Värske Rõhk nr 104

Uue Värske Rõhuga hilissügisele vastu! 🍂🌃

Novembri luulerubriik lööb jalaga hallid pilved laiali ja särab ajakirja vahelt näkku! Hakatuseks tutvustame nelja suurepärast luuledebütanti: Anna Leena Salumetsa luuletused otsivad vägivallata tubasid, mõtlevad luulest, juukselõikusest ja posthumanismist, Helery Pika tekstid sulatavad krutskid ja nukruse veetlevalt teravmeelseks tervikuks ning Hõbe Rooste luuletused on ühtaegu tulised, hellad ja tumedad, üdini needvad ja kaasaegsed, ja kuidas saakski teisiti, kui beib istub ta süles nagu mõrvar? Ning Rudo Verner Vallneri luuletused kehastavad üht tabavat võimalust olla samaaegselt kontseptuaalne ja naljakas. Ka juba tuttavad luuletajad on imeheas vormis: Kertu Kändla luuletuste kaunis keel maalib üksikasjalikke tundelisi seisundeid, Joosep Matis Tõnissoni tekstid hoiavad tasakaalus ühiskondlikku kriitikat ja sõna- ning toonitäpset luulekeelt, sildniki muhedates luuletustes tegutsevad teiste hulgas filosoof, banaanikoorest möbiuse uss ja 4 väikest elevandiluust jeesust, Kairi Joasaare tekstid leiavad paljuütlevad nüansid üles nii krõpsupurust, hapupiimast, unenäosupist kui ka auklikest trussikutest.

Proosa on aga valdavalt sügisöine. Seekord teeb oma proosadebüüdi Rasmus Kuningas, kes haarab lugeja käe ja viib ta ebamaisesse õhtusse, kus põimuvad hägusad inimsuhtepiirid, kapsasupp ja kihisev vahuvein ning õhus ripuvad kriipivad küsimused. Laur Teiva toimetab meid kergelt kõhedasse sügisöösse, kus kogu inimmaailma loogika on nihkes ja kohata võib kummalist ent sõbralikku ebasurnut. Seekordsest numbrist leiab ka kaks Värske Novelli eriauhinna pälvinud teksti. Lilian Luukas kehtestab oma novellis magusa idülli, kus leib aurab ja maakodu on nagu postkaardilt, ent kohtumine kärbsega kisub olukorra kiiva. Maria Mai Siimuti peategelane piidleb oma toa aknaklaasi tagant suurlinna koletusi: grafitiga ehitud linn võõristab oma ülemeelikute tänavatüdrukute ja ulakate noortega. Toas on küllaga painavat vaikust, mis aga kohe-kohe murdub ja kriitiliseks kisub.

Intervjuurubriigi keskmes on otse loomulikult viimane Värske Raamat – Lena Kurg vestleb Marie Ojamaaga “hypermarhondriast”, piiridest ja piiripealsusest, kirjutamise ja kirjapandu jõust… Pildistas raamatu kujundaja Emma Leeloo Dillon. Tõlkerubriigist leiab seevastu Carmen Maria Machado novelli Gustav Nikopensiuse hõrgus tõlkes: siin tehakse inventuur muuhulgas nii kunagistest armastajatest kui m-tähega algavatest puunimedest ning kõike seda maailmas, mis korraga võõras ja tuttavlik. Välgatuses möllab Emel-Elizabeth Tuulik, kes küsib kogu ühiskonnalt kohe päris otse, miks suhkrubeebidele sedavõrd ülevalt alla vaadatakse ja kas pole süüdlaseks mitte jälle vana hea patriarhaat. Ella-Mai Matsina armas-muhe koomiks kujustab aga muundumise võimalikkust novembrikuise hingedeaja piiripealsuses ning päevikurubriigis murendab Rahel Toomik eestlaste salakavalat ja sügavale juurdunud töökultust ja võtab ette hoopis kõik oma hobid, mille eest suvel hoolt sai kantud. 

Ja kriitikas on seekord ette võetud noor luule kogu oma mitmekesisuses! Marta Grünvald ja Kirke Rumvolt kirjutavad Stella Terna bestsellerist “Vabavoolu veele” ja koos sellega Instagrami-luule fenomenist üleüldse, Rahel Ariel Kaur heidab vaheda pilgu Triinu Kree “Vingerpussy” poeetikasse, Katarina Budrik avab Mari-Liis Müürsepa luulekogu “Keegi hingab” poliitilist külge ning Lisanna Lajal näitab, mida Mikk Tšaškini “Iost” ja “Ringjast” leida võib.

Raamatuid soovitab Robin Lek ja kogu numbri on illustreerinud Rodion Furs!

Vastupidamist meile kõigile! Lugege teki all!

Värske Rõhk