha matta. Autoritest, kes võtaksid enda sõnadega mu pea sülle, paitaksid mind ja punuksid mu juuksed punupatsi.
Kui noores teismeeas Zoe Leonardi teksti „I want a president“ (1991) ning Sveta Grigojeva ja Triin Tasuja luuletusi lugesin, tundsin esimest korda, et olla naine, kes on vihane – see tähendab kirglik ja iseteadlik –, on lubatud. Need tekstid on suur osa minu kasvamisloost ja sellest, kes olen täna. Igatsen selliseid naishääli, vajan neid tekste, et tunda: ma pole enda sõjakas meelsuses üksinda. Kuigi autoreid, kes räägivad naiseks sirgumise kogemusest, on juurde tulnud (nt Lilli Luuk, Carolina Pihelgas, Kairi Look, Eva Koff jt), tunnen ometi puudust 20ndate alguse ilu ja valu kujutamisest nii, nagu me seda tänapäeval tajume – nagu seda kirjeldavad Johanna Roos, Triinu Kree ja Heneliis Notton. Ma igatsen toorust ja seda, et suudaksime noori autoreid leida, toetada ja nähtavaks teha. Et ma leiaksin tohutu hulga nimede seast riiulist üles oma saatusekaaslased, kes soovivad, samamoodi nagu mina, sõnadega maailma päästa.
Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi…
Aliis Aalmann, keda võiks kutsuda ka Eesti Sally Rooneyks, oskab sõnadega terveks ravida. Ta nõiub lahti ammu sahtlisse peidetud valu, paneb haavale salvi ja pomiseb kaitseks võlusõnu. Ta on multikates nähtud haldjas ristiema, kes täidab salasoove ja annab ballile minekuks klaaskingad; hambahaldjas, kes toob valu seljatamise eest kingituse. Ja tema lood ronivad otse lugeja lapsepõlvekodu aknast sisse. „Kes aias“ on kirjutatud tüdrukutele, kes on mänginud trifaad või ukakat, kollast autot nähes sõpra igaks juhuks müksanud või pidanud võitlema toitumishäirete ja clean girl esteetika deemonitega. Neile, kes imetlesid teismelistena hipsterikultuuri ja romantiseerisid tulevast ülikooliaega, mida läbistab nüüd kliima- ja sõjaärevus – generatsioon, kelle kohta öeldakse liiga tihti, et kõigil on depressioon ja ATH.
Sealjuures säilib Aalmanni tekstis maitsekas tasakaal karmi ja haldjaliku, kirgliku ja vaoshoitu vahel. Aed, kuhu autor lugejat kutsub, on täis puid, lilli ja putukaid. Ta pakub lugejale võimalust istuda võrkkiiges, külastada jäneseurgu, mille lõppu ei tea, või koguda kokku kimp erivärvilisi õisi. Kuid need õienupud pole sugugi vaid medalid ja kiituskirjad. Nende seas on ka tubli tüdruku sündroom, üksindus ja sellega hakkama saamine, soov kuuluda, hirm kaotada enda sära ja püüd olla normaaaaaalne (tervitused kõigile, kes on seda kunagi soovinud). Seda, milliseks lugemiselamus kujuneb, saab lugeja aga ise valida – kas lasta end raputada või jälgida pigem hellalt kõrvalt. Ehk polegi mesilaselt nõelata saamine kõige hullem, mis sellel teekonnal juhtuda võib? Proovin järele.
Minu valikuks saab hüpata jäneseurgu, just nagu Alice Imedemaal. Kaon koos tekstiga maailma, mida olen hakanud unustama – seisan järsku vanaema aias ning tunnen tuult, muru- ja lillelõhna. Aalmann toob lugudesse detaile seikadest, mida olen ise tegelastega samas vanuses läbi elanud: naabripoisist, kellele kogemata haiget tegin, aga kelle kingitud ketti kuni selle katkiminekuni kaelast ei võtnud. Või lasteaia kodumängust, mis hakkas ühel hetkel peegeldama traumat – valu, mis pidi jääma suletud uste taha.
Teoses on kujutatud naiseks olemist kui ellujäämisvormi – oskust kohaneda ning märgata ohtu ja valitsevat meeleolu paremini kui iseenda vajadusi. Loetu paneb tõdema, et tüdrukud ei õpi vaikima seepärast, et nad oleksid loomult tagasihoidlikud, vaid sellepärast, et vaikimine on tööriist, mis hoiab ära konfliktid, hoiab alles armastuse, hoiab koos pere. Aalmanni tegelased soovivad sobituda, mitte tüliks olla ja ise hakkama saada, ning just seetõttu mõjuvad kogumiku eriilmelised lood kõik ühtmoodi ausalt. Need näitavad, kui raske on märgata, et elad reeglite järgi, mida pole ise kehtestanud, ja et oled väsinud maailmast, kus puhkamise eest kiituskirju ei jagata.
Kus on kodu? Kus on kodus?
Aalmanni tekstides ei ole lapsepõlv süütu sissejuhatus täiskasvanuellu, vaid aeg, mil pannakse paika alustalad, millele oma elu hiljem ehitada. Kodu mängimine, sõpradega jõukatsumine, esimesed häbihetked – kõik need näivad esmapilgul tavalised, nostalgilised. Aga just neil hetkedel õpitakse, millal tohib olla vali ja millal mitte, millal võib nutta ja millal tuleb naeratada. Aalmann ei sunni kedagi „terveks saama“: ta ei murra lugejat, kui too selleks valmis pole, ega tee tema valu väiksemaks või suuremaks.
„Kes aias“ pakub ruumi, mis võib mõjuda lausa ehmatavalt – turvalist aeda, kus enda mõtetega sõbraks saada. Lugeja võib tunda, et teost ei hoiagi käes enam tema, vaid väike sisemine laps, kelle tegemised seal aias lahti rulluvad. Mesilaste sumina keskel hakkab ta märkama, et mitte ainult Vanja ei vaata enda vanaema ehtekarpi, vaid ka… Mitte Mariana ei ole koolivahetunnis kooli kõrval suitsupausil, mitte Luise ei kõnni iseenda noorema varjuga võidu, mitte Sofia ei ole päevakavast maas, vaid ka… mitte, mitte, mitte nemad, vaid ka mina.
Need mesilased sumisevad liiga valjusti. Helistan sõbrannale ja küsin, kas ka tema mäletab, et mängisime kunagi seal imeliku garaaži juures… Helistan emale ja küsin, kas ka tema mäletab, et ükskord lasteaias… Saan aru, et olen hakanud seda aega juba unustama. Ma tahan selle väikese tüdruku sealt vanaema ehtekarbi juurest, koolivahetunni suitsupingilt ja üle pea kasvanud kohustuste keskelt välja tuua. Murda läbi õiemere, sumina ja koolikoridori tema poole, et ta tunneks, et ta pole selles kõiges üksinda.
„Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, / ka siis, kui tahaks valust oiata. // Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. / Kui plahvatan, siis ette hoiatan.“[1]
Novellis „Kookon“ tunneb peategelane, et ta „polnud küll liblikas, aga ta oli keset metamorfoosi“ (lk 69). Maailmas, mis pidevalt muutub, on varasemast veel olulisem asetada end mäletamise teljele. Püüda hetkeks mitte mõelda sellele, mida muutused endaga kaasa toovad, vaid tunnetada seda, mis on juba olnud. „Kes aias“ pakub selleks võimalust – see võtab kokku ühe põlvkonna loo. Väikesed tüdrukud pole enam ammu tehtud maasikatest, šokolaadist, lilleõitest ja piimavahust. Aalmann oskab selle ammuse legendi maitsekalt ümber riimida ja kokku sõlmida. „Kes aias“ on vajalik, et aastatega tekkinud mõttemustrid ümber kirjutada ja end naisena vabaks loitsida.
Olen jõudnud läbi jäneseuru oma metamorfoosi lõpule. Ja järsku on jaanuarikuust saanud kevad, kus leian ruumi uutele algustele. Need mesi-lased ei hirmuta mind enam.
[1] Doris Kareva. „Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi“ – „Päevapildid“, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 18.
