Vaim Sarv on 27-aastane väliseestlane, kes on sündinud Kanadas ning kes tegeleb ümberhäälestatud pärimuslaulu, kehaliste vokaaltehnikate ja kogukondade elavdamisega. Kevadel andis Vaim välja raamatu „Radikaalne regilaul“.
Margaret Tilk on 26-aastane väliseestlane, kes on sündinud Eestis. „Radikaalse regilaulu“ lugemine viis ta liminaalsesse seisundisse, mille tõttu pelgas ta veidi Vaimuga kohtuda.
Fotod: Anna Ovtšinnikova
Margaret: Tere, Vaim! Räägime täna raamatust „Radikaalne regilaul“, mille sa lõid koos näitleja-lavastaja Anne Türnpuga, rahvaluule- ja usundiuurija Andres Kalkuniga ning folkloristi ja etnomusikoloogi Janika Orasega. Just tänu sellele väiksele sõnale „koos“ seal kaane peal jäi mulle raamatust väga hea esmamulje ja kui lugesin esimeselt leheküljelt lauset „Mina kuulsin regilaulust esimest korda aastal 2020“, siis teadsin, et olen jõudnud õigesse kohta. Kohta, kus ollakse avatud, kus tunnistatakse ausalt oma teadmisi ja teadmatust ning kus nähakse vestluskaaslasi kaasloojatena.
Mõnes mõttes on su raamat ju akadeemiliste vestluste rahva sekka toomise projekt. Sa oled väga selgelt positsioneerinud ennast kui õpilast, kes käib ühe õpetaja juurest teise juurde ning soovib nendega vestelda – kehalisusest ja soolisusest regilaulus ja seto leelos ning sellest, kuidas seda kõike mõjutab moderniseerumine. Miks sa just nende kolme targa jutule läksid?
Vaim: Ma olin tegelikult nende tarkadega juba mitu aastat isiklikke suhteid ehitanud. See meievaheline soojus kindlasti kandis neid vestlusi ja kandis ka teadmisi, mida omavahel vahetasime. Näiteks Anne oli andnud mulle hääletunde, mille kaudu sain tema laiaulatuslike teadmistega somaatilise kontakti. Tundsin, et kui Anne juba niisugust kehapõhist ja hääletehnilist vara endaga kaasas kannab, siis seondub sellega kindlasti mingi huvitav vaimne pagas. Janika ja Andreasega oli sarnane tunne. Lõppude lõpuks on regilaul ja pärimuskultuur meie nelja ühine kiiks ning jagatud kiikse koos uurida-puurida on alati rikastav. Tundsin, et igaühel meist on regilaulule ainulaadne vaatenurk. Minu loomeprotsess oli suunatud sellele, et lasta neil vaatenurkadel koos kõlada ning kuulatada sellest tekkivat energia- ja mõttevahetust – lahkhelisid summutamata.
Minapiir ja regilaul kui kehaline praktika
Margaret: Sinu ja Anne Türnpu vestluses on tõesti väga tunda, et te olete koos laulnud või hinganud. Üldse on kogu raamatus aru saada, et seal kõnelevad liikujad, kes kogevad regilaulu kehalise praktikana. Nii Türnpu kui ka Orasega räägite näiteks teistsugusest seisundist, kuhu kaua kestnud regilauluga võib jõuda. Võrdlete regilaulu sõidukiga, mis võtab sind kaasa niimoodi, et minapiir hägustub ja lauljad liiguvad loovasse kollektiivse elevuse seisundisse. Milline su keha siis regilaulu laulmise ajal on? Milline on regilaulu laulmise kehaline kogemus?
Vaim: Ma pean kurvalt tunnistama, et raamatus esile toodud kirjeldused sellest intensiivsest ja ülevoolavast regilauluseisundist minu enda kogemustega veel ei klapi. Kogumikku koostades otsisingi selle seisundi kirjeldusi muu hulgas selleks, et ka mu enda laulmispraktika võiks sinnamaani jõuda – kui seda seisundit paremini mõista, siis võib-olla suudan ma selle ka üles leida. Aga sellise seisundi võimalikkus sütitab mind, sest see on nii kehaliselt laetud, ulatub nii sügavale, on nii mitmiktajuline ja kogukondlik ja mahlane ja kandev ja isegi veidi erootiline. See on niisugune seisund, millesse saab ennast ära kaotada ja millega oma sisemistest valu- või rõõmupunktidest värsket hingeõhku läbi lasta.
Minapiiri hägustamine, mis selle seisundiga käsikäes käib, ei ole alati lihtne või ilus kogemus. Sellega kaasneb teatud vägivald, sest me peame lahti laskma meile kõvasti sisse kodeeritud enesekontrollist. Et sellesse seisundisse tõesti siseneda, peame ära andma osa turvalisusest, mida enesekontroll ja tugev minapiir justkui loovad. Tänapäeval on – vähemalt nooremate seas – levinud arusaam regilaulust kui tagasihoidlikust, rahvusromantilisest asjast. Seda ta kindlasti mõnel juhul ka ongi, aga mind huvitavad just need hetked, kui ta kaldub intensiivsuse suunas, mis paneb lauljate minapildi ja identiteedi küsimärgi alla.
Margaret: Huvitav, et regilaulmine on siis minapiiri hägustamise protsess, aga väga paljud inimesed käivad näiteks teraapias või tegelevad teiste praktikatega just selleks, et seda piiri kindlustada – et rohkem „ei“ öelda ja aru saada, mida nad tahavad. Need on nii vastassuunalised tegevused, et ma täiesti mõistan, kuidas minapiirist lahti laskmine võib tunduda vägivaldne.
Vaim: Olen hiljuti palju mõelnud selle peale, kuidas tänapäevane jäik minapiir on ajalooliselt konstrueeritud, samas üsna hiline nähtus. Seda õpetatakse kehtestama juba lapsepõlvest saati – tuumikperekonna, kooli ja teiste sarnaste süsteemide kaudu. Proovingi kaardistada, millised sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid on sellise piiri loomise taga. Pärimuskultuuri puudutavatesse arhiivimaterjalidesse süvenedes olen näinud, et sealt kumab läbi üks radikaalselt teistsugune suhe oma sise- ja välismaailma eraldava minapiiriga. Selles Teisesuses on tänapäeva inimesele tõepoolest midagi vägivaldset ja raskesti mõistetavat.
Intersektsionaalne regilaul
Margaret: Sa vaatled laulvaid kehasid intersektsionaalse feminismi vaatenurgast. See on teistsugune vaade kui folkloristidel, etnoloogidel ja antropoloogidel tavaliselt: harilikult minnakse uuritava „rahva“ sekka, neid (osalus)vaadeldakse, õpitakse koos nende praktikaid ning püütakse mõista, kuidas nad maailma mõtestavad, seda kõike samal ajal kaardistades (eemne lähenemine). Sina aga uurid kõigepealt näiteks, millised olid tolle aja võimustruktuurid, ja vaatad siis selle kaudu hoopis väljastpoolt sissepoole, kuidas need regilaulus kajastusid (eetne lähenemine).
Vaim: Ma arvan, et intersektsionaalne feministlik vaatenurk ainult rikastab antropoloogilisi lähenemisi, sest see aitab tuvastada modernistlikke või patriarhaalseid eeldusi, mis toimivad tagaplaanil. Samas, kui läheneda ainult väljastpoolt, radikaalse kväärfeministliku nurga alt, tekib oht, et ma matan maha seda Teisesust, mis pärimuskultuuris olemas oli. Ka heatahtlik kväär-lähenemine kannab ikkagi varjatud neoliberaalseid ja individualistlikke jooni. Kui need enne tuvastada, võib olla võimalik seda nüansseeritud Teisesust elus hoida ja jäädvustada. See võimalus on minu meelest poliitiliselt väga radikaalne.
Margaret: Paremäärmuslik natsionalistlik tiib üritab samamoodi folkloori ja sellega seonduvat enda kasuks ära kasutada – „tõendamaks“, et nende arusaam maailmast on aastatuhandeid vana. Kuidas selle vastu võidelda, kukkumata samas sinna auku, kus me üritame otsida teisest kogukonnast midagi, millest tunneme, et meil on puudu? Selle vea klassikaline näide on Margaret Meadi juhtum Samoas. Mead kirjeldab oma etnoloogilistel välitöödel põhinevas raamatus „Coming of Age in Samoa“ (1928) sealsete noorte naiste seksuaalset vabadust ning on kritiseeritud[1], et tema kirjeldus ei vastanud tegelikkusele ja tulenes eelkõige soovist leida teisest ühiskonnast tõestust, et seksuaalsuse piiramine USAs on uus ja mitteuniversaalne praktika.
Vaim: Täpselt. Arvan, et mu raamatut võikski kritiseerida, öeldes, et ma romantiseerin regilaulu. Soome folkloristi Laura Starki uurimistöö[2] kaudu hakkan ma praegu tõesti mõistma, kui vägivaldne see talurahva elu oli. Mitte ainult mõisavõimu pärast, vaid ka selles mõttes, et inimesed sõltusid täienisti enda ja ümbritsevate inimeste kehalistest võimetest. See oli nii räpane, sitane elu, mida ei saa rahvapärasest loomingust ja laulmisest eraldada. Need asjad käivad käsikäes. Küsin endalt pidevalt, kuidas läheneda niimoodi, et ma neid asju ei lahutaks – et seda pinget alles hoida. Sest kui sa vaatad, et „oo, minevikus oli kõik kväär!“ või „matriarhaalne“ või midagi muud ilustavat, siis on see pinge maha maetud ja sellega kaob poliitiline potentsiaal.
Modernismi kriitika ja dekolonisatsiooni vahekord
Margaret: „Radikaalses regilaulus“ kritiseerid modernismi, aga nimetad seda „dekoloniseerimiseks“. Sageli on need tõesti seotud, sest mitmele poole toodi koos kolonialismiga ka modernism. Eestis aga algas Euroopa „koloniaalvõim“ juba varem kui koloniaalhiidude Inglismaa, Prantsusmaa ja Madalmaade röövitud aladel. Enda dekoloniseerimisena võib tõlgendada näiteks juba seda, kui maarahvas hakkas otsima oma erinevust ja erilisust võrreldes sakslaste ja venelastega. Miks sa aga just seda rahvusteadvuse tekkimise hetke ja laiemalt 19. sajandit soovid dekoloniseerida?
Vaim: Ma arvan, et selle intersektsionaalse puntra väga olulised osad on nahavärv ja sellega seonduvad võimustruktuurid. See on väga ilus, et loodi enda rahvusidentiteet, aga selle projekti tulemus oli lõppude lõpuks ikkagi valge euroopalik rahvas, kes sai ja saab kasu nahavärvist tulenevatest privileegidest. Ja siis tekib olukord, kus Palestiinas toimub genotsiid, aga eestlased vaikivad. Sest nad oleks nagu valged eurooplased, kes peavad pidevalt kaitsma oma tegelikult väga habrast ja väljamõeldud positsiooni globaalses hierarhias. Mõte kuulutada solidaarsust Palestiinaga justkui purustaks eestlaste rahvusidentiteedi. Ja see olukord on minu meelest rahvusidentiteedi loomisprotsessi tulemus. Sellepärast on dekoloniaalsus mulle nii oluline.
Margaret: Kas see valgeks inimeseks saamise püüd ei ole uuem nähtus? Näiteks Linda Kaljundi järgi sündis see alles esimese vabariigi ajal.[3] Ja see, et ei nähta ühtsust või sarnasust teiste rahvastega nagu palestiinlased, keda on koloniseeritud, ära kasutatud ja põlvkondade viisi lihtsalt tapetud, näitab ka seda, et tunnetus Eesti riigist on veel väga habras. Võib-olla me ei ole veel päris valged, ebakindlus on ikka veel nii suur.
Vaim: Ma ei tea, kas päris valgeks kunagi saab, sest pidev töö eesmärgi nimel, mis kunagi täielikult ei saabu, on ju üks parimaid kapitalistliku domineerimise mehhanismidest. Aga mind huvitab, kuidas radikaalset pärimuslikku Teisesust elavdada, seades seda dialoogi antikoloniaalsete liikumistega. Nende lähenemiste kasutamine ja enda, regilaulu või eestluse asetamine sellesse mõttemaailma saab meid ainult tervendada.
Läänemeresoomlus kui dekoloniseeritud eestlus
Margaret: Mul on tunne, et sa pakud siin raamatus välja, et dekoloniseeritud eestlus on läänemeresoomlus – eestluse asemel peaksime püüdlema läänemeresoomluse poole. Kas sa nõustud minuga?
Vaim: Jah. Mulle on oluline, et me räägiks areaalidest ja mitte rahvusriikidest. See aitab natuke uuristada neid rahvusriigiga seonduvaid võimustruktuure.
Margaret: Näiteks noor eesti-soome luuletaja Reijo Roos peabki ennast läänemeresoomlaseks.[4] Mul endal tekib sellega aga blokk, sest see läänemeresoomlaste ühendus tundub mulle liiga kauge – seotud vaid ürgseid keele- ja kultuurijuuri pidi. Kuidagi kummastav on otsida ühtsust sealt, kui ma võiksin seda otsida nende inimestega, kes neil maadel praegu elavad – uute tulijatega, eestivenelastega, eestlastega, eestiarmeenlastega… Leida üles, mida on meis sarnast või mis on see uus, mille oleme siin vahepeal loonud ja mida me ise ei märka.
Vaim: See, kuidas mina tahaks läänemeresoomlust elustada, hõlmaks kindlasti neid ka. Mind ei huvita niisugune püüdlus stabiilse identiteedi poole, mis ulatub kuskile kaugele minevikku. Läänemeresoomlus pigem destabiliseeriks rahvusriikide loodud fikseeritud identiteete laial ja kaasaval viisil. See hõlmaks tõelist solidaarsust nii Eestis elavate pagulastega kui ka näiteks saamide ja palestiinlastega. Niisugune mõtte- ja tunnetamistöö võiks aidata meil märgata, kuidas see kolonialismile ja kapitalismile vastanduv Teisesus, mille jälgi ma rahvaluule arhiivis ajan, on olemas erinevates vormides üle maailma.
Margaret: Kui sa seda nii selgitad, siis tundub, et see tõesti jätab vähem inimesi kõrvale. Sest kui püüdleme suure vennasrahvuse loomise poole, on risk, et hõõrdumised jäävad märkamata. Olen näiteks Soomes elavate eestlaste ringkonnas märganud, kui raskelt nimetatakse enda kogetud rassismi rassismiks. Aga sinu käsitlus läänemeresoomlusest võtaks enda alla ka sellised nähtused nagu SAAL Biennaalil näidatud Norra-Jamaica lavastaja Harald Beharie „Undersang“, kus Afro- ja Aasia-Norra tantsijad suhestusid lähtuvalt oma taustast (situatedness) neile koduse põhjamaise metsaga…
Vaim: Ja nende enda isiklik elukogemus ja pärimus on ka osa sellest paikkondlikust tundlikkusest… Kui vaadata, kuidas läänemeresoome rahvad on aastatuhandeid rännanud, kasvõi kui mitmekesised on eestlased geneetiliselt, siis näeme, et niisugune kultuuriline segunemine on alati toimunud. Kui näiteks üks vanatädi kolib kolmsada kilomeetrit põhja poole ning toob endaga kaasa täiesti uued loitsud ja lauluviisid, hakkab see uue küla laulmist ja ravitsemist muutma. See kõik on nii kihiline ja nüansseeritud. Meie enda traditsioonid on puupüsti täis asju, mis on tulnud teistest kultuuriruumidest. Rändamine ja pagulus on selle Teisesuse lahutamatu osa.
Margaret: Nüüd üks otsi kokku tõmbav mõte. Kirjutad raamatus: „Mis moderniseerimise käigus juhtus, et meil tekkis selline suhe vibratsiooniga, mis lauldes oma kehaga tekitame? Sellest iseenda tekitatud helist saab ühtäkki habras asi, mida ei julgeta lasta ruumi nii, et see kajaks, kõlaks ja rapuks. See ei tule kõne allagi, sest nii antakse maailmale midagi sisemist ja privaatset, mida on vaja kaitsta.“ (lk 43) Kindlasti ei hakka kõik pärast selle raamatu lugemist regilauluentusiastideks. Kas sa oskaksid pakkuda – pärast kõiki neid uuringuid ja otsinguid – ka mingeid teisi viise, kuidas kaitsemüüre langetada ja ennast teistega rohkem jagada, teistega rohkem kohtuda?
Vaim: Kõik algab kehapõhisest lähenemisest. Juba see, kui sa annad endale piisavalt aega, et märgata ja tunnetada, mis toimub su kehas, on suur asi. See aitab teadvustada, mis sorti tegevused ja inimesed su kehavaimuga kontakti pärsivad, millised võimendavad. Lähtudes sellest kontaktist on võimalik märgata, kui vormitud ja distsiplineeritud on meie häälekasutus. Näiteks füsioloogilised hääled nagu nutmine, hingeldamine või oigamine on üldjuhul avalikus ruumis taunitud. Aga anna endale luba nende teistsuguste, erinevate seisunditega seotud hääle võimalustega mängida. Niisugune somaatiline kontakt oma närvisüsteemiga hingamise ja häälitsemise kaudu on mind elu jooksul tohutult toetanud. Aga kindlasti kirjuta mulle, kui oled huvitatud regilaulu varjatud ja kehaliste tahkudega katsetamisest. Otsin pidevalt inimesi, kellega neid võimalusi avastada.
[1] Üks peamisi Margaret Meadi Samoa-uuringute kriitikuid oli Derek Freeman, vt nt „Margaret Mead and Samoa: the Making and Unmaking of an Anthropological Myth“ – London: Harvard University Press, 1983. Siiski on ka Meadi kritiseerimist tugevalt kritiseeritud, sest see juhtum on saanud
palju tähelepanu, võrreldes meesantropoloogide sarnaste juhtumitega.
[2] Laura Stark. „The Magical Self: Body, Society and the Supernatural in Early Modern Rural Finland“ – Academia Scientiarum Fennica, 2006.
[3] Vt nt Linda Kaljundi. „Decolonise That – Estonian Identity as Indigenous and/or White“. – A Shade Colder, aprill 2022.
[4] „Eesti-soome hard core pendeldajad“. Vestlusring Margaret Tilga, Reijo Roosi, Mona Tärgi ja Helena Aadliga. Värske Rõhk, nr 91, lk 54–67.
