Miranda July
„Käpuli“
Puänt, 2026
Tõlkinud Jüri Kolk
Tumedast puidust mööbel, kaks kergelt teineteise poole pööratud tugitooli, väike mosaiiklaud, avatud dušinurk, mis on kaetud ookritooni lubjavõõbaga, ja hiiglama suur kuningannavoodi, tikanditega kate peal sirgu tõmmatud, nagu hotellis ikka. Järgmised kümme päeva peame samas voodis magama. Kogu see toajagamise situatsioon tekitab minus kerget ärevust. Või on see siiski elevus? Raske on vahet teha. Me pole ammu teineteist näinud, räägime maast ja ilmast, naljatame, et tuba on meie mesinädala sviit. Jälgin, kuidas ta vesteldes kotist asju välja tõmbab ja neid kenasti riiulile ritta asetab. Kas ta on alati nii korralik või on see tingitud minu kohalolust? Istume voodiserval teineteise lähedal, jalad ei ulatu maha. „Kas sa Miranda Julyd oled lugenud?“ „Ei ole, keegi just rääkis mulle temast,“ vastan mina. „Tema hääl on selles filmis „Love of Fire“, kas teadsid? Sa peaksid seda vaatama.“ Meie silmad kohtuvad. Ta näitab mulle uut, aga juba kortsu loetud raamatut „All Fours“. „See kindlasti meeldiks sulle.“ Veerin tagakaanelt kirjeldust, aga sõnad ei jõua kohale. Tema kohendab oma suurt juuksepahmakat: „Kas see on sulle… okei, kui ma iga öö siin ei maga?“ „Muidugi,“ vastan mina, enne kui pettumus kurku jõuab. Hakkan oma asju lahti pakkima. Tema ja meie ühise sõbra vahel, kes paar tänavat mere poole jäävas hotellis peatub, on asi meie viimasest kohtumisest saati kuumemaks läinud.
Hiljem jääb mu silm sotsiaalmeedias pidama raamatu eestikeelse tõlkega poseerival Elisal, kelle maitset ma jäägitult usaldan. Raamatukogust laenamine ei tule kõne allagi. Teen plaani, milline pood on kõige õigema tundega „Käpuli“ ostmiseks, ning kujutan ette, kuidas veedan järgneva nädala risti-põiki voodil lamades ja romaani sisse ahmides. Täpselt nii, nagu sõbranna meie abieluvoodil tegi.
Muidugi pole ma päris kindel, kas tegemist on sama raamatuga. Kas ükski teos jääb pärast teise keelde tõlkimist samaks? Kas see on üldse eesmärk? Isegi viis, kuidas originaalpealkirja tähemärkide arv kaanekujundust muudab, mõjutab raamatu tunnet. „All Fours“ kaardub kaaneservadel kergelt allapoole ja autori nimi ülespoole, nii et keskele tekib sõõr, kust näeb kuldset valgust. Seevastu on eestikeelne tiitel „Käpuli“ palju sirgjoonelisem ja resoluutsem. Mingi mängulisus on kaotsi läinud, aga nii palju vast tõlkija Jüri Kolgist ka oodata ei saa, et kõik sõnad peale tõlget sama kuju ja pikkusega oleksid. Õnneks on Albert Bierstadti maal Yosemite’i orust raamatus endiselt alles.
„Käpuli“ voogabki läbi mu keha. Peaosast leian 40ndates naise, loomeinimese, kes otsustab kommertsprojektist teenitud kopsaka tasu eest New Yorki reisile minna. Ta ei jõua väga kaugele, vaid jääb pidama kodulähedases motellis. Varsti saab tema toast luksuslik koobas ning koju jäänud abikaasa ja laps muutuvad tapeediks, mille taustal lõõmavad murrangulised ihad. Pehmelt rullub lahti naise sisemaailm, mille tunnistamiseks on vaja kohtuda maailmakuulsa lauljaga, kogeda vanema naise puudutust ning korralikul määral onada. Ja muidugi poleks raamat pooltki nii vaimustav ilma lesbist parima sõbrannata, kelle elu näib minategelase ereda avastusretke taustal päris rahulik.
Kuna mind on keskkoolist saati õpetatud oma mõttekäike inglise keeles üles ehitama, on mul tihtipeale raske emakeelset kirjandust nautida – keeleehitus vormib ju kogemust ning enesetaju, seda, mida ja kuidas ma näen. Nüüd aga tundub, nagu loeksin ingliskeelse kaadrisageduse, aga eestikeelsete sõnadega. Tõlge pole sealjuures banaalselt otsene, vaid vastupidi: tundlik ja väga väheste laensõnadega. Õpin ihaldamise ja seksi kohta päris mitu kaunist emakeelselt fraasi. Neid asju on raske sõnadessegi panna, tõlkimisest rääkimata.
Ka konteksti pole liiga palju kohandatud – mul ei teki hetkekski kahtlust, et loen nüüdisaegset Ameerika kirjandust. Saan manada silme ette kuldse säraga fiktiivse Ameerika läänekalda maailma, millega olen Maggie Nelsoni, Johanna Hedva, Joan Didioni ja Chris Krausi raamatutest tuttav. Seda pilti on aidanud ehitada nende autorite feministlik kirjutamisstiil, kus väljamõeldise ja tõeluse vahelise piiri tõmbamine kaotab mõtte. Kui Chris Krausi ajal mõjus enda elu ja kirgede poolfiktiivse tekstina lahvatamine kirjandusmaailmas veel suure pauguna, siis nüüdseks on elu ja loomingu segamisest saanud väärikas osa Ameerika ja kogu maailma kirjanduslikust arsenalist.
Kui raamatu pealkirja otsingumootorisse sisse toksin, näen, et ka teised lugejad on küsinud: kas „Käpuli“ on ilukirjandus või elulugu? „Tõeline mina ongi mu loomingus. Iga mu fänn tunneb mind paremini kui sina.“ (lk 191) Minategelane räägib oma loomingust vähe, aga vihjed sellele, kuidas ta töötab (riputab näiteks maakleri reklaamlehti ja maanteekaarte kodukontoris oma töölaua kohale), jätavad tunde, et just see raamat võikski olla tema kirjatöö. Neljas sein avaneb aeglaselt nagu mehaaniline garaažiuks, pinge aga püsib. Aeglus annab ruumi. Ruumi, et öösel märja unenäo peale üles ärgata. Kas une algmaterjal olid minu kallimad või raamatutegelased või olen lihtsalt tänu raamatule omandanud võime kujutada ette kentsakamat seksi?
Pikka aega oli mu telefoni taustapilt prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ ütlus „Sometimes I wonder if the purpose of my writing is to find out whether other people have done or felt the same things or, if not, for them to consider experiencing such things as normal“.[1] Pean möönma, et „Käpuli“ seltsis ei tundu mu elu enam nii hullumeelne, kui kipun arvama – kuskil on keegi, kes on need sõnad kirja pannud ning seega neid samu asju mingilgi määral tundnud. Just julgusest teistega oma kogemusi vahetada saab mulle üks raamatu keskseid teemasid. Minategelane (ja ka autor tänusõnades) ulatab käe kogukonna poole. Kutsub oma sõpru hotellituppa, et abielu algkoodi paremini mõista, kuulab günekolooge, et aru saada menopausieelsest kehast, või leiab end vestlusest naisega, kes jagab sama sünnituskogemust.
Raamatut eestikeelsena lugedes seisan eriti teravalt silmitsi faktiga: minu kultuuriruumis on haavatavus veelgi haruldasem kui Ameerika läänerannikul. Lähedastele enese avamine on oskus, mille olen pidanud täiskasvanueas endale ise selgeks tegema. Olen vaid üks kord elus kuulnud oma isa – sügavas alkoholiuimas – rääkimas nurisünnitusest, kirjeldamas valu visuaalsete detailidega. Olen vaikuses oodanud kasuema sõbrannat Fertilitase kliiniku ees ja siis nuuksatuste saatel tagasi linna sõitnud. Need on asjad, mille olen teismelisena eelnevat generatsiooni matkides lahterdanud ajuossa „ei tasu rääkida, veelgi etem, ei tasu tunda“. Täiskasvanud mina on pidanud elama nii suures hirmus, et vahel on raske isegi armsamate näppe oma tussu lähedale lasta. Mis siis, kui seesama juhtub minuga? Ja samal ajal olen ise segaduses, mis see „seesama“ on. Seisan silmitsi oskamatusega nurisünnituse, abordi või lapsesaamise hirmudel vahet teha – see on kõik üks emotsionaalne puder, mis on potipõhja nii kõvasti kinni kõrbenud, et enam ei saa aru, kes ja millal paja tulele pani.
Mulle tundub, et tihti tulebki oma hirmudest sotti saamiseks puudu just keelevahenditest ja selleks ma vist loengi. Mõtlen nutuhoost, mille kutsus esile Johanna Hedva raamat „Minerva the Miscarriage of the Brain“ – see oli esimene kord, kui lugesin katkenud rasedusega hakkamasaamisest. Miranda July saatel vaatan neile samadele nimetamata tundmustele uuesti otsa. „Käpuli“ laseb mul elada läbi sünnitusvalu, mis pole kunagi olnud minu oma. Järjehoidjat lehtede vahele pressides avastan end mõttelt: mida ma õigupoolest kardan?
Kardan istuda sõbrannaga voodiserval ja tunnistada, et mind teeb kurvaks, et me kõrvuti ei maga. Kardan talle öelda, mida ma päriselt tahan: „Ma olen õnnelik, et sa oled armunud, aga ma tahaksin ikkagi sinuga kaisutada, sest ka mina olen sinusse armunud.“ Kardan, et minu soov on vastuvõetamatu, sest läheb vastuollu reeglitega. Tean, et me mõlemad oleme ametis heteronormatiivsete mesinädalasviitide teoreetilise lammutamisega, aga leiame ennast ikka siit hotellitoast tabude vahelt magamast. Ja kõik, mida me teha saame, on katta tuba värviliste riiete ja raamatutega, mis tõestavad, et meie mittemonogaamne, kuskil sõpruse ja romansi vahel balansseeriv suhe pole ainujuhtum.
Mitu raamatut ma pean lugema, et mitte tunda kohmetust, kui ühistranspordis mõnelt atraktiivselt naiselt pilku ära ei saa? Saada aru, et ma pole külaline omaenda kodus? Mitte tunda ennast süüdi, kui tunnistan emale, et käin kahe inimesega korraga? Olgu – selle peale lausub ema, vaatamata tajutavale ebamugavusele: „Miks jääda kinni konventsioonidesse?“ Kipun unustama, et kuigi tema lookas raamaturiiulil pole vast ühtki teost, kust minu vastuvoolu kväärielu kinnitust saaks, ei tähenda see ometigi, et tal poleks võimet mind mõista. Aga omaenda identiteedist, ihadest ja soovidest aru saada on siiski palju kergem, kui lasta kirjandusel neid vastu peegeldada ja raamatutegelastel endale meelde tuletada, et ma pole ainus. Ma pole üksi.
Nii lubangi Miranda Julyl endale sõnad suhu toppida. Kui palju ma ka raamatut ei uuriks-puuriks, ei saa ma ikka aru, kuidas on teisel pool maailma elav July suutnud nii palju minu elukogemust edasi anda. Just seda, mida ma ise sõnadesse panna ei oska. Või ei julge? See, et need mõttekäigud nüüd ka eesti keeles eksisteerivad, teeb tänulikuks. Jätan raamatu ema öökapile. Ehk tunneb ka tema nende lehtede vahelt ennast ära. Vaikne haavatavuse žest.
