Maailm ei lõppenud karjatusega. See lõppes valge sähvatusega – nii puhta, nii absoluutse ja nii tühjaga, et imes ruumist värvid, jättes alles vaid mustvalge kõrbenud negatiivi. Siis tuli löök. Sel ei olnud heli, sest ükski kõrv ei oleks suutnud seda vastu võtta. See oli tihke, füüsiline jõud, mis pressis õhu kopsudest välja, naelutas kingatallad põranda külge ja peatas vere liikumise soontes.
Aeg ei peatunud, kuid ta kaotas oma tähenduse. See venis nagu sulav klaas puhuri otsas, muutudes sitkeks ja läbipaistvaks massiks, kus tolmukübemed, puruneva klaasi killud ja õhus lendlevad kviitungid jäid lihtsalt rippuma, justkui ootaksid nad luba langemiseks. Selles tardunud hetkes, kus füüsikaseadused andsid teed teadvusele, jäid alles ainult mõtted. Seitse sekundit, mis mahtusid ühe silmapilgu ja igaviku vahele.
1. sekund: Mart ja käsi
Mart seisis vahekäigus, ümberringi toidupoe hommikune vaikus. Tema parem käsi oli ikka veel kramplikult konksus, sõrmed hoidmas tühjust. Veel murdosa sekundi eest oli seal olnud tema tütre, väikese Liisu peopesa. See oli olnud soe, natuke higine ja kleepuv hommikusest pannkoogimoosist. Soojus oli Mardi nahal endiselt alles, see oli mälestus, mis keeldus hääbumast isegi siis, kui maailm ümberringi valgeks tõmbus.
„Issi, vaata, sinine!“ oli Liisu kilganud. Ta oli end Mardi haardest lahti rebinud just sel hetkel, kui horisont kadus. Ta oli jooksnud jäätiseleti poole, selle erksinise, keemilise ja keelatud jäätise poole, mida Mart talle kunagi osta ei tahtnud. Nüüd nägi Mart seda hetke aegluubis. Ta nägi, kuidas lööklaine, mis liikus kiiremini kui surm, jõudis poe tagumiste riiuliteni. Ta nägi, kuidas makaronipakid ja klaaspurgid hakkasid riiulitelt tõusma, justkui kaotaksid nad kaalu.
Mardi mõtted ei olnud enam temast endast. Ta ei tundnud hirmu oma naha pärast, mis hakkas kummaliselt kihelema. Ta vaatas Liisu selga, tema roosat kampsunit, mille kaeluse juures oli väike plekk. Palun, ära lase tal ümber pöörata, anus ta tundmatut jõudu. Ära lase tal näha seda valgust. Ära lase tal tunda hirmu. Võta minu elu, võta minu mälestused, võta kõik, mis ma olen, aga kingi talle see üks sekund teadmatust.
Ta proovis astuda sammu. Ta tahtis tüdruku endale vastu rinda suruda, katta tema silmad oma suurte kätega, olla kilp maailma ja oma lapse vahel. Aga tema jalad olid nagu tina täis valatud. Ta oli vaid pealtvaataja oma elu viimases ja kõige olulisemas vaatuses.
2. sekund: Mirjam ja Pontu viimane rütm
Mirjam istus kassa lähedal puidust pingil, kuhu ta alati pärast ostude tegemist korraks puhkama jäi. Tema jalgade juures seisis kilekott, millest paistis paar soodushinnaga saia ja pakk piima. Tema süles aga magas Pontu – halliks läinud koonuga taksikoer, kes oli olnud tema ainus kaaslane viimased kaksteist aastat, pärast seda, kui korter jäi tühjaks ja vaikseks.
Kui sähvatus tuli, ei proovinud Mirjam püsti tõusta. Ta teadis sisimas, et see on lõpp. Ta ei vajanud selgitusi ega uudiseülekandeid. Ta mattis oma kortsus, veidi värisevad käed sügavale Pontu karedasse karva, surus peopesa vastu koera rinnakorvi ja tundis seal all kiiret rütmilist toksimist. See oli elu. See oli hirm. See oli armastus.
Kõik muu – maksmata elektriarved, valutav puus, mure kadunud pojatütre pärast – haihtus olematusse. Maailm tõmbus kokku üheks pisikeseks punktiks: vana koera lõhnaks, mis meenutas märga mulda ja kodu, ning selleks viimaseks ühiseks südamelöögiks. Mirjam sulges silmad ja sosistas koera pehmesse kõrva: „Me läheme koos, kullake. Me läheme lihtsalt koju.“ Ta tundis, kuidas Pontu saba tegi vastu tema reit ühe õrna viimase löögi. See oli hüvastijätt vahetult enne seda, kui vaikus muutus täielikuks.
3. sekund: Kurt ja klaasist pühamu
Kurt seisis viinaleti ees. Tema maailm oli juba aastaid olnud hall ja udune, kuid nüüd, selle seitsme sekundi jooksul, muutus kõik kristallselgeks. Tema käes oli pudel odavat viina. See oli jahe, sile ja raske. Ta tundis iga väikest konarust klaasil, iga kleepuvat kohta sildil.
Kui valgus sisse murdis, ei vaadanud Kurt akna poole. Ta vaatas pudelit. See valgus ei olnud häving, see oli ilu. Valgus murdus läbi klaasi, tekitades poe põrandale vikerkaari, mida Kurt polnud kunagi varem märganud. Ta nägi mullikesi vedelikus, nägi tolmukübemeid, mis tantsisid pudeli ümber nagu väikesed tähed.
Ta koondas ühte punkti kogu oma tahtejõu, mis oli aastatega murenenud ja pea täielikult kadunud. Ta tahtis pudelit kergitada. Tahtis tunda kõrvetavat vedelikku oma kurgus veel viimast korda, et surra nii, nagu oli elanud – uimas ja unustuses. Aga klaas tundus kaaluvat tonne. Sellele oli justkui ankur külge pandud. Kurt vaatas vikerkaari oma peopesal ja esimest korda üle pika aja tundis ta midagi muud peale janu. Ta tundis häbi. Ja siis, kui kuumus tema nägu puudutas, asendus häbi rahuga.
4. sekund: Ardo ja virtuaalne lunastus
Ardo istus seljaga vastu piimaletti, telefon käes. Ta oli poiss, keda keegi poes ei märganud – hall pusa, kapuuts peas, pilk naelutatud ekraanile. Talle ei olnud reaalne maailm kunagi piisavalt huvitav. Seal olid koolikiusajad, isa nõudlik hääl ja ema pidev mure. Telefonis oli ta aga kangelane.
Ekraanil käis viimane lahing. Bossi eluriba vilkus punaselt. Veel üks löök, veel üks täpne vajutus ja ta oleks saavutanud selle, mille nimel oli terve nädala vaeva näinud.
Sähvatus lõi ekraani valgeks. Alguses arvas Ardo, et see on osa mängust – mingi eriti võimas loits või plahvatus. Aga siis hakkas telefon peos kuumenema. Plastik muutus pehmeks, kõrvetades sõrmi. Ta vaatas üles ja nägi, kuidas poe lagi hakkas sisse vajuma, aeglaselt ja graatsiliselt nagu langev lumi.
Ei, mõtles ta. Ma olin nii lähedal. See ei ole aus. Ta ei mõelnud oma perest, ei mõelnud tulevikust, mida ei ole. Ta tundis vaid lapsemeelset puhast raevu selle pärast, et mäng jäi pooleli. Ja siis, kui telefon käes lõplikult hääbus, tundis ta esimest korda elus tõelist hirmu – mitte kaotuse, vaid tühjuse ees, mis ootas väljaspool ekraani.
5. sekund: Lenna ja varjatud kergendus
Lenna seisis ajakirjade riiuli ees. Ta oli oma kampsunivarrukad üle randmete tõmmanud, peites armid, mis jutustasid lugu võitlusest, mida keegi teine ei näinud. Tema pilk oli suunatud läikivale kaanepildile, kus keegi naeratas valgete hammastega, lubades õnne ja edu.
Viis kuud. Arst oli talle öelnud, et tal on jäänud viis kuud, kui ravi ei toimi. Lenna oli seda saladust kandnud nagu rasket kivi rinnus. Ta ei olnud kellelegi öelnud. Ta ei tahtnud haletsust.
Kui valgus täitis poe, ei tundnud Lenna hirmu. Ta tundis kergendust. See oli ootamatu, peaaegu uimastav vabanemine. Ta ei pidanudki enam ootama. Ta ei pidanudki enam selgitama, miks ta kaalust alla võtab või miks ta nii väsinud on. Valgus oli oma puhtuses täiuslik lõpplahendus.
Ta sulges silmad ja esimest korda üle pika aja naeratas päriselt. Ta mõtles oma emale, kes ootas teda kodus lõunale. Kas ta nutab? küsis ta endalt. Jah, ema nutab. Aga vähemalt ei pea ta nägema, kuidas tütar aeglaselt hääbub. Lenna astus valgusele vastu, justkui oleks see soe vannivesi, mis uhub minema hirmud ja valu.
6. sekund: Ene ja hilinenud ärkamine
Ene seisis kassas, tema käed puhkasid kummist konveierilindil. Kolmkümmend aastat oli ta seisnud selle leti taga. Kolmkümmend aastat oli ta skaneerinud piima, leiba ja vorsti. Ta teadis peast kõiki koode, tundis kõiki püsikliente, teadis seda väsimust, mis algab kandadest ja ronib õhtuks mööda selgroogu üles.
Selles kuuendas sekundis, kui poe klaasfassaad hakkas tolmuks pudenema, juhtus Enega midagi kummalist. Ta ei tundnud surmahirmu. Ta tundis viha. See oli terav, kirgas ja puhas raev kogu raisatud aja pärast. Ta vaatas oma käsi – need olid vanad, soonilised ja väsinud.
Miks ma ei läinud? küsis ta endalt. Miks ma ei ostnud seda piletit? Miks ma jäin siia kilekotihinda teatama?
Selles viimases hetkes toimus tema sees plahvatus, mis oli võimsam kui see, mis leidis aset väljas. Ta lükkas selja sirgu ja tundis, kuidas rinnakorv laienes. Ta tahtis karjuda, ustest välja joosta, tantsida keset valget valgust ja öelda maailmale, et ta on olemas. Ta tahtis elada teisiti. See soov oli nii füüsiline ja reaalne, et tundus talle peaaegu võimalik. Aga sekund sai läbi. Ja Ene teadis, et see on kõige suurem tragöödia – ta sündis päriselt alles siis, kui pidi surema.
7. sekund: liblikas ja valguse triumf
Tolmu ja rusude keskel, seal, kus varem olid olnud riiulid, lendas üks väike kollane liblikas. Ta oli eksinud poodi juba hommikul, tiireldes surisevate lambitorude all ja otsides väljapääsu, mida ei olnud. Ta oli liiga väike, et tunda šokki. Liiga lihtne, et tunda kahetsust.
Tema tiivalöögid olid aeglased ja graatsilised. Selles viimases vaikuses, mis valitses enne täielikku hävingut, oli ta ainus liikuv asi. Ta lendas läbi valge negatiivi, olles viimane mälestus elust ja värvist.
Siis jõudis kuumus temani. See ei olnud valus. See oli lihtsalt hetk, mil tiivad muutusid õhuks. Ta ei langenud maha. Ta lihtsalt hajus.
Seitsmendal sekundil kadusid nimed. Kadusid saiad kilekotis, pooleli jäänud mängud, vanad koerad ja kättesaamatud jäätised. Jäi vaid füüsika – kuumus, mis muutis tahke aine gaasiks, ja surve, mis purustas kõik takistused.
Kogu inimlik vaev, kõik need seitse sekundit täis armastust, viha, kergendust ja janu sulasid kokku üheksainsaks särinaks universumi serval. Ja pood koos sinise jäätise ning ootavate inimestega muutus tagasi puhtaks, tähenduseta energiaks.
Maailm lõppes. Ja seitse sekundit hiljem algas igavik.
„Seitse sekundit igavikku“ pälvis novellikonkursil Värske Novell teise koha.
