porikoma kas poriloigud kutsuvad endasse hüppama rõõmust või kohusetundest? hüppa, hüppa, hüppa või kaotad võimaluse pääseda igapäevast suureks saamisest sa kaotad pikkuses kahaned väikeseks töömesilaseks kes ei ulatu enam oksteni vaid jääb masinasse kinni koma kas panen koma tahtest või kohusetundest olla mõistetud samal moel kuis maalin mitte tahtest vaid selleks et olla kunstnik või naeratan et olla optimist objektiivselt on tegelikult pohh ja poriloik on poriloik tal on pohhui kas sa hüppad astud või alistud lihtsalt sul ei ole mitte millestki suva mõtled ainult metafoorides mõtled üle nagu järv, kes ei tea, kas jäätuda või sulada komastada või jätkata hüpata seista või – aga järves, kes vett ei usalda, ujuda ei saa... miks nii masendav, kas poriloigud sülitasid näkku? hüppasid neis, tegelikult ei tahtnud ju säh sulle, su pea on su vaba tahte karkass. harakiri ja ta ütles, et jah, tal on seda ja kui küsisin mida, ta ei öelnud kuid ma ei aimanud ta kätes värinat tundsin ära hääle, mis järgneb otsuse langemisele seda vaikust olen varemgi kuulnud ma olen vaikuselt piisavalt kuulnud hästi, ma küsisin, kuid ta ei öelnud pani mind siis õue tuulduma ta ütles, et jah, tal on seda, kuid liiga palju, et minuga jagada on asi siis selles või minus on seda liiga palju või mind liiga vähe ta ütles, jah, tal on seda aga mulle ei anna ei öelnud, et asi on temas sain korraks kanna ukse vahele ja nägin valgusvihku nägin, kuidas see lebas ja ootas, et haaraksin kuid nüüd on seal toas harakad nokivad laiba kallal minu laiba kallal sündimata armastuse laiba kallal süüdimatu armastuse laiba kallal minu laiba kallal ma ei teadnud, et keegi saaks mind tappa heatahtlikult ta ütles, et jah, tal on armastust ja kui küsisin, kellele, ta ei öelnud. vist vahel mainid vihm su juustes higi su juustes kas on vahet kumb on kumb mõlemad samal ajal oleme mõlemad samal ajal kas ütled mu nime teisiti vist vahel mainid ja maailm jääb seisma (su maailm keerleb edasi) sinu suust minu nimi sünnib uutmoodi vist vahel mainid et maailm jääb seisma (mu maailm keerleb edasi) see on midagi muud midagi kolmandat kaugel samas lähedal pilv enne paduvihma riivab ei lõika astud räästa alt välja ja (maailm jääb seisma) me keerleme edasi minu silmis sünnid uutmoodi oled päris inimene mina ka tere see oled siis sina oleme mõlemad samal ajal. SMEMMH sa ei näita oma piimahambaid need on sul alles küll riiulil sahtlis nende eksistents ei ole vaieldav tead millimeetri täpsusega – need on seal selles väikeses kollases plastikust kirstus mis käib klõps lahti 10:57 aknal mädaneb aastavanune sünnipäevakook viskad selle vaid paari minutiga ära ja unustad et pole teda näinud või et ei tunne oma sõpru kõik on kollaaž mingitest kildudest visatud mustade pilvede keskele et vaikust murda pooleks nagu su luid iga kord kui kukud põrandale esiukse taha piimahambad halisevad: „see maailm ei muuda mind halvaks.“ 14:48 pärast vinüülipoes käimist jooksid punase tulega üle tee bussiga number 1 tuleb kaduda sest sulle meeldib sinu klassi halvim poiss ja sinus on temale armastust loodad vähemalt mustasid roose ikka ja alati esikohal koduuksest sisse kõnnib tuttav 5+ tubli tüdruku neuroos tead enda kohta järjest vähem piimahambad halisevad: „see maailm ei muuda mind halvaks.“ 19:27 mustad liblikad kõhus pärl ümber käte pael seotud sõrmede vahele su vereringe peatub rong perroonil väljuvad …mustad liblikad keegi ei valetanud sulle nad lihtsalt vaikisid ja vaikimisi vaatasid sind kujutlemas sa ei leia oma piimahambaid neid ei ole seal riiulil sahtlis selles väikeses kollases plastikust kirstus mis käib klõps lahti kõik on jääv jääv jääv nad on murtud ei kasva tagasi lihtsalt halisevad vaikusesse midagi. endine jumalanna su endine jumalanna kui kannad mind kätel ei ole ma puhas olen mullane väändunud ja põrutatud defektne noor naine kes ühe katkise tiivaga ei tundugi enam nii noor kas kahetsed et tõid mind randa? näed et mul ei ole sulle midagi rohkemat anda kui päris inimest näed mu põskedelt koorub põlenud nahka kui su silmad valgusega harjusid see sähvatas ei tahagi enam puudutada? miks sa siis tõid mind randa? teie teie lendate liiga lähedale aga mina kukun alla su endine jumalanna kui kannad mind kätel olen pettumised petmised murdumised murdmised varjud ja varjamised lootused ennekõike lootuse andmised et olen midagi rohkemat kui... viskad mind lainetesse endine jumalanna kui kannan end kätel olen merevaht adru ja inimlikkus kui kannad puutuvad põhja õlg jääb sõlmedesse kinni siis sõrmed vajuvad mullasesse tervikusse ning tunnen end justkui esimest korda ilusana. kes sõi mu või ära? esimene sääsehammustus on alati vastikuim ja nõgese torge teravaim kuidas ühel hommikul võililled avavad silmad ja eikuskilt ilmub kollane vaip kes sõi mu või ära? nad vananevad koos meiega kaastundlik õitsemine nii avavad nad ühel hommikul silmad ja juuksed on hallid märkamatult jõudis kohale uus hingamine milles õhk on lämbem ja kumisevam laubad sügelevad ja vihm on soe jaanuar tundub nagu lauge unenägu ta ei köida mind enam eriti ahmin meie uue õhu kahe kopsuga sisse et nendesse saaksid kasvada jasmiinid kui närtsingi siis vähemalt on mida igatseda palju kauneid puhmaid kes sõi mu või ära? ma ei tea aga tegelikult ei olegi sellel eriti vahet loodan et ta täitis oma tühimiku minagi peagi kui mu soppidesse kasvavad õied liha tuleb luudele ja lehed puudele siis õitsen kaastundlikult juuri unustamata see kõik on peaaegu kahe käega katsutav. FKKING CONVERSE'ID -3kraadi juuksed tuules lehvimas nabasärgis alumiiniumpurki käest kätte veeretades tunned end kui maailma naba mänguasjanurgas peidus tühja koha eest turvalisest kaugusest vaadates aknast kohvikutes kohmakaid paare kes peavad Tartut Pariisiks ja proovivad hoida käest kinni tunned end kui maailma naba iga peo tõmbab ükskord käima kui piisavalt tahta loomeinimestes pettub alati kui piisavalt tahta kõike saab kui piisavalt tahta mina aga tahan näha maailma kus keegi ei küsi kuidas ma magasin ma... lamasin? mina aga tahan näha maailma kus keegi ei topeltkahtle oma lausetes ma... ah ei midagi. mina aga tahan näha maailma kus ükski võõras ei ütle mulle et mul on paelad lahti muidugi keskealine ülefunktsioneeriv härrasmees ei saa aru et mul on lihtsalt fkkking CONVERSE’id mida ma olen oma jalutuskäigu jooksul KOLM KORDA SIDUNUD AITÄH MA TEAN ET NEED ON FKKKKING LAHTI aa… ajuokse! see siis ongi mu anne! kas pole mu sarmikus tungivalt tabav? eks lähen ja leian siis maailma naba.
