Mullu suve anekdoot Mu pea ümber keerlevad mullu suve kärbsed Ja õhtust tungib läbi vananaise suits Verandasse sulanud perenaine räägib mullu suve anekdoote Pakub mulle keldrist toodud pliisuhkrust moosi Mida panna küprokleivapätsi peale Küll sa sured varsti ja nad leiavad kõik Mis sa enne peidus hoidsid Kõik mida sa nägid Millest maailmal oli häbi Mis nüüd muutund romantikaks Ilusaks kirevaks maailmakorda parandavaks Kõik need kodaniku piinad mis lipsasid taskust diivanipatjade vahele Noorte laste hingevalud mille kass veeretas kapi alla tolmuma Surnud isa laip mille sa pärsia vaiba alla pühkisid Tartu vare mis sahtli taganurka veeres Kõik need mürsud mis sokikanda auke tegid Raibete elulood mis raamatukaante vahel ununesid Vanavanemate hauaplaadid mis musta tassi paatinasse kriipisid Vanaisa kadund jalg mille sa kärbsesitahunnikusse peitsid Pataljoni sisikonnad mis sahtlis katkiste juhtmete sasipuntras on Ja lambipirni lukustatud põleva linna helk * Isa andis sulle surres kõik oma maise vara Kuuri, garaaži ja paar kasti söestund korterist Kõik kola ja kraami Viiskend tuhat mutrit Neitsi Maarja kümme tuhat tinasyda Sammaldund kuurikatuse Mis selge ilmaga vihma läbi laseb Ta kinkis sulle oma käed Need mis alati katkisemad Kui asjad mida ta parandas Prõksuvad, karedad ja koledad Kuigi enam sa ei mäleta, kuhu need panid Verised põlved, kriiskava venna Ja kõik maailma nürid noad * Ära karda su märtrisurm pole meelega Pole see jumala plaan ega saatana karistus Kõik on vaid su oma viga ja rumalus Oma viga et hea ega kuri sinust päriselt ei hooli Kuna lugesid küünlavalgel teki all rahvatarkust Nii kaua et tekk tõmbus tahmast mustaks Ja su raamatukapsa määris lugematuks Isa piibu pesed kraanikausis puhtaks Nühid kopse nuustikuga Köhahoo toovad idatuuled Mis viltusest aknast sisse puhuvad Sülitavad su näkku armuga Kopsud määrivad su südame Ega see sind tegelt väga ka ei huvita Kes su pea maha raiub Kas valelikud sügistuuled või tsehhitööline Suurt vahet lõpuks ka pole Loodad vaid et tegid piisavalt halva töö Et peab seda paar korda veel parandama Musti nõusid küürima Ka homme Lenini matused Siia maeti Lenin Ta jäeti nartsissibuketti Mille tapja ema oli toonud Hauda ei jaksand enam keegi talle kaevata Nii ta jäigi sinna kus maha lasti Nii kauaks et pungund õite tolm Ta mantli hõlmad kollaseks määris Käsi topiti tal hoopis solgiveetorru Kuna rigor mortis jättis ta maailmale Head aega lehvitama Lehvitama noortele ja vanadele Samale rahvale kes ei julend temast rääkida Kuna pojad oleks muidu tapnud oma isad Ning ema nutu peale hea tavana Ka endale otsa peale teinud Samas kohas kus nad pealelõunal Sadadelt riigireeturitelt raudtraadiga pead otsast saagisid Paari päeva pärast Kuhjas üks lakkamatult lahke vanamutt Talle paar ämbritäit mulda peale Ka tema ei jaksanud Leninile hauda kaevata Kuna artriit ja kevadtuuled võtsid liigestelt jõu Selleks ajaks kui Leninil polnud enam nahka Tulid noored nii sümpatiseerijad kui vihkajad Kaevasid ta välja ja jagasid ta laiali Niimoodi et head saaks ta ära põletada ja seejärel prügikasti visata Ning teised head saaks ta Püha Jüri kõrvale istuma panna Mõned sulatasid ta üles ja valasid uksehingedesse Nüüd ta sai hoida rahvast ohutult Nii nagu kunagi enne Nüüd ta sai hoida oma kehaga kongitrelle Nii nagu kunagi enne Teised sulatasid ta üles ja valasid nugadesse Mida kasutati aegade lõpuni Pereisad ja emad kasutasid teda söögilauas Lõikasid temaga leiba ja liha Niimoodi ta toitis rahvast Nii nagu kunagi enne Perepojad aga hoopis lõikasid temaga lahti oma sõbrad Nii nagu Leningi enne Vaene väike Valda Vaene väike Valda klassi tagapingis Räägib vaid narkarite ja külahulludega Istub Grossi poe penidega ja ootab Et kell 8 sõbraga kohtuda Niikaua teeb ta kodutöid Vaene väike Valda kõnnib Tallinna ringil Korjab oma ranitsasse maanteeprahti Ja purki paneb maanteelt leitud soola Et ema saaks teha sellega makarone Vasakus taskus hoiab kellegi väikest kinnast Vaene väike Valda tuhnib prügimäel Käed verest punased ja natuke karvased Kaela ehib staatiline penoplastpärlikee Koju tuleb tühjade käte ja täis südamega Et süüa külma kapsa-lihahautist Vaene väike Valda hiilib aknast välja Enne teavitab ta ema ja soovib head ööd Saapapaelad on tal viimased kuus kuud Jala otsas sidumata kiikunud Vaene väike Valda teeb sõpradele lõunat Nülib lammast naerulaginal Moka all tal rullitud nõgeselehed Potis ligunevad leiges vees kartulid Põõsa taga nad söövad suure armuga Vaene väike Valda luksub limonaadist Sõprade seltsis taarub koju Suitsetab tikripõõsa taga viirukit Jookseb liftiga võidu seitsmendale korrusele Naerab enda ette vihmapilve vaadates * Kui ma lõpuks jätan oma viimase jäseme Kas parema jala või vasaku käe Kuhugile Poola künkapealsele kartulipõllule Et toita Poola viimse puhtaverelise taluperemehe Tuleva suve kaalika- ja kartulisaaki Mille ta peab maast välja tõmbama Kolme patriootliku karu Ja ühe ihne rebase abiga Saan ma ehk aru mida otsisin Lõpuks ütleb kõhutunne Et elavhõbedasammas Pole liiga pikk ega liiga lühike Pimesool lõpuks annab mulle loa Pikutada ja teha nägu et magan Kuigi seda ma kunagi tõsiselt ei teeks Kuni kuskil Tšehhis hakkab valutama mu parem käsi Ei tea kas tal on lihtsalt külm või On külakrantsid ta üles leidnud ja ära söönud Igatahes saabub õnnelik uudis Et elu sealpool piiri on ikka veel teoksil
Miks sa luuletad, kuidas selleni jõudsid? Ja mis on sulle luuletuste kirjutamisest olulisem?
Põhjus, miks ma luuletan, pole muutunud esimesest korrast, kui vabatahtlikult luuletuse kirjutasin – selleks pole muu, kui soov teha midagi paremini. Mu esimene luuletus valmis algkooli kirjandustunnis. Kui ma õieti mäletan, siis see oli kaisukarust. Mu esimene vabatahtlikult kirjutatud luuletus sündis viisteist minutit hiljem, peale vahetundi, kui ma olin aru saanud, et kirjutasin tunnis ekstreemselt halva luuletuse, kus ainult pooled read riimusid (riimumine kui ainuke väärtuslik luule komponent algkoolilapse silmis). Tänapäeval luuletan ja kirjutan samal põhjusel: olgu see mingi loll väide või fraas, millest kerkib tunne, et see on nii ebaedukalt öeldud või tehtud, et ma pean selle ise ümber tegema. Sellepärast pean luulest tähtsamaks töö tegemist ja muidu mööda maad ja ilma ringi kolamist, sest ilma nendeta poleks midagi teha ega ka millestki kirjutada.
Su tekstid rändavad ääremail, põldudel, vanades majades, tagapingis, ajaloos, Grossi poe ees. Kui peaksid valima ühe vabalt piiritletud ruumi maailmas, milles leiduvast ehitad kõigi oma ülejäänud tekstide kujundikeele, siis mis ruum see oleks?
Kui peaksin valima ühe koha, millest ülejäänud elu rääkida, siis see oleks võssakasvanud alajaam koos ümbritseva tühermaaga. Selline hurtsik, mille seinad, olgu need metallist või silikaattellisest, on ümbritseva looduse poolt näritud. Raske öelda, kas hallikad seinad on roostetama löönud samblast, mille on endaga kaasa toonud kõrgeks kasvanud kaseistandus, tolmust ja kemikaalidest, mis tolmavad ümbritseval rukkipõllul, või äkki peab tänama kohalikke noori, kes on masinavärgi uputanud odavasse siidrisse, tehes selle nii kleepuvaks, et ka elekter sinna kinni jääb. See on koht, kuhu minnes tead, et seal on ka alati keegi, kes sinu tahtest hoolimata on valmis oma elulugu rääkima. Suurt vahet pole, kas see on küladaam Anneli või ammu surnud tsaar Ivan Julm, kuna alajaamas on nad mõlemad sama saamatud ja ebatähtsad.
Palume kultuurisoovitust septembriks!
Septembri kultuurisoovitus on omandada kõrgharidus ja kirjutada paar teadusartiklit. Kui selleks pole jaksu, intelligentsi, usaldust õppesüsteemi vastu või lihtsalt vihkate inimesi, võite kirjutada ka libauudiseid. Kuid proovige need ikka teha selliseks, et need aitaks inimesi: näiteks kuidas teha ahju alla tuli, mis hirmutab vanast majast kummitused (külma) välja, või top 10 viisi, kuidas saada taevasse (top kolm on: söö tervislikumalt, haki talveks puid ja anneta verd).
