See oli keset novembrikuud. Hommikul sätendas päikene vast maha sadanud lumel, selle sügise esimesel. Keegi oli pargipingile jätnud tühja Jägermeistri pudeli, mille ma taskusse pistsin (minu sulejope taskud on üüratud, neisse mahuks pesakond kassipoegigi, pooleliitrisest Jägermeistrist rääkimata) ning mida ma terve tee Peetri kirikuni ja tagasi kaasas kandsin. Tundsin, kuidas likööripudel iga sammuga vastu mu keha kolksus, nagu eelaimus, nagu lubadus.
Kodus panin pudeli oma üleni valge korteri valge köögi (te ei arva eales ära) valgele riiulile, kus ta kohe tumeroheliselt kumama hakkas, kumab siiamaani. Kõrvuti kõigi suviste ja sügiseste Coolerite (tume kirss, mahe virsik, roheline õun), veebruarikuise veinipudeli ja mulluste siidripurkidega. Sina, tema, kõik segamini koos. Muidugi peaksin need taarasse viima. Lugesin hiljuti kokku: kolme euro kanti tukub mul seal riiuli peal, kuid miski hoiab mind tagasi. Kui oled millegi tegemist (põrandapesu, vabandamine, andestamine) juba piisavalt kaua edasi lükanud, näib alustamine ilmvõimatu, ja veelgi enam, tarbetu. Oodates sind, pesin ära oma juuksed ning peitsin esikusse, vannituppa ja öökapile glögimaitselisi teepakikesi, et minu juures lõhnaks nelgi ja piparkookide järele.
*
Sa saabusid pimedas ja jalgsi, kõrvad kõledast tuulest punased. Võtsid kaasa purgid Longero ja siidriga, pudeli kirsiõlut. Kell oli kaheksa, kui me rääkima hakkasime, ja ligines poole ühele, kui viimaks lõpetasime. Mitte millegi ees ei olnud meil häbi ega hirmu, mitte kuhugi polnud kiiret. Su silmadel, ja seda teadsin ma juba varem, on mandli kuju ja röstitud sarapuupähklite värv. Su häälel, ja seda ma tõesti enne ei teadnud, võib olla ka teistsugune tämber kui too igilõõpiv, mis on alati valmis naeruks raksatama ning millega me kõik harjunud oleme. Mida iganes sa mu teise ja salajasema huulepaari vahel ka tegid, jääb mulle siiani selgusetuks, kuid kui sinu higine laup tagasi üles minu lauba kohale tõusis, küsisin viisakusest ikka, et kes sulle õpetas ja nii. Vastus ei üllatanud mind põrmugi. Selle saladuse mõistmisel pole loogikast kasu, ei anta seda ka emapiimaga kaasa, selle peab omandama õppides. Aga kui püüdlikkus on siiras ja tuleb otse südamest, on sellele ikka ilus vastata paari kassikullast kiidusõnaga, eks ole. Pärast naasid sa tähistaevasesse öhe ja ei unustanud mitte kui midagi maha.
*
Pikka aega ei osanud ma selle õhtuga midagi peale hakata. Kusagile panna, peita, maha matta. Ei mõistnud midagi teha sinu lõhna ja vaatamise viisiga, iga puudutus ja pilk mädandas mind seestpoolt nagu needus, näris nagu paeluss. Päevast päeva söödi mind seestpoolt õhemaks,
jättes mulle aina vähem ja vähem kogu seda kirevat kassikangast, mis ma olin, olen ja milleks ma saada võin. Mängisin varjatud mõnuga segadusse aetut, käisin terve hilissügise ringi kui üks suur kobar küsimärke, kuigi ma teadsin, teadsin üsna kindlasti, miks, milleks ja kellele. Mulle lihtsalt ei meeldinud need vastused, kohe üldse mitte.
*
Tuli talv. Kurbus mu soojas kehas laagerdus külma käes kibedaks vihaks. Sinu vastu, eelkõige. Et ma sind ei saa, kuigi kohutavalt tahan. Et sina oled kusagil suitsuga sisustatud ruumis ja istud tumelillal diivanil, räägid kellegagi, kelle nägu ma pikkade mustade juuste varjust ei näe, ja tänu taevale, et ei näe. Etanool sulatab su laisavõitu veres sõnad seosetumaks ja lollimaks kui tavaliselt. Ja siiski olin marus, et ma neid ei kuule, et kõik, mis oli, jooksis sinust libedalt läbi, aga lõikas minusse haava, kuhu lörts ja vihm vaheldumisi sisse sadas. Sada ööd ja sada päeva järjest.
Ning terve selle aja vahtisid mind mu pudelite read, saledad voolujoonelised kaelad valvsalt õieli otsekui truudel Saksa lambakoertel, kellel pole paremat teha kui passida oma neurootilisusele kalduvat perenaist. Nende rohepunaroosad ihud lisasid kaost ja meeleheidet sellesse kergelt kleepuvate põrandate ja praguliste seintega elevandiluuvalgesse korterisse, minu patu ja puutumatuse paleesse. Aeg-ajalt küünitasin end ülemise riiulini, nuusutasin nende pudelite sisu, kuhu selle õhtu lõhn oli kinni jäänud. Täna ei tundnud ma enam midagi peale kibeda käärimise hõngu, ei kookost, ei kirssi, ei mind, ei sind. Tuleb minna ja muud ei jää üle.
*
Tänavad on palistatud siniliiliate ja teismeliste tüdrukutega, kelle vereringesse on reede õhtu kinni hakanud, muutes nad rahutuks ja kannatamatuks. Ma laveerin neist hoole ja ettevaatlikkusega mööda, teel sinna, kuhu minema pean. Nende neidude noored tumepunased südamed on sõlminud lepingu külma ja kalgi maailmaga ja nüüd ootavad nad sellelt väikeselt puust linnalt, et neile antud lubadus täidetaks. Et midagi juhtuks. Et keegi korjaks nad üles nagu kastanimunad ning teeks neist midagi, koera või hobuse, jonnipunni või portselannuku. Nende ripsmed on värvitud tušiga, mis ei lähe tükki, ja nad lõhnavad vanilli ning meeküpsiste järele. See reede õhtu tunne, kaunis ja kohutav, on mul värskelt meeles ja ma saan neist aru. Need, kes on juba unustanud, krimpsutavad oma liivapaberist suid ja pritsivad sappi, mis haiseb ja määrib nagu bensiiniga segatud ploomid.
*
Jõuan lõpuks pärale. Ma ei ole kindel, kuidas see käib, pole varem ise teinud, olen näinud vaid teisi tegevat. Avan koti, mille raskus on kõndides õla tuimaks muutnud, ja teen kõheldes algust. Ühekaupa lükkan taaraautomaati iga jumala pudeli, mis selleks kõlbab, kiht kihi haaval koorub minult kae, läbi mille olen pikka aega harjunud end silmitsema. Tume kirss, mahe virsik, roheline õun. Sina rääkimas mulle oma unenäost, mina kangekaelselt vaikimas enda omast. Sinu sõrmed trummeldamas mu reie siseküljel rütmi, mille viisi minu kõrv ei kuule, kuna seda mängib sinu südame salajane saksofon. Meie lahjast alkoholist pehmed keeled püüdmas teineteisest söönuks saada. Sünnimärk sinu parema silma nurgas. Kõik ümmargusest avast sisse, hääletult ja kildudeta, kära ja vereta. Saan vastu kolm eurot ja nelikümmend senti, ei rohkem, ei vähem. Ostan selle raha eest jasmiiniteed ja ühe küünla.
*
Korteris panen tee tõmbama ja küünla põlema. Vaatan aknast hämarduvat aprillitaevast, mille all vaikib see linn, mis mulle jäi, see linn, kus oled sinagi, ja ole siis pealegi, kui sa muidu ei saa. Hobukastan, mis suviti varjab mind maailma ja maailma minu eest, ei õitse veel. Küünlaleek helendab tumesinises pimeduses vastu lagedaks tehtud riiuleid ja õhus levib jasmiini marumagusat lõhna, mis seguneb mu oma peopesade peaaegu tabamatu soolasusega. Need peopesad on tühjad, nad on põhjatust täis.
