Suur aitäh, et Värske Rõhu värske koomiksirubriigi nii muheda pildilookesega avasid! Oled varem ajakirja illustreerinud ja mitu kunstnikuraamatut loonud. Milline on sinu suhe kirjanduse ja kunstiga, kuidas tajud nende omavahelist kokkupuutepinda, piiriala?
Armastan luulet ja kirjalike teoste illustreerimist. Tekst + pilt = <3 <3 <3
Need kaks asja jäävad mulle alati väga tihedalt seotuks, kuigi kahjuks ma ei kirjuta enam luulet nii palju kui varem. Enda töödega alustan enamasti pildist ja tekst tekib alles töö käigus. Minu koomiksid „Kui ma leiaks taas oma kire“ ja „Sära“ valmisid samamoodi: enne teksti sündi teadsin, mida tahaksin visuaalselt kujutada, kuid kujunes hoopis nii, et kordamööda sündisid üks pilt, üks sõna, ning kokku tuli midagi ilusat ja arusaadavat. Kunst on mulle nagu teraapia – aitab puntrais tundeid lahti arutada ja neid sõnadesse panna. Igal mu prindil on kaasas väike tekst, mõnel ka luuletus, et anda vaatajale aimu, millest mu illustratsioon räägib, mis tunnet ta peaks tekitama. Tunnen, et ilma tekstita jääb pilt kuidagi lamedaks ja ei õigusta end.
Sinu mini-zine „Kui ma leiaks taas oma kire“ on väga meeldejääv ja mänguline. Kui suurt rolli mängivad sinu loomeprotsessis rõõm ja lust?
See täiesti oleneb! Kui ma digitaalselt joonistan, pean suure tüdruku püksid jalga tõmbama ja tõsine professionaalne illustraator olema. Siis olen nii kriitiline ja perfektsionistlik, et vahepeal võtab see kogu rõõmu ära, samas tean, et olen tulemusega lõpuks rahul. Nii et alles lõpus hakkab rõõm ja lust!
„Kui ma leiaks taas oma kire“ sündis aga sellest, et olin nii suures loomeblokis, et ei suutnud luua midagi, millega rahul oleksin. Nüüd ma enam ei mäletagi, kust see idee tuli, aga mõtlesin sellele, kuidas ma väiksena joonistamist armastasin. Mul ei olnud kunagi sellist stressi ja pinget, et appi, kõik peab perfektne ja viimistletud olema, minu silmis oli mu looming nii kaunis ja kõik mu joonistatud printsessid nägid täpselt sellised välja nagu multikas. Ja selle mini-zine’i loomisel lasin ennast vabaks! See oli nii tore ja südantsoojendav. Ka „Säraga“ läks mu süda nii soojaks, et tegi kohe silmad natuke märjaks. Ma kuidagi ravin oma sisemist last sellega. Vahepeal kardan, et see stiil jätab teistele minust lapsiku mulje, kuid see toob mulle nii palju rõõmu, et mind tegelikult ei koti #heiterid #yolo.
Palume koomiksisoovitust!
Kahjuks on sotsiaalmeedia mu elu ja töö, nii et enamikku koomiksiribasid näen ma Instagramis. Sealt võin näiteks soovitada kasutajaid @niall.breen.comics, @alekskrokus ja @gaplinacomix. Aga üks meeldejäävaim koomiks, mille kunagi vanaema juurest leidsin, oli „Muumitroll ja „Lendav Hollandlane““. Soovitaksin vist kõiki Muumide koomikseid, kui oleksin need kõik läbi lugenud – pean selle eesmärgiks võtma!
