fotod: Mirabell Veli
Kohtusime Tartus galeriis KETT raamatukujundaja Maria Muugi, kuraator Brigit Aropi ja kunstnik Hildegardiga, kes on kõik omal moel tegelenud ebatraditsiooniliste trükistega, ning püüdsime purki mõned selleteemalised mõtted. Märksõnad: (ise)kirjastamine, (kaunid) raamatud, (kolmas) ruum, kunsti- ja kirjandusvälja koostöö, parasiitlus, inimlikkus ja karvasus…
Maria Sandbergi Instituudis kaitstud magistritöö raames tehtud kauss-trükised
Võib-olla siis alustamegi raamatust kui sellisest. Rääkige mulle oma suhetest raamatutega.
Hildegard: Mulle on raamatud stabiilsuse sümbol. Neid on hästi ebamugav kolida – olen seda viga paar korda teinud – ja nüüd ma proovingi nii vähe raamatuid omada kui võimalik. See on huvitav nihe, sest minu vanemate ja vanavanemate põlvkonnas oli see, kui palju on sul kodus raamatuid, harituse sümbol. Nii et mul on natuke nagu naughty tunne, kui ma keeldun endale koju raamatuid kuhjamast.
Maria: Mina olen paadunud graafilise disainerina ikkagi täiesti selgelt raamatute ori. Raamatud on mingis mõttes minu isiksuse komponendid: eri elufaasides eri teemadega tegeledes olen alati mingeid raamatuid kokku kuhjanud. Ja ma ei saa ilma selle raamatukogutundeta – mind peab ümbritsema potentsiaal nende osade juurde iseendast tagasi tulla, ja selleks võiks olla need raamatud varnast võtta.
Brigit: Mina ei kujuta samuti ette, et mul ei oleks raamaturiiulit. Kusjuures ma olen pidanud aitama kolida inimesel, kellel oli üle mitme tuhande vinüüli, ja see on minu arust veel hullem kui raamatute kolimine! Aga jah, minu raamaturiiul asub mu voodi kõrval ja on selline püha koht. Mingi peegeldus sellest, mida ma olen teinud, milline inimene ma olen, mis teemad või mõtted mind ümbritsevad. Erilisel kohal on ka kingitud raamatud, objektid, mille teised on minu peegeldamiseks mulle toonud.
Kuidas on teil märkmete tegemisega? Ma ise teen näiteks raamatutesse hästi palju märkmeid ja ostan ka raamatuid tihti just selleks, et need märkmed mulle alles jääks. Teine variant on märkmed pärast eraldi märkmikusse kopeerida, aga see jällegi tähendab hästi palju tööd. Kuidas teie lahendate selle küsimuse, et see osa loetust, mille tahaks endaga kaasa võtta, õhku ei haihtuks?
Hildegard: Väga palju kahjuks haihtub. Aga kunagi võtsin raamatukogust „Hamleti“ ja oli näha, et see oli sadade õpilaste käte vahelt läbi käinud: seal olid märkmed ja märkmete kohta märkmed ja… tõelised ajastukihid. See on minu arvates hästi-hästi ilus, mulle väga meeldivad ka teiste inimeste märkmed.
Brigit: Teooriat lugedes kirjutan sageli raamatu märkmeid täis, ilukirjanduse puhul kirjutan olulisemad tsitaadid pigem märkmikusse. Kuigi mu märkmed on tegelikult väga laiali: mõned märkmikus, mõned telefonis ja arvutis, mõned post-it’ide peal raamatute vahel. Sest mõned raamatud – näiteks Brit Pavelsoni kujundatud – on niisugused, kuhu ei raatsikski sisse kirjutada, need on omaette iluobjektid.
Maria: Mul on ka väga erinevaid lugemise viise. Kui ma pean mingit teemat mõne töö või projekti jaoks käsitlema, siis ma olengi kaasautori või dialoogipartneri rollis ja märkuste tegemine on põhimõtteliselt ainuvõimalik. Ja on väga mõnus, kui need materjalid on füüsilisel kujul olemas.
Teine, „niisama“ lugemise viis on hästi aeglane, siis ma tavaliselt märkmeid ei tee. See on rohkem nagu sotsiaalne tegevus iseendaga. Viimasel ajal olen kogenud ka ettelugemise võlusid – nii lugeja kui kuulajana. Raamatud ju algselt olidki mõeldud ettelugemiseks, sõna oli mõeldud häälega väljaütlemiseks. Selle juurde on tore tagasi tulla.
Brigiti tehtud softie zine’id
Aga tuleks lugemise juurest jälle tagasi raamatute endi juurde. Näitusel „Kujundlikud kurvid: 70 aastat raamatukujunduse konkurssi Eestis“ sattusin pealt kuulama Ivar Saki tuuri, kus ta ütles (küll veidi liialdades), et iga päev ilmub Eestis kümme uut teost, mis teeb umbes 3600 teost aastas. Sinna otsa veel kõik „mitteametlikud“ väljaanded. Mida me nendega peale hakkame, kas meil on neid kõiki vaja või peaks ideaalis olema mingi… ma ei taha öelda tsensuur… aga jah, tsensuur?
Maria: Me elame minu meelest hästi kummalisel ajal, kus raamatutel on veel ümber teatav püha oreool. Eks see ole ka lihtsalt harjumuslik: kui sa tahad oma mõt-teid jagada ja seda kuidagi pidulikult vormistada – mis iganes publikule –, siis teedki raamatu. Ükskõik kui kole või mõttetu see on. Aga vähemalt oled kirjutanud raamatu.
Hildegard: Ma nägin täna raamatukogus teost pealkirjaga „Kuidas osta ujumistrikood“…
Mis võiks olla alternatiiv?
Maria: Ma arvan, et alternatiiv on paratamatult kujunemas ja see on seotud raamatute tootmise kallinemisega: ühel hetkel pole see enam lihtsalt taskukohane. Ma ei arva, et see on kuidagi halb või hea, vaid pigem, et on praktiline vaikselt mingi teistsuguse formaadini jõuda. Kõik ju muutub.
Olen selle endale sõnastanud nii, et kui millegi trükkimiseks juba kõiki neid ressursse kasutada, siis peaks tulemus olema nii äge ja nii mitmeotstarbeline kui võimalik. Mitte selles mõttes, et sellega saaks tagumikku pühkida – kuigi miks mitte, onju –, vaid et trükisel oleks kvaliteet, mida mujalt ei saa. Ka näitusetrükistele, kus ei ole ülemäära uut teksti, vaid näiteks taaskasutatud esseed – mis on ka täiesti okei, sisu on ka väga okei taaskasutada –, peaks just kujundusega uue kvaliteedi andma. Iga raamat peaks minu meelest olema mingis mõttes luksus- ja kunstiobjekt.
Detailid Hildegardi tehtud Kreenholmi aia teemalisest ziinist ja orihon-raamatust
Brigit: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumil, kus ma töötan, tuleb sel aastal välja suur kataloog muuseumi 20-aastase ajaloo kohta. See on korralik tellis ja väga väärtuslik andmekandja, uute esseede ning väga laheda pildimaterjaliga. Aga samas muudab selle kõige paberilekandmine kõik väga ametlikuks ja tõsiseks ja tubliks. Pühalikuks. Nii olemegi tiimiga arutanud, kuidas selle kõrval mingeid juhuslikumaid või isiklikumaid lugusid välja tuua. Vastus ei ole teise trükise tegemine, sest ka nende lugude avaldamise viis võiks sedasama mõtet edasi kanda. Nii et võib-olla avaldame need lood oma uudiskirjas või sotsiaalmeedias või korraldame jutuvestmisüritusi… Või äkki saavad need ziinideks, mis seda n-ö ametlikku ajalugu täiendaksid.
Maria: Samas arvan, et kui üldse keegi võib teha raamatu, siis just muuseum. Muuseumide roll ongi ju veidi seda pühalikkust hoida. Aga absoluutselt, sellist ümbermõtestamist võiks igas valdkonnas rohkem olla – just sellepärast, et sõnumi edastamiseks ei pruugi raamat enam üldse parim variant olla. Infotarbimisharjumused on nüüdseks paljuski teistsugused.
Ziinide puhul mulle näiteks tundubki, et need rahuldavad nüüdisaja inimese vajadust rääkida asjadest mingil otsesemal moel – sellest ka ziinide teatav teraapiline mõju.
Hildegard: Mulle tundub, et järjest rohkem otsitakse asjadest mingit inimlikkust või karvasust, tahetakse näha isetegemise poolt. Näha autorit teose taga. Ja ka mitteametlikkus köidab.
Maria: Selles mõttes on ju kõigil isekirjastatud asjadel, ka perekonna- ja kohalugudel, sarnane mõju.
Jah, ja niimoodi mõteldes tekib tunne, et ju kõiki neid isetekkelisi raamatuid on ikkagi vaja ja tehtagu neid pealegi – õigemini, tehkem!
Hildegard: Jah. Neil on ka kogukonda ühendav funktsioon. Ma arvan, et ka näitusekataloogi puhul on tegelikult idee selles, et on inimesed, kes on käinud näitusel ja kogenud seal mingit ühist reaalsust. Ja neile jääb selle kinnituseks kataloog.
Maria: Kogukonna ühendamine võikski olla raamatu ülesanne.
Kogukonna kõrval on üks keskne sõna ka ruum. Kui väga te tunnete, et ruum dikteerib seda, mida te üldse teete või tehtud saate? Hildegard, sina oled oma kirjutistes osutanud teemale, et Eestis on liiga vähe nn kolmandaid ruume [ingl third space]. Ja ma olen täiesti päri, et eriti Tallinnas on lausa karjuv vajadus selliste kohtade järele.
Hildegard: Mulle on ruumiküsimus väga tähtis. Ka ziin toimib kolmanda ruumina.
Brigit: Mina kirjutan – olgu see millegi toimetamine või enda loomingulise teksti kirjutamine – mingis praos, mis jääb kuhugi „päris“ töö asjade vahele. Ja nüüd, kus mul enam stuudiot pole, käib see sageli ka mingis ruumilises praos, bussis või kohvikus või…
Aga see tundub lahe, et Tartus on näiteks niisugune koht nagu see siin, kus oleks võimalik mingeid isekirjastatud või väikekirjastuste tekste levitada. Tallinnas on sellest tõesti natuke puudu. Kunagi oli Lugemiku raamatupood.
Maria: Ja Puänt oli ka.
Brigit: Enam justkui polegi pealinnas sellist kohta, kus saaks näha nende kirjastuste teoseid, mida suurtest raamatupoodidest naljalt ei leia. Kui me „Friendship Foreverit“ [Brigiti toimetatud sõpruse-teemaline ajaleht Eesti ja Leedu kunstnike kaastöödega] välja andsime, siis ma ei teadnudki, mida sellele Leedu kirjastusele [12:15] öelda, et kus Eestis sellist asjandust müüa. Oligi tunne, et ainult Disainimuuseumisse saaks pakkuda.
Maria: No mina käin Raamatukois.
Jaa, olgu Raamatukoi hoitud! Aga eks sealne valik on ka üpris piiratud. Kui saaks kuidagi nende selektsiooni edendada…
Maria: See on ka disainimõtlemise number üks küsimus: kuidas võimendada olemasolevaid kohti, mitte lajatada kohe millegi uuega? Võiks jah Raamatukoile kirjutada ja uurida.
Hildegard: Mina tahaks, et vaadataks rohkem kastist välja. Raamatutel ei pea alati olema spetsiaalset ruumi, vaid otsida võiks mingit meelestatust, vaimu. See koht võib olla üsna suvaline: rattaremonditöökoda või kohvik või jumal teab mis. Restoran Kartul Tallinnas on näiteks väga hea näide. Niisugustest suvalistest kombodest võib sündida hästi ilusaid asju.
Brigit: Selle teemaga seostub ka parasiitlus. Ulvi Haagensen näiteks räägib, et mingi osa tema lähenemisest on selline parasiitlik: ta näitab oma teoseid teiste kunstnike näitustel. Vahel, kui ma tahan mingeid isekirjastatud asju kuskile müüki panna, siis üritan selle samamoodi parasiitliku võttega ära häkkida – kellelgi on kuskil mingi lett ja ma lükkan selle sinna.
Ühe hea positiivse arenguna on Tallinnas nüüd ka raamatulaat Fair Enough, mis kord aastas seda tühimikku täidab. Ühe nädalavahetuse jooksul tulevad ise- ja väikekirjastajad kokku ja tutvustavad oma asju. Laat on väga positiivselt vastu võetud, mis näitab, et publikut sellele jätkub ja tegelikult on sageli asi omaalgatuste taga.
Ja pangem tähele, kuidas see kõik toimib tänu kirjandus- ja kunstivälja koostööle. Fair Enoughi on ju algatanud EKA graafilise disaini inimesed Agnes Isabelle Veevo ja Linnea Lindgren, nii et ta toimibki mingit sorti ühenduslülina.
Maria: Jah. EKA graafilise disaini osakonnas tehakse üldse palju põnevaid kunsti ja kirjandust kombineerivaid katsetusi, aga need jõuavad harva sellest osakonnast või koolisfäärist kaugemale. Millest on kahju, sest kes teine siis kunsti laiemale publikule tutvustamisega peaks tegelema kui mitte tegijad ise?
Ruumi juures jäin ma mõtlema ka tööriistadele: mis ikkagi defineerib selle, mida üldse saab või ei saa teha? Millistele vahenditele on juurdepääs, millist võrgustikku sa tunned, kes mida teha saab… Näiteks oleks päris loogiline, kui trüki- ja paberikunstimuuseum TYPA Tartus oleks ka igasuguste eksperimentaalsete trükiste või trükikirjasõna loomeplatvorm. Ja miks ei võiks ka Paranduskeldris olla midagi taolist?
Hildegard: Mitte et Paranduskelder peaks nüüd kohe endanimelise kirjastuse looma… Kuigi see oleks äge tegelikult.
Maria: See oleks väga äge! Aah, nii palju häid mõtteid!
Ja ruumi kohta veel niipalju, et virtuaalne ruum on ka ruum. Hiljutise metsameeleavaldusega [„Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks“, 25.04.26 Tallinnas] seoses võis jälle täheldada Facebooki rolli ja elavnemist. Igasugused inimesed, kes on olnud aastaid metsakaitsearuteluga otsapidi seotud, tegid seal järsku väga märgilisi sõnavõtte. Nähti, et nüüd on see momentum, mil tuleb see asi välja öelda – ja no kus sa siis ütled? Paratamatult mingi foorumina see sotsiaalmeedia toimib.
Hildegard: Kui tahta luua kolmandat ruumi mingi korporatsiooni pinnalt, siis peab lihtsalt väga teadlik olema, kuidas see hakkab sinu käitumist suunama. Ka siin Aparaaditehases, kus me praegu istume – see on ju tegelikult kommertspind. Või Telliskivis. Kui sinna oma stuudio teha, siis peab arvestama, kuidas see füüsiline ruum sind mõjutab.
Maria: Nõus. Samas see Facebooki arutelu, millest ma rääkisin, oli ikkagi suunatud füüsilise ruumi, meeleavalduse enda loomisele ja tekkimisele – eesmärk pühitses abinõu. Mind väga huvitab see teema: kuidas nii-öelda ametlikku ja mainstream’i selliseks mudida, et see oleks endale kasulik või põnev? Kuidas sellele teadlikult läheneda?
Veel märkamisi-suunamisi-tähelepanekuid?
Maria: Mul oleks üleskutse suurematele kirjastajatele, kellel on ressurssi teha kvaliteetset vormi: võtke disainerid kampa ja mõelge oma tööprotsessid uuesti läbi. Meil on suur disainerite ja raamatukujundajate pealekasv, kes suhtuvad raamatusse kui sellisesse väga materjaliteadlikult, objektiteadlikult – ütleme, tervikuna. Aga suurkirjastustes paistab sageli olevat samalaadne tööjaotus, nagu see oli kunagi: „kunstnik“ kujundab kaane, küljendaja küljendab ühe või teise malli järgi, materjali- ja trükivalikud on standardsed. Muidugi see väga oleneb sellest, mis tüüpi kirjastusest ja mis tüüpi raamatust me räägime. Aga vähemalt iga originaalteos, mis eesti keeles ilmub, võiks saada maksimaalse kvaliteedi, mis Eesti raamatukujundusel pakkuda on. Ma arvan, et on paljut, mida saaks sarnastes ajalistes ja rahalistes tingimustes ägedamalt teha.
Teadlikku noortele disaineritele võimaluse andmist võiks olla palju-palju rohkem. Aga ma ei tea, kust see initsiatiiv peaks tulema, sest vaadates kas või sellesama iga-aastase konkursi „25 kauneimat raamatut“ tulemusi ja žüriid, mis on aastast aastasse täpselt samad vanad tüübid, kes hindavad neidsamu vanu sõpru, kes raamatuid kujundavad, siis…
Brigit: Üks nähtus kirjastusväljal, mida ma ise huviga jälgin, on Ott Kagovere kirjastuse OPA! teosed. Neid raamatuid lugedes ma tunnen, kui palju tundlikkust ja läbimõeldust on sinna läinud nii sisu kui ka disaini mõttes ning kuidas seal taga on mingisugune missioon ja vormiline paindlikkus.
Hildegard: Mina tahaksin jällegi mainida mingeid hänge, mis on meelde jäänud just seetõttu, et keegi on võtnud kaasa enda tehtud raamatuid või ziine. Või ükskõik mis raamatu – ei pea olema enda tehtud. Lihtsalt toonud vaatamiseks või laenutamiseks. See muudab koosolemise alati kuidagi eriliseks, kui seal on raamatud juures, seda võiks rohkem teha.
Jaa, olla vähem häbelik enda asjade või hobby horse’ide näitamisel – alati on nii äge teada saada või näha, mida inimesed teevad või millest parasjagu vaimustuvad. Sellega seoses: kas sa, Brigit, tahaksid näiteks rääkida oma toiduretsepti-postkaartide projektist?
Brigit: Käisime kunagi sellise prügisukeldumise kollektiiviga nagu Üle Prahi dumpster dive’imas ja tegime nendest dive’itud toiduainetest kunstiüritustel süüa. Kuni ühel hetkel hakkasime prügikastides leiduvatest koostisosadest tehtud toitudele retseptikaarte looma. Pildid on kujundanud Sigrid Liira, tekstid kirjutasime ja retseptid panime kokku ühiselt. Olin varem kogunud nõukaaegseid postkaardisuuruseid toiduretseptikaarte – mind köitis nende juures toidu visuaalne külg, sest paljud neist piltidest näevad tänase pilguga vaadates väga kummalised välja. See, mida me sööme, on ilmselgelt muutunud, aga ka viis, kuidas me toitu kujutame, on arenenud.
Dumpster dive’imise kui praktika juures huvitab mind ka see, et leitud materjal inspireerib õppima midagi uut. Tänu sellele tegin näiteks esimest korda letšot või, ma ei tea, nektariinimoosi. Materjal inspireerib. Poest toitu ostes nii ei mõtle – valid seda, mida oled harjunud valima.
Üle Prahi kollektiivi retseptikaardid
Hildegard: Mulle meenus, et ma olen ka kunagi retseptiraamatu teinud. Me kogusime lugusid, kuidas inimesed toidujääke ära kasutavad.
Maria: Mul on ka terve riiulitäis kokandusraamatuid. Aga mul sai ühel hetkel retseptidest täiega kõrini – see retseptide fetišeerimine, mida me kokaraamatute rohkusest näeme, hakkas mulle kuidagi sümboliseerima seda, kuidas me ei oskagi tänapäeval sageli lähtuda käepärasest materjalist, vaid peame alati vajalikuks poodi minna, valida, tarbida ja teha täpselt nii, nagu juhend ette näeb.
Aga tundub, et meil on siin tegelikult üsna sarnased ideed – et kuidas anda selle retsepti- või kokaraamatu juurdepääsetava vormi kaudu edasi mingit sügavamat mõtet ja peita sellesse vastupanu.
Räägime siis lõpetuseks natuke ka oma lemmikraamatutest.
Brigit: On üks raamat – samuti toidust –, millest ma olin väiksena täiesti vaimustuses. Selle pealkiri on „Salasahver“, ilmunud 2002, kujundaja Ruth Huimerind. Väiksena ma tekste ei lugenudki, vaatasin ainult Ruthi tehtud fotosid – need on hästi värvilised, hästi teatraalsed, hästi lavastatud.
Teine, natuke sarnane lemmik on Andres Kure ja Mari Laanemetsa „Tallinna juht“, mis on vist graafiliste disainerite seas mingi väga big deal. Aga mina tahaksin tähelepanu juhtida just selle sisule. See räägib Tallinnast, aga teeb seda natuke teisel moel. Paul Kuimet näiteks kirjutab seal rulatamisest, ja kui mu mälu mind ei peta, kirjutati seal ka seksitööst ja linnaloomadest. Selline perspektiiv ei ole harjumuspärane, ja seepärast mõjuvad need tekstid kuidagi ehmatavalt – aga kõige paremas mõttes.
Hildegard: Tahaksin ausalt öeldes sellele soovitusele sekundeerida, sest olen juhuslikult seda raamatut lugenud ja see oli väga võimas kogemus. Ma leidsin selle Siim Preimani kureeritud näituselt „Minu kodu, meie linn“ Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.
Maria kalligraafiakatsetused „Armudiskursuse katkete“ kujunduseks ja Juuli märkmetega eksemplar
Räägiksin enda lemmikutest ka, just kujundusliku külje pealt. Esiteks, üks minu lemmikraamatuid on Maria kujundatud Roland Barthes’i „Armudiskursuse katkeid“. Mu meelest ideaalne raamat, just selle eestikeelse väljaandena. Ja mu teine lemmik on kõik Kalju Kruusa raamatud. Tal on kõigil raamatutel sama kujundaja: Andro Küün.
Maria: Kas ta luule kõnetab sind samavõrra kui raamatute välimus?
Jaa, ongi suurepärased tekstid, mida saadab suurepärane kujundus. Olen täheldanud, et kui raamat on maitsekalt kujundatud, siis ma olen tihtilugu leebem ja usaldavam ka tekstide endi vastu, sest ma tunnen, et autor lihtsalt peab olema mingi ülihea tüüp, kui ta on kujunduse suhtes sellise valiku langetanud.
Ja siis olen palju mõelnud ka Elle Viiese lavastuse „Enigma“ kava peale (kujundaja Jaan Evart), mis on hea näide mingist kolmandat sorti trükisest. See trükis on märkimisväärne osa lavastusest, selle saab tasuta kaasa. Ja see on väga-väga ilus, selles on Elle enda joonistusi, Elle enda kirjutisi – täiesti omaette kunstiteos.
Maria: See on täpselt see, mida ma silmas pean – niisugust asja võiks rohkem olla. Näiteks Priit Põldma keskkonnaaktivismiteemalise tüki „Lõputu suvi“ puhul Rakvere teatris oldi justkui lavastuse teemale kohaselt loobutud paberkandjal kavast, oli ainult ruutkood. Aga see ei ole väga juurdepääsetav ega põnev lahendus. Selliste tähtsate teemade puhul saaks ehk just trükise või muu taolise suveniiriga sõna kaugemale levitada. Nii et see oleks täiega võinud olla see koht, kus teha mingi põnev trükiseline sekkumine!
