* Olen alk kaljuserval, ees tormine meri, taga kodune pesa. Meres on maitsvad kalad, pesas enam ei ole. Olen nii väike ja nii suur on tuul, valmis toetama mu tiibu ja loopima mind vahuste lainte kohal. Ma ei otsusta hüpata. See otsus on tuhandeid aastaid tehtud. Saan vaid valida hetke: mitte veel või nüüd. * Hüppan paari sammuga kivile, mis kunagi oli nii suur. Mõtlikult lehed harali ta kohale kummardub puu. Väsinud kellukakeral veel vapralt püsti pea. Päikeselaikude sära möödunut meeles ei pea. On alati päike ja puu ja korraks vaid kellukakera ja kivi on ikkagi suur ja ikkagi väike mina. * Julge ja lahke suvevihm end libistab juuste alla. Vaikselt koputab iga tilk, et tal lubaksin külla tulla minevikust hellale hingele, kus kipitab möödunud valu, mille olevik hõõrunud verele, kui kõrvuti ära ei mahu. Vihm jahutab, võiab, teeb pai ning lepitab kaaslased ära, siis voolab mööda tänavaid kuhugi mujale ära. * Millimallikad liiguvad koos lainetega ja purunevad vastu kive. Nad pole milleski süüdi. Nad on lihtsalt millimallikad. Liiguvad koos lainetega ja purunevad vastu kive. Lained ei taha halba. Nad on lihtsalt lained, tõstavad millimallikad kõrgustesse ja purunevad vastu kive. Lained purunevad koos millimallikatega ja sünnivad uuesti.
