Elisabeth Heinsalu
„Kui ma olin udu“
Tuum, 2023
Elisabeth Heinsalu luulekogu „Kui ma olin udu“ jättis mulle sõna otseses mõttes udused tunded. Ühelt poolt küpsed tugevad tekstid, teisalt laialivalguv temaatika. Ja needsamad udused tunded ei lasknud mul kogu käest panna ja mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis janu veel rohkema järele.
„Kui ma olin udu“ on jaotatud seitsmeks tsükliks: „Vaade“, „Tänapäeval on tõde nii uskumatu, et sellest rääkimine on mõeldamatu“, „Inimene ja linn“, „Daamid ja härrad“, „Võrsed“, „Hinge säng“ ja „Udu“. Igal tsüklil on oma teema ning seda võibki lugeda luulekogu nõrkuseks – teemade paljusust ning laialivalguvust. Luulekogus on juttu kultuuride erinevustest ja linnastumisest, eestlusest ja indiviidi eneseotsingutest, feminismist ja loodusest, hingevalust ja pidutsemisest, lapsepõlvemälestustest ja tulevikuootustest, kehast ja sellest, mida ei saa käega katsuda. Heinsalu tekstidest võivad leida midagi hingelähedast erineva tausta, lugemiskogemuse ja ootustega luulenautlejad.
Esmalt hakkab silma rahvus ja identiteet – rahvuslus on Heinsalu tekstides olulisel kohal. Härda tundega hinges lauldakse eesti keeles või volditakse sinimustvalget lippu, samuti vaadatakse Eestit eemalt Põhjamaa kaldalt. Kodu on luuleminale kord lähedal, kord kaugel, ning võõrsil olles näeb ta, kui eestlane ta tegelikult on. Samas koos omade inimestega tunneb ta, et seisab keset valju rahvasuminat ihuüksi vaikuses. Luuletuste mina on leidnud võõrsil justkui paiga, kuhu ta kuulub, ometigi hüüab hinges eestlus ning peas ilutseb krooniks au ja uhkus enda keele ja kultuuripärandi üle – Heinsalu nimetab seda „keelepärjaks“. Või ehk peab ta keelepärjast rääkides silmas viisi, kuidas pärga luuakse – põimumist, kus rahvust ei määra ainult keel või maapind, millel seistakse, vaid selles on palju enamat. Luuleraamat on noore „mina“ eneseotsing. Võõrastes paikades on erutavalt uudseid hetki, kuid seal kohtab ka eestluse juuri: „see sinimustvalge lipp oli ainus / mida rinnavärinaga uurisin / ainus miks on täna ja siin / rootsi keel vahetatud eesti keele vastu / ainus miks olen ses väliseesti rikkalikus kihis / rännanud pika tee ja jõudnud lähemale kodule / sest ainus mis siin oluline / nüüd kaugemal oleme rohkem eestlased“ (lk 11).
Heinsalu suudab eestlusest kirjutades vältida rahvustemaatikaga seotud klišeesid. Ta ei leierda sõna „isamaa“ ega keeruta lõputult Emajõe käärude ümber. Pigem viitab ta kodule kaugelt ning selle kaudu toob kodutunde lugejale lähemale kui ükskõik missugune patriootlik fraas – luuleread puudutavad väikest eestlast lugeja sees. Kaugelt viitab ta Eestile ka mainides muusikat, heledapäist rahvast, rabajärvi ja kõverikke õunapuid. On värskendav lugeda noore autori sulest midagi, mis paneb käega vastu rinda taguma ja tundma ühes luuleminaga, kui eestlane ma tegelikult olen – seda kohtab nüüdisluules harva.
Luulemina otsingus jõutakse ka iseenese leidmiseni – vabaduseni olla „mina“. Tunda end kodus ka oma mõtetes ja kehas. Kui luulekogus on palju juttu käega katsumatust (hing, helid, tunded, udu, eestlus jms), siis selles tunnete virvarris jääb käega katsutavaks keha. Kehale viidatakse mitmes Heinsalu luuletuses ning luuakse lugeja silme ette kaunis siluett, mis ärgitab iha – sellest omakorda joonistub nii puhas armastus kui ka pintsaklipslaste ilatsev iharus noore keha suhtes. Kehamotiivi kaudu on luulekogus tunda feministlikku perspektiivi. Luuleread püüavad tähtsustada naise keha pühadust ja rõhutavad õigust lubada ligi vaid vähesed väljavalitud. Keha vaatlejad ei pruugi seda ilmtingimata sellisena näha – nemad näevad objekti, mida katsuda, mida kasutada, mida omada, nad näevad rumalat plikat, kellel pole portfellidega härrade seltsis põhjust suud paotada. Sellele viitavad ka Heinsalu luuleread: „nad uppusid pilgu lumma / omaenese ihasse julma / mil kadunud neiu vaatas ihalejat / ja ootas taas talve, et ta paberisse pakitaks / sest need kiilanevad ihalejad / silmist kaugemale ei kipu nägema“ (lk 58). Kehale viidatakse ka lapsepõlvemälestustes, kus seda on mingis mõttes hingestatud – keha on õrn ja puhas. Siiski mahuvad sellesse puhtusesse ka armastuse tõotused ja puudutused – n-ö süütud ihad.
„Kui ma olin udu“ on küll teemadest tulvil, kuid siiski hakkavad mulle silma läbivad motiivid, mis seovad teose tervikuks. Nagu ka luulekogu pealkiri vihjab, ei saa ilma uduta ning sellega jalutavad käsikäes ka vaikus ja hing. See kolmik on luulekogus justkui üksteise sünonüümid ja ühtaegu ka antonüümid. Nad ilmuvad tekstiridades pidevalt ja on luulemina vastu nii hellad kui ka karmid. Mina seisab luuleridades silmitsi ebalevate tunnete ja kuulumatusega. Tema ees seisab udune müür, millest läbi minna ei saa, kuid ometigi lendab sellest läbi kivi. Teda ümbritseb kõrvulukustavalt vali vaikus, mida ometigi ei ole olemas. Eestlase hing on nõnda raske, aga ometigi pole see käegakatsutav. Neid luulemina vaevavaid peaaegu või läbinisti nähtamatuid nähtusi polegi justkui olemas. Nõnda tekibki küsimus: kas luulemina ennast on kunagi olemas olnud või ongi ta alati olnud pelgalt udu? Kas mina ja minu pisikesed eestlusest üle valatud tunded on olemas? Võibolla oleme kõik udu?
Vaadates lähemalt „udu“ motiivi, ei jää märkamata, et ka luulekogu kujundus on inspireeritud udust. Lehed on läbipaistvalt õhukesed, paljastades järgmise lehekülje luuleread, mida on juba näha, kuid mis pole veel loetavad. Udu leiab ka illustratsioonidest. Udused plekid lehekülgede vahel pole mitte heledad (nagu udu tavaliselt ette kujutatakse), vaid tumedad, mis laseb ehk mõista selle sümboli süngemat külge. Uduplekid täiendavad teksti tähendusvälju ja kinnitavad – uduloor teeb silmad tahmaseks ja luuleminale tundub, et ta on ise seesama tume udusammas. Heinsalu kirjutab: „ma olin nagu vinduv udu / kellest keegi läbi ei näinud / aga kivi lendas läbi kui kuul“ (lk 88).
Koos sünguse ja raskusega toovad udu, hing ja vaikus luulekogusse ka helgust. Luulemina tähtsustab vaikust ja soovib jääda iseenda hingetõmmete ja mõtetega üksi ses mürisevalt kajavas maailmamasinas. Sestap peab ta oluliseks ka ööd – aega, mil linn magab ja lõpuks ometi saab iseenda hingelauluga üksi jääda. Heinsalu kirjutab: „ma laulan sulle ainult öösel / sest päeval olen kabuhirmus teiste hingede eest / kui hommikul kõik mõtted ja vaimud ärkavad / ja kui keegi vilistab / kuulan ummikuid ja telefonihelinaid“ (lk 40). Vaikus on õhkõrn piir idülli ja rusuva üksinduse vahel. Ühelt poolt soovib luulemina teistest eemale pääseda, kuid teisalt on üksi uduses vaikuses olles oht ka ise vait jääda: „vaikus võtab kõrvad lukku ja vilisema / palju on neid, kes kõigi nimel elavad / ja vaikides surevad / mitmeidki neid, kes ainiti vaikivad / ja esimese lause järel heidavad hinge“ (lk 35).
Hägusad teemad (vaikus, eneseotsing, ööpimedus, armastus, hingevalu, uduloor) võivad luules mõnikord kõlada üsna naiivselt (eriti noorte autorite puhul) ja nii on oht tekstidesse paisata hulganisti ebavajalikke klišeesid. Heinsalu on aga neid teemasid avanud maitsekalt. Ta kirjutab kooliajast, reisimisest, suveöödest, pidutsemisest, tuues mälestuste kaudu esile hinge sügavad sopid. Veel enam, luuletustes pole kasutatud tüütuid sõnakordusi südamest, hingest, valust jms, sest Heinsalu on nendele sõnadele leidnud leidlikke sünonüüme ja tabanud varjundeid, mis avavad uusi dimensioone ja tähendusvälju.
„Kui ma olin udu“ viib lugeja udusele rännakule, kus iga lehekülg avab üha uusi tahke, mida esmapilgul näha ei ole. Lugeja saab olla udu.
Liisi Iling (34): „Hõljun kirjandusteadlase paradiisis.“
