Olime Sabinaga Tallinnas ainsad kahekümne kolme aastased rasedad, ühestki teisest ma igatahes kunagi midagi ei kuulnud. Ta saatis mulle sünnitusmajja lilli ja mina helistasin talle peale seda esimest korda, sain head nõu ja niisama lobiseda, kõik oli tol hetkel nii värske ja pöörane.
Kaks on neli
Sabina
Veel sa õndsalt uinud, väeti,
veel ei rõhu sinu meeli
maised mured ja sa unes
viibid kaugel, kaunil maal.
(„Hällilaul“, August Sang)
juuli lõpp 2024
Sõidan Vegtindiga Aegnale. Kaksteist päeva tagasi oli mul ovulatsioon, ülehomme peaksid päevad algama. Laevuke loksub jube kõvasti ja süda on elevust täis – mind ootavad mungad. Astun laevalt maha ja kõnnin üksinda läbi paksu metsa.
Me otsustasime nüüd proovima hakata. On ilmselt õige aeg. Mul on kõrgharidus, meil on kodu, mõnusalt õige abielu. Seega tohutud privileegid, tänu millele suure hoole ja tahtega last kasvatada. Me jaksaksime terve öö üleval olla. Laps muudaks meid kannatlikumaks.
Buddha Sangha kloostri uks on avatud, päike lõõmab taevas, mitte miski pole kunagi nii hästi lõhnanud kui see meretuul ja muld siin saarel. Surun telefoni seljakoti põhja, sügavale riiete alla. Kaks päeva arendame vaikuses kasiṇa’t, et saavutada täielik keskendumine. Mu päevad ei alga ja teisel päeval maandub rannas mu õla peale liblikas. Esimest korda elus. Öösel peksab torm vastu aknaid, aga mu sees on nii soe rahu, et see uinutab kiiremini, kui unetee või palderjan eales suudaks. Tagasi Tallinnasse sõites olen tumm. Mõni päev hiljem näen testil kaht triipu. Esimese korraga.
oktoober 2024
Ultraheli teeb naistearst, kes on ka kõikide mu sõbrannade günekoloog ja keda kirjeldades nõustutakse üksmeelel, et ta on tore naine. „Nii, siin on siis üks loode ja siin teine.“ Vaikus. Vaatame abikaasaga teineteisele otsa, vaatame arstile otsa, purskame naerma. Ei ole võimalik. Muidugi juhtub see meiega, alati kas kõik ja veel pealegi või mitte midagi. „Kas teile ei öeldudki eelmisel korral, et on kaksikud?“
aasta lõpp
Mul on kõige ilusam rasedus. Ma ei oksendanud alguses kordagi, mu kehast kadusid ära kõik valud, ma säran, söön hästi, olen ootust täis ja õnnelik. Kõik inimesed mu ümber on elevil. Ma loon kaht inimest korraga ja nad lihtsalt lasevad mul olla. Aga ma olen riskirase, mu tütred jagavad üht platsentat, neil on üsas ühine vereringe. Enne sünnitamist pean endas rahu tegema mõttega, et olen valmis surema. Umbes iga kahe minuti tagant sureb maailmas naine raseduse või sünnitamise tõttu.[1] Kui surmahirmu omaks võtan, saan sellest jagu. Ma ei karda valu ega rebenemist, verekaotust ega nõelatorkeid. Sest see Sabina, kes ei julgenud aasta aega tagasi oma hirmu tõttu kordagi veenist verd anda, on nüüd niikuinii surnud. Tulgu või keiser. Ma saan hakkama, aga veelgi rohkem mõistan, et igaüks ei saa ega peagi saama.
7. märts 2025
Ja keiser tuli. Mu sünnitus oli täis seda õõva, mis on mind teoreetilisel tasandil alati paelunud. Kõik on piiripealne. On ilu ja rahu, kannatus ja transgressioon, nende vahel igavesti segunev eluudu. Värinad, vere lõhn, enneaegsed lapsed, intensiivravipalat. Kui arst tund aega pärast keisrit mu kõhu peale vajutas, et emakast verd välja pressida, lendas mu kurgust välja karje, valjem kui aatomipomm. Oksükodoon, luupainajad, piiksuvad masinad. Ma ei saanud isegi täppe tahvlile panna, ma ei tea, kas keegi pani need minu eest. Aga teisel pool… Mu ihu, mu hing. Kõige ennastohverdavam abikaasa ja minu kaks kullatera täies pühaduses vastu pidamas. Kuldne rinnapiim ja emakssaamine. Naistepäeval mõtlen, et ma soovin igas elus sündida naisena.
talv 2025
Räägitakse ja kirjutatakse vanemlusest, mis on olme tõttu keeruline. Tegevused, mis kuhjudes esialgu nüristavad, kuid millega inimene ajapikku ära harjub. Mähkmevahetus, magamatus, nutuhood, gaasid, kasvuvalud. Lahatakse küla mõistet, vaieldakse iibemurede üle, otsitakse lahendusi magamapaneku, imetamise, toitmise ja üksindustundega seotule. Võrreldakse kõike. Kui palju sinu oma kaalub? Mitu grammi püreed ta üleeile õhtusöögiks sõi? Miks ta paljajalu on? Oii, kas ta on väsinud? Ta käitub, nagu ta oleks väsinud… minu oma ärkas öösel ainult ühe korra! Kuid pea alati mainitakse lõppakordiks, et mis me ikka vingume, see piiritu armastuse tunne on kirjeldamatu ja tegelikult on lapsevanemaks olemine ikkagi kõige võimestavam asi elus. Kui vesiliivas siplemise ära lõpetad ja näed, et ahhaa, maailmas on tegelikult palju sellist, mis võib aidata kehal igavese võitluse allikast välja tulla, hakkad ka vanemlust hoopis rahulikumana kogema. Jõudsalt endassetõmbavate vesiliivade hulgas on emad, kes said emaks üle 30 aasta tagasi; inimesed liftis ning ühistranspordis ja ikkagi see magamatus. Aeg pisikestega on aga kõikvõimas ja aeg oma elukaaslase või sõpradega hädavajalik, sest hoiab pinnal.
veebruar 2026
Olen omaealiste lähedaste seas esimene ema. Vaid paaril on kokkupuude nii pisikeste inimestega ja mu sõber mainis, et nüüd, kui ta on meie kaksikute üleskasvamist näinud, on tal veider mõelda, et tavaliselt sünnib perre ainult üks laps korraga. Et nii üksik. Lastetute sõpradega aja veetmine on aga ilmselt suur põhjus, miks ma tunnen, et vanemluskogemus pole kogu mu identiteeti endaga musta auku kaasa tõmmanud. Mul on küll paar beebiga tuttavat, aga mitte sel moel kogukonda, nagu oli kunagi minu emal või vanaemal. Neid ümbritsesid ka teiste tuttavate lapsed, mina alles künnan oma vagu. Mõtlen oma tütarde peale kogu aeg, see kiindumus on kõige loomulikum tunne. Aga ma vajan ennast ka. Vajan kultuuri ja täiskasvanute keeles rääkimist, tahan raskesti seeditavaid mõtteid ja keerulist muusikat, ootan näituste avamisi ja reedet ja Sirpi. Panen „Plekktrummi“ peale, kui kana praen, et kaks peatamatut jõudu kohtuksid hetkeks liikumatu objektiga[2] – Hellerma ja tema vestluspartneriga. Seega on minu lapsed osa minu maailmast ja mina omakorda nende omast, meil ei ole hierarhiat, me elame sümbioosis. Keegi ei neela kedagi alla ega kao.
märts 2026
Ma mõistan, miks mu ema meelest on vanaemaks olemine kõige ilusam asi maailmas. Ta armastab mu tütreid sama sügavalt, nagu ta armastab mind, ja nüüd on mul võimalus seda kõrvalt vaadata. Ilmselt olen selle üle kõige õnnelikum. Näha, kuidas mind väiksena hoiti ja kuidas mina saan oma lastele samamoodi olemas olla. Ma teen teadliku valiku inimesena emotsionaalselt piisavalt areneda, et minust ei saaks ema, kellest peab Levilasse anonüümse artikli kirjutama või kes kohtleb enda lapsi hästi ainult siis, kui neist saab teha sotsiaalset krediiti suurendava postituse.
aprill 2026
Ilmselt oleksin õnnetum, kui mu mees ei oleks enda peale võtnud kõiki öövahetusi ja vähemalt pooli kokkamisi. Kui ta ei aitaks koduste toimetustega puhtast lugupidamisest minu vastu. Sest need tööd ei ole karvavõrdki nähtamatud. Vägagi hästi on näha sitaseid nõusid, riidekuhja ja tühjast kõhust põhjustatud meeleolulangust. Ilmselt ei suudaks ma emadust nautida, kui ei oleks leidnud enda kõrvale teda. Ja hooliv partner on keegi, keda ei saa riik ühegi toetuse, teenuse ega meetmega pakkuda. Tänu temale pole ma muutunud varemeks, vaid olen hakanud õitsema ja kandnud lausa kahte vilja korraga. Ehk kannan veelgi.
Mäletan, kuidas Elo ütles millalgi ammu, et praegu lapsi saada on päris punk. Toona vastasin, et mida ma ikka ootan, kõik mugavused on mul ju olemas. Nüüd paistab, et tal oli täiesti õigus. Sest Elo emadus on tõesti üks võimestavamalt pungimaid, mida olen kõrvalt jälginud. Mulle meeldib, kui inimesed liiguvad läbi elu oma teadlikult välja kujundatud kavatsuste järgi ega tee järeleandmisi lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks. Kui mina olen uuselamu, siis Elo on muinaslinnus. Parimas mõttes.
Koopainimene emana – see kõik pidi olema teisiti
Elo
29. jaanuar 2026
Talvepäike paistab mulle aknast otse silma. Istun üksinda loomaaia puhkealal, minu ema toimetab Kulla Gudruniga kitseaedikus, lasteloomaaias. Püüan nautida ilma, kuigi on väga raske vaigistada kõiki neid harjumusest kuhjuma hakkavaid mõtteid: kas lapsel on kõht ikka piisavalt täis, kas ta on rõõmus, kas ma ei peaks kontrollima, kuidas nad hakkama saavad? Meie vahel on vaevu 50 meetrit, aga muretsen ikka. Ma ei suuda ennast nii kiiresti ühelt lainelt teisele lülitada.
Tegelikult tahaksin, et saaksin sellega paremini hakkama. Ma usun, et kütid-korilased saaksid. Vähemalt Sarah Blaffer Hrdy kirjeldab oma raamatus „Mothers and Others“, kuidas laste kollektiivne kasvatamine on inimestele hädavajaduseni omane.[3] See on teisiti kui teistel primaatidel. Näiteks šimpansiema ei anna oma last mitte kunagi sülest ära, see klammerdub tema karvu tugevasti rusikasse surudes esimesed elukuud ainult ema külge. Inimesed aga võivad juba peale sündi oma vastsündinu terve sugukonna käest läbi solgutada, sest varased tutvumisrituaalid on olulised, kõigi nende sugulaste abi läheb vaja.
Vahepeal tundub, et viimane on tänapäeval ära unustatud. Kui varem võis ühe lapse kohta olla kolm, viis, isegi kümme täiskasvanut, siis nüüd võib juhtuda, et pereema peab suutma üksipäini kõigi lastega korraga jageleda. „Aga kõik saavad ju hakkama…“ Ei saa! Mitte keegi ei saa, pole kunagi saanud!
30. jaanuar
Nietzschel on umbes selline lause, et kui sa tead vastust küsimusele „miks?“, siis suudad sa välja kannatada igasuguse „kuidas?“. Vat seda ma tajungi, et praktilises mõttes võib elu olla praegu raskem kui kunagi varem, aga asja sisu arvesse võttes on mul olemas enneolematu eesmärk ja teadmine, miks ma kõike seda teen. Varem võisin iga väiksemagi ülesande suureks ja keeruliseks mõelda, misjuures ainuüksi esseede tähtaegade lähenemine pani heitudes küsima: „Mis selle kõige mõte on?“ Tagantjärgi tundub see halenaljakas. Tempo on nii kardinaalselt muutunud, et kui saan lapse kellegi teisega jätta, valmib kirjutis vaid mõne tunniga.
Lisandunud pole mitte ainult kiirus, vaid ka kvaliteet. Mu mõtted tunduvad olevat varasemast huvitavamad ja hirm valge paberi ees on raugenud. Laps on elavdanud kõiki loomingulisi protsesse. Ma tahan ja suudan rohkem teha.
31. jaanuar
Istun jälle kohvikus, seekord Kadrioru Katharinenthalis ja naudin „lastevaba muretut elu“.
Peale lapse saamist hakkas mind see antropoloogiline ja evolutsioonibioloogiline materjal väga huvitama. Mulle meeldib mõelda, et usaldan ainult seda (teaduslikku) infot, mida on piisavalt kaua testitud. Piisavat aega mõõdan aga tuhandetes, mitte kümnetes aastates.[4] Kümneid tuhandeid aastaid on inimene istunud lõkke ääres, järanud konti ja kaisutanud oma lapsi. Seda tahan ka mina teha – nii palju, kui on võimalik, sellisel määral, kui on mõistlik.
Seesama „Mothers and Others“, mille piraaditud versiooni õhtuti Kullat magama pannes e-lugerist loen (tõeline kütt-korilase elu, eks ole), rõhutab nämmutamiseni, kui vajalik on inimlaste kasvatamisel kogukonna hool – allovanemlus. Kuna see ahvidel sellisel kujul valdavalt puudub[5], on võimalik, et üksteise tõhus aitamine ongi olnud üks inimese „targaks“ arenemise põhjustest.
Sestap tundub ka heaoluriikide iibeprobleem lahendamatu – ükskõik kui palju raha sotsiaalprogrammidega uutele vanematele ei eraldataks, kogukonda osta ei saa. (Samas olen valmis endale vastu rääkima: saab ju osta doulateenuseid, lapsevanemate kogukondade liikmesust, mängutubade kliendikaarte… Need võivad kohati kogukonna mõõdu välja anda küll.) Igatahes korilaste elus muutub lapsesaamisega väga vähe, sest lastest, kelle eest hoolt kanda, ollakse kogu aeg ümbritsetud niikuinii. Tänapäeval elame aga üksteisest nii eraldi, et lapsevanemaks saamine teeb elu ebamugavaks.
Praegugi on ju nii, et rahvad, kes on harjunud rohkemate sugulastega koos elama, ei kannata nii suure iibemure all. Nõnda ei usu ma, et rahvastiku vähenemise probleem oleks laetud eetilis-filosoofilistest küsimustest nagu „kas lastesaamine on egoistlik?“, „kas mu geenid on piisavalt head, et edasi päranduda?“ või „kas oleme eestlastena säilitamist väärt?“. Pigem tundub, et laste saamise edasilükkamine võetakse üle ümbritsevast keskkonnast. Ühiskond, kus vastastikune abi pole iseenesestmõistetav, ei saa imestada ka langeva iibe üle. Üks täiskasvanu ühe või rohkema lapse kohta on evolutsioonilises lõikes lihtsalt täiesti enneolematu.
2. veebruar
Ei ole suuremat armastust kui see, mida ma Kulla vastu tunnen. Mehe vastu tunnen sellega võrreldes pigem tänu. Justkui lepingust kinnipidamise tänu – mina kannan last, sünnitan, imetan, sina teed ülejäänu. Pole ime, et peale laste saamist paljud paarid lahku lähevad. Leping pannakse ikka korralikult proovile, sõnad enam ei loe, ainult teod ja kohalolu.
Kallist vankrist olulisem on kindlasti isapuhkus, uippudest mänguasjadest tähtsam on abi. Evolutsioon töötab ka vastupidi: kui emade aitamine tegi meist targad inimesed, siis nende üksinda jätmine nüristab tervet ühiskonda.
4. veebruar
Koidu ja Planeedi nurgal on väga ilus maja. Vaatamata sellele, et maja klassifitseerub stalinistlikuks, tuletavad selle sambad ja karniisid meelde ka palju kaugemaid kadunud tsivilisatsioone. Õnnestunud renoveering võimaldab päikseloojangul varjudega mängida, tehes vaatemängu vastasmaja kohviku aknast jälgituna veelgi nauditavamaks.
Üks mind painavatest küsimustest, millele ma pole siiani lõpuni rahuldavat vastust leidnud, on see, et miks ikkagi ehitatakse tänapäeval nii koledaid hooneid. Koidu-Planeedi maja ehitamise aasta on 1954 (lugesin fassaadilt), seega sugugi mitte nii kaua aega tagasi. Aga vahe arhitektide filosoofiates on kardinaalne. Veel kõigest seitsekümmend aastat tagasi, isegi jubedal Stalini ajal seati eesmärgiks ehitada järgnevatele põlvedele tulevikku. Täna… Need jubedad kastid… Kas enam tulevikku ei usuta? Ettevõtjate olevikueelistus on suur, ehitis peab toimima nüüd ja kohe, ning see, mis saab edasi, pole eriti oluline.
Kui Koidu tänava maja on makrotasand, siis mikrotasand on inimestevahelised suhted. Seppade poegadest ei saa enam seppasid ja mitte ainult sellepärast, et neid tänapäeval olemas pole. Arstide lastest ei saa samuti arste, sest kõigil on enneolematu ahistav vabadus, mis väljendub pigem ärevusena õigete valikute tegemise ees kui rõõmustamisena valikuvabaduse üle. Vanemad pärandavad lastele edasi aina vähem ja vähem meeme[6], sidemed põlvkondade vahel tunduvad aina tühisemad. Võiks ju oletada, et nende sidemete kadumisega kaob ka usk tulevikku. Senielatud elud ja tehtud teod muutuvad aina tühisemaks, kui lapsed ei näe enda vanemaid eeskujudena. Äkki on arhitektidel tunne, et järeltulevad põlved kehtestavad niikuinii omaenda ettenägematu ilustandardi, seega on mõttetu luua midagi sellist, mis ka nende eluajal toimiks? See kõik peab olema muidugi sügavalt alateadlik.
See sunnib mõtlema, et kas mina ise üldse usun tulevikku. Vist usun, mingi ime läbi. Lugesin eile ajakirjast Edasi uut Von Krahli rubriiki, kus Markus Auling kirjutas „agressiivsest positiivsusest“, mis tuleb maailma ilmselgele negatiivsusele vastu seada.[7] Kui keegi teine sellisest asjast kirjutab, mõjub see esimese hooga naiivsena, aga kui süveneda, tunnetan iseendas samasugust mõtteviisi. Ma usun tulevikku kõige kiuste, elan selle nimel. Ma ootan pensionipõlve, ma imetlen Koidu tänava maja, mis on ehitatud nii, et ka minu põlvkond saab sellest elamuse. Ma hindan tulevikku pürgimist nii endas kui ka teistes, pean kliimaärevusest või muudest katastroofiennetest kantud tegevusetust mõttetuks, või vähemalt ei taha ma seda oma eraellu kaasa võtta. Minu elust lihtsalt peavad katastroofid mööda minema, minu elul peab olema perspektiiv, tulevik. Minu maja peab olema ilus ka saja aasta pärast. See, mida ma teen, on tehtud tulevikku silmas pidades ja ma ei hooli sellest, kui maailm vahepeal õhku lendab.
27. veebruar
Et lapse kõrvalt saaks ka ennast teostada, on ideaalne poole kohaga töö kodust töötamise võimalusega. Oleksin tööle minemisega hea meelega kauem oodanud, aga sobivaid pakkumisi kuigi tihti ei leia. Nüüd käin päeval kolm tundi tööl, mees või üks vanaemadest vaatab last. Õhtul loen või kirjutan töö tarbeks veel tunnikese ja ongi päev ühel pool. Ma pole pidanud selle pärast isegi imetamist ära lõpetama.
Esimese hooga võib rasedaks jäämine ehmatada – mind ehmatas. Ma ei osanud tol hetkel ette kujutada mitte midagi sellist, mis mul praegu olemas on. Teadsin ju küll, et elu ei lõppe lapse saamisega ära, aga seda, et elavamaks muutub ka kõik muu, et see teeb mind julgemaks ja loomingulisemaks, ei osanud ma oodata.
5. märts
Täna on Kulla kümnenda kuu sünnipäev. Kell on 11.30 – see tähendab, et kümme kuud tagasi samal ajal olime juba sünnitusmajja jõudnud ja ma olin väljakannatamatus ebamugavustundes, millesarnast ei ole varem kogenud. Sellest ajast alates pole olnud ilmselt ühtegi päeva, kus ma poleks oma sünnitusele mõelnud. Meeles jälle mammutiküttidest esivanemad, paneb mind imestama, et tänapäeval saab selline kehalisi piire ületav kogemus nii vähe üleüldist tähelepanu (ja kui, siis tihti vaid negatiivset), võttes arvesse, kui suur sündmus on see inimestele evolutsioonilise ajaloo jooksul olnud.
On hõimurahvaid, kelle traditsioonides on säilinud piinarikkad üleminekuriitused: näiteks kaugel Okeaanias Sepiku-nimelise jõe ääres elav kaningara hõim peab vajalikuks poisse meheks saamise nimel krokodillinahka meenutavate lõikehaavadega „kaunistada“. Sepiku jõest veidi põhjas, Wokeo saarel veristavad kütid ja sõdalased enne relvade kasutamist seevastu oma suguelundeid, mida antropoloogid on kõnekalt nimetanud „meeste menstrueerimiseks“.[8]
Naistel on palju silmnähtavam võimalus elu luua kui meestel, kelle osalust selles protsessis mõnikord lausa isadustestidega tõestama peab. Võib-olla on okeaanlaste ekstreemsed rituaalid mõeldud kompenseerima väge, mida menstrueeriv keha endas kannab; võib-olla püüavad sealsed mehed end naistega võrdseks teha, sundides end läbi minema samasugusest valurituaalist, nagu seda on sünnitus. Tähenduslik on seejuures ka tõsiasi, et kaningaralased jutustavad oma rituaali taustaks müüti ennemuistsetest meestest, kes naiste asemel ise lapsi ilmale tõid.[9]
Arvan, et menstruatsioonitsüklit, võimet lapsi kanda ja sünnitada võiks tajuda ihaldusväärsemana, kui meie ühiskond seda praegu teeb. Isegi feministid, kes naiseksolemise õnne idee poolest teistest paremini tajuda võiksid, ei tuleta seda minu hinnangul piisavalt meelde. Need, keda minu sotsiaalmeedia algoritm välja sõelub, väljendavad raseduse ja sünnituse vastu mitte ainult hirmu, vaid ka antipaatiat. Shulamith Firestone’i nägemus naisest kui looduse ohvrist ei ole täielikult ära kadunud ka uuemal ajal.
Seista elu loomisele nii lähedal, nagu naistel võimalik, on kõige erakordsem asi maailmas, ja sünnitamise ohtlikkus seda tunnet ainult suurendabki. Liiga tihti kipub ununema, et nõrgestavale menstruatsioonile võib järgneda õnnetunnet tekitav ovulatsioon raskele sünnitusele psühhedeelne oksüdotsiinilaeng. Minu feminism igatseb suhtumist valusatesse kehalistesse kogemustesse samasuguse austusega, nagu kaningara hõimu mehed suhtuvad oma krokodilliarmilisse nahka.
20. märts
Kui tõesti peaks olema nii, et tõeline, primaarne, kõige tugevam armastus on just ema armastus oma lapse vastu, siis peab see ühtlasi tähendama ka seda, et loomad on võimelised tundma kõige suuremat võimalikku tunnet, mida on tihti tahetud näha just inimeseksolemise tunnusena. See tähendaks ühtlasi seda, et kõik ülejäänu, mis inimest iseloomustab – ratsionaalsed mõtted, selgitused, sõnad – on vaid segav faktor, ülearune mudru, mis takistab tõelusega tegelemist. Kui me usume, et armastus on see, mis teeb meist inimesed, võib selguda, et loomad, kellel on sõnade puudumise tõttu lihtsam lähtuda oma intuitsioonist, on veel rohkem inimesed kui inimesed ise.
See selgitab ka vajadust otsida vastuseid loomariigist, kui küsimused inimeseksolemisest tahavad üle pea kasvada.
4. mai
Kunter Tätte teoretiseerib Sirbis, et kui vanavanemad kiiremini pensionile lastaks, võiks ka iive tõusta.[10] Minul oleks küll hea meel, kui ema tööl ei peaks käima. Üleüldse, kui tullakse appi ja seltsi, kui antakse ruumi hingamiseks, ei mõju ka väikelastega kaasnev olme nii rutiinsena.
Nendel hetkedel, kui ruum täitub sõbra tehtud karaski odrase lõhnaga või peale pikka päeva lapsega üksinda olemist kostab koridorist pereisa võtmete kõlin, hakkab ka õhk toas teistmoodi liikuma. See on üks sosin, mis ruumis ringi käib, seinalt seinale põrkab ning kõlaks sõnadesse lõikudes umbes nii: šimpansid ongi jäänud šimpansiteks just sellel põhjusel, et nad ei oska üksteist aidata. Kohe kui nad selle ära õpivad, hakkavad nad valguskiirusel arenema, jõudes kõhklusteta oma ühiskonnaga mööda meie omast ning kihutades otsejoones Platoni Politeia või mõne muu imelise utoopia poole. Tänu üksteise targale abistamisele õitseb seal tulevikus – mille ajarändurid meiega praegu läbi karaskilõhna kontakti võtavad – enneolematu mammutiküttide kõrgtsivilisatsioon.
[1] Lucy Jones. „Matrescence: On Pregnancy, Childbirth, and Motherhood“ – London: Penguin Books, 2023, lk 14.
[2] Vt irresistible force paradox, mis esines filosoofilise kontseptsioonina esimest korda Hiina filosoofi Han Fei töödes.
[3] Sarah Blaffer Hrdy „Mothers and Others. The Evolutionary Origins of Mutual Understanding.“ – Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2011, lk 65–79.
[4] Teadusuuringud, mis puudutavad peaaegu et ükskõik mis aspekti laste kasvatamise juures, on problemaatilised juba ainuüksi selle poolest, et neid ei saa tulemuste tõestamiseks uuesti korrata. Tihti tehakse ka puudulike uuringute põhjal liiga üldistavaid järeldusi (näiteks kurikuulsat unetreeningut puudutavad uuringud) ning kuna teadus areneb, lükatakse varasemaid tõdesid pidevalt ümber.
[5] Erandid on marmosetid ja tamariinid, kelle kogukondadel on inimeste omadega ootamatult palju teisigi sarnasusi. Nende pärdikute hulgas on erinevalt suurtest primaatidest võtmetähtsusega ka isa osalemine laste kasvatamises. Muu hulgas on teadlased mõõtnud tamariini-imikute „nutu“ isast eraldamise puhul valjemaks ja veenvamaks kui emast eraldamise puhul.
[6] Antud juhul ei mõtle ma internetis levivaid naljapilte, vaid Richard Dawkinsi 1976. aastal ilmunud raamatust „Isekas geen“ käibele läinud väljendit, mille seab autor vastandiks geenidele. Kui geenid päranduvad edasi bioloogiliselt, siis meemid imiteerimise kaudu kultuuriliselt.
[7] Markus Andreas Auling. „propaganda. „Von Krahli pilk““ – Edasi, 3.02.2026.
[8] Wokeo hõimule keskendub Ian Hogbin raamatus „The Island of Menstruating Men“ – Worcester, Massachusetts: Chandler House Press, 1970.
[9] Lars Krutak. „Making boys into men: Kaningara skin-cutting ritual“ – 23.05.2013, https://larskrutak.com/making-boys-into-men-the-skin-cutting-ritual-of-the-kaningara-tribe-of-papua-new-guinea/ .
[10] Kunter Tätte. „Tuumperekonnana elamine ei soosi kõrget iivet“ – Sirp, 10.04.2026.
