Ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on ütles, et ta nutab. Öösiti, kui on kindel, et kõik magavad. Ja et sellepärast on ta väsinud ja et sellepärast ei taha ta mängida.
Mu ema ütles, et sellest on küll kahju. Sest laste töö on mängida ja kõik peavad oma tööd tegema. Ja et ta peaks sellest täiskasvanutele rääkima ja et ma ei pea ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-oni pärast muretsema. Ja et mina peaksin ka rohkem mängima. Sest see on ka minu töö. Aga mina ikkagi muretsen. Sest ma arvan, et kõigil lastel ei saa olla sama töö. Ja seega on minu töö muretseda. Ja siis ma muretsesin, et see on vale, et olin oma emale nendest asjadest rääkinud.
Ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on ütles, et tema lapse nimi on Nuku. Mina arvasin, et see on halb nimi. Sest keegi ei võta tõsiselt kedagi, kelle nimi on Nuku. Sest see pole päris nimi. Ja ma muretsesin, et ütlesin talle halvasti. Et olin oma otsekohesusega ebaviisakas. Aga ta ei solvunud ega hakanud nutma. Ja ta ütles, et Nuku ei olegi ta lapse päris nimi. Aga päris nime ei saa ta mulle öelda, sest tema ema ja isa olid selle talle väga selgeks teinud. Ma küsisin, et kas ta tahab minuga mängida, aga ta ütles, et on väsinud.
Mu ema küsis, miks ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on nutab. Ma polnud sellele tegelikult varem mõelnud, nii et ma lihtsalt ütlesin, et sellepärast, et tal on laps nimega Nuku, aga see pole tema päris nimi, aga oma lapse päris nime ei saanud ta mulle öelda, sest see on sama, nagu ta enda nimi ja selline olukord on äärmiselt veider. Ja tema ema ja isa olid ka selle talle väga selgeks teinud. Mu ema kulmud vajusid kortsu ja ma hakkasin muretsema. Et olin midagi valesti või pahasti öelnud. Nii et ma rääkisin talle veel asju, rääkisin talle kõigest.
Teine kord polnud ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-onil enam Nukut kaasas. Ja mina küsisin, et miks. Ma vältisin seda küsides tema lapse mitte-pärisnime kasutamist, sest ma ei suutnud seda nime tõsiselt võtta, kuigi ma muretsesin, et kellegi lapse nime mitte austamine võib olla ebaviisakas. Ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on ütles, et tal ei ole teda enam vaja. Sest Nuku oli kukkunud lompi ja tema pehme riidest keha oli üleni läbi ligunenud ja kodus ütlesid ema ja isa, et ta ei oska Nuku eest hoolitseda ja et ju ta siis ei armasta ega vaja teda enam. Ma arvasin, et see on ülekohtune. Aga minuga mängida ei tahtnud ta ikka. Kuigi see on tema töö. Sest nii mu ema alati ütles. Ja ma pidin täpsustama, et minu töö on muretseda. Ja ta ütles, et Nuku töö oli samuti mängida. Ja ma nõustusin, sest see on õige, sest Nuku oli laps. Aga siis ta ütles, et tal ei saa olla sama töö, nagu tema lapsel. Ja sellega nõustusin ma ka. Ja siis me mõtlesime, et mis tema töö on. Sest kõigil on ikkagi vaja mingit tööd ja see peaks olema midagi, milles sa oled hea. Ja ta ütles, et tema töö on nutta.
Kolmas kord ei oleks ma ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-oni näinudki, sest ta oli põõsa taga peidus. Aga ma kuulsin teda sahistamas ja leidsin ta ikkagi üles. Ta tegi oma tööd ja ma ei tahtnud segada. Sest kui keegi teeb tööd, siis on teda väga ebaviisakas segada. Seda võib teha ainult siis, kui on midagi väga tähtsat, nagu lõunasöök või õhtusöök või kui keegi on saanud haiget. Ma ei teadnud seega, mida teha, sest ta tegi oma tööd ja seda ei tohi segada, aga ta nägi välja, nagu oleks saanud haiget, ja sel juhul tuleks töötegijat siiski segada. Ja ma küsisin hästi vaikselt, et kas ma tohin teda segada. Ja ta ei vastanud alguses, sest võib-olla ta ei kuulnud mind, aga siis tõstis ta pea ja noogutas. Ja mul oli hea meel, et ma ei pidanud muretsema, et olin teda seganud.
Me istusime kõrvuti põõsa all ja tegime mõlemad, mida tegema pidime. Aga siis said tal asjad vaikselt tehtud ja ta ütles, et ta ei tohi kellelegi midagi rääkida. Ja ma küsisin, et miks. Ta ütles, et ema ja isa olid talle väga selgeks teinud, et ta ei tohi kellelegi midagi rääkida. Ei enda ega oma lapse ega oma ema ja isa kohta. Ja see tundus nii imelik, et astusin üle igasuguse viisakuse piiri ja küsisin, et mida siis täpsemalt. Ja ta ütles, et kõike.
Kuigi ma ju juba teadsin, mis tema lapsega juhtunud oli. Et ta mitte-pärisnimi oli Nuku ja et ta oli kukkunud lompi ja seega ta ema ei armastanud teda ja et see kõik oli talle väga selgeks tehtud. Ja ma ütlesin, et seda kõike ma juba tean, nii et kui ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on tahab veel midagi öelda või täpsustusi lisada, siis ta võib seda teha. Sest ma juba tean nagunii natuke kõigest. Ta naeratas selle peale.
Ja ta vaatas ringi ja tuli mulle lähemale ja sosistas, et tema lapse nimi pole tegelikult Nuku, vaid hoopis Kristina. Ja et ta lapsel on täpselt sama nimi, nagu tal endal, ja sellepärast ei tohtinud ta seda kellelegi öelda. Muidu saavad ema ja isa pahaseks, sest endast rääkida ei ole ilus, ja siis peaksid nad Kristinale haiget tegema. Aga kui Kristina kukkus lompi, siis ütlesid ema ja isa, et ta pole hea ema ja et ta ei vääri Kristinat, sest ta ei oska tema eest hoolitseda ega armasta teda, ja nad võtsid Kristinast kinni ja viskasid ta kõvasti vastu seina, kust ta otsejoones põrandale maha kukkus, ja siis nad ütlesid, et Kristina pole tänulik ja et ta on halb laps ja et ta parem ei hakkaks nutma. Ja kumbki Kristina ei hakanudki nutma, sest nad tegid seda ainult kahekesi koos ja vaid öösiti. Ja ema ja isa ütlesid, et sellest ei tohi kellelegi rääkida, sest muidu sureb Kristina ära, ja nad küsisid talt, et kas see on nüüd selgeks tehtud, ja ta vastas, et jah. Ja seega ei tohi ka mina sellest kindlasti kellelegi rääkida.
Ja siis ma sain aru, miks ta mulle oma lapse nime kohta valetas. Sest on tõesti veider oma lapsele iseenda nimi panna ja et nii läheb kõik sassi ja ei saa midagi aru. Kui sa näiteks hõikad oma last ja iseennast samal ajal. Või veel hullem, kui keegi teine seda teeb.
Ja kui ma selle üle kodus olles mõtisklesin, siis tuli mu ema minu juurde ja küsis, mille pärast ma muretsen. Ja ma ütlesin talle, et see on minu töö, ja tema ütles, et minu töö on mängida, nagu kõigil teistel lastel. Aga mina ütlesin, et kõigil ei saa olla sama töö ja minu töö on muretsemine. Ja mu ema küsis, miks minu töö on kõigi teiste laste omadest teistsugune. Ja ma ei osanudki kohe vastata, vaid rääkisin talle, et ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-oni lapse töö on ka mängimine, aga tal endal ei saa olla oma lapsega sama töö, nii et tema töö on nutmine, sest ta on selles hea. Ja mu ema ütles, et sellest on küll kahju.
Kui ma-ei-saa-öelda-mis-mu-nimi-on oli lõpuks kõik ära rääkinud, siis ei nutnud ta enam. Ta ainult istus natuke aega vaikuses. Ja siis ta kallistas mind ja mina teda vastu. Ja midagi oli järsku teistmoodi. Ning selguse huvides küsisin ma uuesti, et kas tema päris nimi on tõesti Kristina. Ja ta vaatas mulle otsa ja ütles, et jah. Ja ma ütlesin, et minu arust on see väga ilus nimi.
Aga just siis karjus ta isa igasugu roppusi, sest ta oli üht oksa kergitanud ja leidnud meid põõsa alt üles. Ja ta haises nagu pissi ja muud rõvedad asjad ja tuikus vihaselt edasi-tagasi. Ja ta sikutas Kristina mu kõrvalt püsti. Ja ma ehmusin ja ei jõudnud midagi öeldagi, kui nad olid juba tuppa läinud. Ja see tundus nii ebaõiglane ja valus ja vale, et mul hakkas sellest kõigest nii kurb. Sest ma oleksin tahtnud just küsida, et ega Kristina minuga mängida ei taha. Ja ma arvan, et ta oleks tahtnud küll.
Õpid parasjagu BFMis stsenaristikat. Millised on olnud õpingute suurimad ahhaa-momendid ning kuidas on stsenaristika ja proosa sinu meelest seotud?
Iga avastus on tulnud ebamugavast kohast. Ei oskagi öelda, mis neist on olnud suurem, mis väiksem. Oletan, et heurekad jäävadki kestma, kuni asjaga edasi tegeleda ning end muudkui ebamugavuse ja leppimise vahel jooksutada.
Stsenaristika õpetab loojutustamist stsenaariumi formaadis. Ammendumise vältimiseks on väga põnev jälgida, kuidas lugu formaati muutes ennast avama hakkab: mis muutub oluliseks, jääb kõlama, mis aga taandub. Iga tekkiva ideega käib see formaadi küsimus läbi, ent sageli on kohe tajuda, milline neist võiks konkreetsel mõttel kõige eredamalt särada lasta. Mõni lugu töötab nii üht- kui ka teistmoodi.
Kui kirjutada näiteks ainult stsenaariume, siis on värskendav aeg-ajalt ka proosat või luuletusi kirjutada. Osalt seetõttu, et kirjutamise reeglid on veidi erinevad, kuid peamiselt sellepärast, et siis kerkivad lugudes esile erinevad valukohad, kõlama jäävad erinevad hetked, mõned asjad taanduvad. Kuigi tegemist võib olla sama looga, mõjub see stsenaariumis (filmis) ja proosas üllatavalt erinevalt.
Milline suhe võiks ühel heal stsenaristil olla ilukirjanduse lugemisega?
Vaba. Selline, nagu ta ise tahab.
Missuguse filmi stsenaariumit lihtsalt peab lugema tekstina?
Minu enda lemmik on Sean Bakeri filmi „Red Rocket“ (2021) stsenaarium, mis tundus filmis suuresti (väga heal) improvisatsioonil põhinevat. Ent vaat, stsenarist-lavastaja oli suutnud hea tundega väga inimlikke nüansse juba stsenaariumis tabada. Selliseid tabamusi on alati mõnus lugeda. Üldiselt võib iga stsenaarium üllatada ning enda lemmikute filmide ja sarjade omi maksab põnevuse ja lugemiselamuse huvides lugeda küll.
