Vaatan peeglisse ja mõtlen, et küll ma olen ikka inetu. Mitte kuidagi katastroofiliselt ega midagi. Kui oleksin eriliselt kole, siis saaksin rohkem tähelepanu, aga mul on ka mõningaid meeldivaid jooni. Ma ei tea, kas teised arvavad samuti nii, aga mulle näiteks meeldivad mu juuksed. Need on kohevad ja üsna paksud. Mul on neid väga lihtne seada ükskõik millisesse soengusse, ja need püsivad niiviisi terve päeva. Ema ütleb, et mul on kena nina, kuigi seal on kerge muhk. Või noh, lausa küür. Koolis tahtis kunagi üks poiss selle sisse lüüa, aga nospel oli nii tugev, et poiss läks peale tunde arstikabinetti ja tuli järgmisel päeval sidemes käega matemaatikasse. Sellel hetkel sain aru, et mul on täitsa vinks-vonks nina. Aga liiga pontsakas olen ikkagi – isegi kui mu näoküür suudab haisvatele poistele vastu astuda, jääb emme ilus särk mulle ikkagi kitsaks.
Ma ei vaata väga tihti peeglisse, kuna näen seal oma õde. Väiksena olime isegi sarnasemad kui praegu. Aga ma lihtsalt pean proovima õe asemel peeglist iseend üles leida. Üritan otsida ilusaid sõnu ja selja sirgu ajada. Hakkan kahetsema, et ei alustanud kuu aega tagasi isa traksidega rühi treenimist. Tegelikult arvan, et ajan asja ära küll. Tellin õhtusöögiks prae asemel midagi kerget ja tõmban kõhu sisse. Võtan taskust näpatud võtme, mille oli isa oma töölaua sahtlisse peitnud, hiilin õe tuppa ja varastan tema põsesära. Õde küll näitas kunagi mingit videot, kus demonstreeriti, kuhu peaks kontuuri, ruuži ja muud sellist võõpama, et end meestele saladuslikuks teha, kuid panen seda ilmselt liiga madalale. Ma ei mäleta enam, kuhu mida määrima pidi, seega improviseerin. Tulemus on veider. Tahaksin kõik maha võtta, aga usaldan seda, mida õde kunagi õpetas.
Jooksen kodunt kiiresti ära, et vanemad ei näeks. Emme ei ole kunagi meiki kandnud ja isa oskab kindlasti oma laia sõnavara kasutada nii, et ma uksest siiski välja ei astuks. Ta ei mõtle kunagi midagi halvaga. Olgugi et mu elus peaaegu polegi mehi, julgen kindlalt väita, et tema on üks parimatest. Pääsen minema.
Astun bussi ja kahetsen kohe oma valikut. Ma poleks pidanud tulema. Emme on mu palitu taskusse pistnud banaani ja kirjakese, millel on süda. Nüüd sooviksin veelgi enam tagasi koju minna. Kohe tuleb minu peatus. Ma higistan. Kunagi ütles õde, et tema higiseb.
Lahkun bussist ja unustan kohe ära, kuhu minema pean. Otsin teisest taskust kirja, mille tema mulle sõnagi lausumata andis ja millel on restorani nimi. Ma ei ole seal kunagi käinud. Mul pole võimalust sinna nüüdki minna, sest juba seisab ta minu ees.
„Zilver…?“ küsin poisilt, kes on mu ette ilmunud. Ta näeb teistsugune välja ja üritan meelde tuletada, kas tal olid siis ka nii lühikesed juuksed, kui teda esimest korda paari päeva eest koolikaaslaste seas nägin. Neil oli pidu. Aknast märkasin.
Poiss noogutab ja ta on nii ilus, kuigi ta pole ammu oma juukseid pesnud. Mu keha alumises osas juhtub midagi, mis peaks vist naistel juhtuma, kui neile keegi meeldib. Mõtlen, kuidas kavatsen teda täna oma sõrmega silitada, muidugi kui sobiliku hetke leian.
Ta ei lausu ühtegi sõna ja haarab lihtsalt mu käest. Kogu mu keha võpatab ehmatusest. Hakkame kiirelt tema juhtimisel liikuma. Mul pole õrna aimugi, kuhu Zilver mind viib, aga esimest korda elus ei karda ma teadmatust. See on isegi täitsa erutav. Kujutan ette, kuidas jookseme kahekesi kõigi juurest minema ja ei tule kunagi tagasi. Emmel ja issil oleks üsna raske, kui teine tütar samamoodi lahkuks, aga ju see on siis perekonnaviga.
Mul tulevad tossupaelad lahti ning peatun, et need kinni siduda, aga Zilver ei lase, vaid tirib mind jõuga edasi. Kõik, mida ma olen kunagi soovinud, on see, et keegi mind tahaks. Kui ei taha need, kes on mulle looduse poolt antud, siis ehk suudan ära võluda need, kes lihtsalt tee peal ette jäävad. Vähemalt nii olen kogu aeg unistanud. Mõtlen, kuidas issi vihkaks Zilverit.
Zilver viib mind linnast välja, kuhugi puude ja põõsaste vahele. Ta pole ikka mitte midagi öelnud ja mina ei ole ka julgenud sõnagi kosta. Zilver surub mind puu vastu ja astub ise siis paar sammu eemale. Silub rasvaseid, kuid müstilisi juukseid. Ta vaatab mind, laseb lausa mitu korda silmadega ülevalt alla. Mul ei ole kunagi nii hea tunne olnud, aga ma näen, et ta on kuidagi kurb. Nagu oleks ta kuhugi pimedasse sügavikku kukkunud, sinna süübinud ja pinnale ujumisel alla andnud. Ta on täpselt sama sünge nagu mu õde. Tahaksin nüüd oma plaani teostada, aga ta hakkab minu poole liikuma.
„Tõmba seelik alla.“
„Hõm. Miks?“
„Tõmba seelik alla.“
Korraks isegi mõtlen sellele, kuna ta ei hirmuta mind, aga lauset veidike seedides mõistan, et see peaks mulle siiski ohtlik tunduma. Ma ei kuuletu.
Zilver kõnnib minu poole ja hakkab oma kätt minu leedikoha juurde viima.
„Mis sa teed?“
„Palun, lase mul.“
Ja alguses lasengi. Tunnen ta sõrmi läbi sukkpükste. See on nii veider, ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud. Korraks on nii hea, aga siis hakkab rõve. Meenub, et esimesed sõnad, mille ta mulle ütles, olid tõmba seelik alla.
Ma võtan ta käe tasaselt ära, panen selle puule ja poen eemale. Ta hakkab nutma ja laseb välja häälekad nuuksed. Mind üllatab, et ma ei pidanud isegi jõudu kasutama. Zilveri käsi oli nii nõrk ja lodev, ta oleks seda teinud justkui vastu oma tahtmist.
Miks peab kurbus levima. Miks on nii, et kui see on ühe inimese kätte saanud, siis peab ta muteeruma ja tatikollina teiste ninadesse kolima ning oma protsessi seal kordama. Miks peavad inimesed seda teiste edasi kantud tatikolli välja aevastama. Miks peab seda levitama. Miks ei või seda ravida ja tappa. Kurbusest kirjutatakse laule ja luuletusi, aga mitte selleks, et seda ravida ja mõista, vaid laiali kanda. Miks lastakse kurbusel võita. Miks absoluutselt alati kaotatakse. Miks pean mina oma ninasõõrmetega pidevalt neid tatikolle teistelt endale korjama. Sellepärast ongi mul suur nina.
„Anna mulle andeks. Ma ei mõelnud, et see nii läheb.“
Ma ei oska algul midagi öelda, kuid tunnen, et ei saa vaikida.
„Selleks sa mind ju kutsusid.“
Zilver nutab endiselt ja on end minu poole pööranud. Ta tundub mulle nii ilus ja õrn. Mõistsin juba ammu, et olen haige inimene. Õde lööks mind praegu. Emale ja isale ei räägi ma sellest kunagi.
Ta pole ohtlik. Lähenen talle väikeste sammudega. Kummardun, kuna ta on maha vajunud, pusa käised üles kerinud. Näen, et ta käsivarred on samasugused nagu õel.
„Sa tead, et mitte miski ei vabanda välja seda, mida sa just tegid.“
Silun nimetissõrmega õrnalt ta käsi. Zilver noogutab mu lause peale, pühib käega tatise nina puhtaks ja üritab vist kuidagi vabandust paluda, aga ei suuda pisarate ja väriseva suuga seda siiski üle huulte saada. Ta oleks lihtsalt võinud mu jäätist sööma viia.
Ma võtan talt käest kinni ja tatikoll on juba mu ninas. Kõnnime lähima poeni ja ostame paki piparmündijäätist. Me ei vaheta ühtegi sõna ning mina maksan. Kokku läheb 3,40. Annan viieka. Saan valesti raha tagasi. Keegi Henri ei oska arvutada. Ma ei ütle midagi, kuna sain rohkem, kui vaja. Jah, olen nahaal, aga täna võin. Kui kunagi, siis praegu. Istume pingi peale ja jagame lusikat, mis mul kotitaskus oli. Mu tuju läheb paremaks.
„Millal sa muidu viimati oma pead pesid?“ küsin, kuna need rasvased juuksed tegelikult häirivad mind. Enne võisin ma nendest mööda vaadata, aga seda kõike on praegu lihtsalt liiga palju.
Zilver viivitab vastamisega, kuna toibub aju külmumisest. Mõtlen tema peale, kellesse ma ei usu, et vahel ta näeb ja vahel ta isegi müristab. Võtan sõnad tagasi. Tahaksin ta haisvad juuksed ära lõigata, maha saagida.
„Ma ei ole nädal aega koju saanud.“ Ta on endiselt tume nagu põhjatus.
Ta jätkab: „Kas see on su lemmikjäätis.“
Noogutan.
Zilver laseb mul viimase ulpiva saarekese pintslisse pista. See on täpselt selliseks sulanud, et meenutab lapsepõlve jäätisesuppi, mida õega tegime. Kui oleksin kogu paki endale saanud, siis oleksin esmalt hoolega seda seganud ja kloppinud. Kõige suurema naudingu saab just sellisest massist. Ma ei tea ikka veel, kes on see mees, kelle kõrval istun.
„Ma loodan, et sa saad aru, et ma olen jube inimene. Mul on piinlik, et ma niimoodi ringi käin ja haiget teen. Mul on vaja, et sa teaksid, et ma ei käitu meelega nii. Ma proovin. Ma proovin nii-nii palju, aga ma ei saa sellest lahti. Sellest millestki, mis teeb mind selliseks, nagu ma olen. Ma lihtsalt ei ole nõus uskuma, et minust ei saa asja. Kunagi peab ju saama. Miski minus on katki, väga katki, aga ma ei saa sinna midagi teha. Olen proovinud ja ma ei saa hakkama, aga pean ikka järgmisel päeval üles ärkama, voodi korda tegema ning elama.“
Ta hingab hetkeks ja kontrollib, kas ma kuulan. Ma üritan välja nuputada, kas ta on siiras või mitte. Õde ütleks ilmselt, et ei ole, aga kui ma päris aus olen, siis oli tal harva õigus.
„Vahel mõtlen, et võibolla ma peakski. Noh, jätma oma elu elamata. See miski ongi äkki lihtsalt osa minust. Aga see teeb mind ohtlikuks. Järsku minust ei saagi asja ja ma ei oska midagi muud teha, kui andeks paluda. Ma tean, et see ei muuda midagi, aga sa oled viimane inimene, kellele ma tahaksin haiget teha.“
Ma ei jaksa enam olla inimeste vahepeatus, nende pihitool, kivi, mille juurde nad tulevad korra aastas istuma, et teeselda mingit looduslähedast friiki, kelle mured lahenevad, kui nad hetkeks värsket õhku hingavad, et siis taas oma eludega edasi minna, olles sealjuures samasugused munnid nagu enne.
Zilver haarab jäätisepaki enda kätte, voldib selle enne ilusti kokku ja viskab prügikasti. Õues on hämardunud ja ta juuksed ei paista enam nii tülgastavad.
„Kas sa tahad kuhugi edasi minna?“
„Ei. Tegelikult ei taha.“
„Tahad sa koju minna?“
Raputan vist sellepärast pead, et mulle meeldib, kuidas ta selle pakendi kokku voltis.
„Siis jääme veel natukeseks siia.“
Ma ei ole ühtegi korda selle õhtu jooksul mõelnud, et ma olen paks, isegi kui emme särk pitsitab.
„Kas sa tead, vahel ma palvetan.“
„Sa oled usklik?“ küsib ta üsna imestunult.
„Ei, vist mitte. Ma ei tee Jeesusel Kristusel ja Jumalal endiselt vahet. Aga vahel enne magamaminekut laskun oma voodi ette. Kustutan loomulikult kõik tuled ära, panen pidžaama selga ning lähen siis põlvili.“
„Mille pärast sa siis palvetad?“
„Et õde tuleks tagasi, et ta ei oleks enam kurb, et võtaksin kümme kilo alla ilma, et peaksin loobuma suhkrust või kartulikrõpsudest. Vahel soovin, et ema ja isa hakkaksid rohkem raha teenima. Mitte selleks, et me saaks kuidagi rikkamateks või midagi. Ma lihtsalt tahan, et nad ei oleks enam kurvad.“
Ta kuulab mind ja on oma käe mööda pinki mulle lähemale libistanud. Natuke ikkagi kardan teda.
„Ja tihti hakkan ma pärast oma viimast soovi nutma… Ma tean seda kõike nii täpselt, sest see on juba nagu rutiin. Siis tõusen ma püsti, istun voodile. Oluline on see, et ma ei istuks kohale, kust saaksin peeglisse vaadata, seega olen alati kuskil jalutsis. Panen siis käed viisakalt sülle ja nutan natuke. Nutan nii kaua, kuni käed on märjad. Vanasti tönnisin padja peale ka, aga siis oli halb magama jääda. Ma lihtsalt istun seal ja palvetan. Ma olin ühel hetkel juba nii palju palvetanud, et hakkasin isegi kellessegi uskuma, aga enam mitte.“
Vaatan korraks Zilverile otsa ja saan aru, mida olen teinud. Mida olen lasknud endaga teha. Zilver nihkub oma kätega veelgi lähemale ja tahab mind vist emmata, aga ma ei suuda. Võtan oma asjad ja lahkun. Lausa jooksen. Esimest korda elus tunnen oma rindasid, kuidas midagi seal ikkagi on. Minus on midagi.
„Vahepeatus“ pälvis novellikonkursil Värske Novell peapreemia.
Palju õnne Värske Novelli võidu puhul! Kirjutasid loo, mis on hoogne, humoorikas, aga milles oled kimpu haaranud ka tõsiseid teemasid. Mis jõud paneb sind lugusid kirjutama ja neid teistega jagama?
Sellele on keeruline vastata, sest ma olen selle peale terve elu mõelnud. Tegelikult on lugude kirjutamine vähemalt mulle täiesti vabatahtlik tegevus – mitte keegi ei sunni mind seda tegema ning minu elu ei sõltu sellest. Samas ikkagi sõltub, kuna see jõud on mingitel hetkedel nii tugev, et seda ei saa eirata. Kui lubate mul naiivseks minna, siis ütleksin siiralt, et kirjutamine on see, mida olen määratud tegema. Ma ei välista, et mingil eluhetkel tabab mind heureka, mis pimestab mu ning juhatab täiesti teisele rajale, kuid praegu julgen kindlalt väita, et see on asi, milleks olen loodud, tuleb see mul hästi välja või mitte. Usun, et lood ongi mõeldud jagamiseks, sahtlis söövad koid need ära!
Hämaratel põhjustel minema läinud õde on ka varem sinu tekstis kohal olnud (Värske Rõhk, nr 92). Miks oled valinud just sellise motiivi?
Mul on väga lähedane suhe oma väikse õega, kes on mulle õpetanud peaaegu kõik, mida tänini tean. Mida vanemaks saan, seda enam on hakanud õdedevaheline dünaamika mind huvitama – kontseptsioon kahest tüdrukust, kes on teineteisele looduse poolt antud. Mulle meeldib seda kõige enam just kirjutades lahata ja avastada, kuna enne alustamist pole mul õrna aimugi, kuidas see lõpeb. Kindlasti tuleb mu lugudesse sisse aspekte isiklikust elust, kuid nad vormuvad erinevates kontekstides ja maailmades alati isesuguseks. Õe motiivis tulevad lisaks perekondlikele suhetele välja ka inimese enda psüühika eripärad, mistõttu ei ole ma suutnud seda teemat veel maha jätta.
Missuguseid kirjutamisnippe jagaksid nendega, kes tahaksid Värskele Rõhule proosakaastöö saata või tulevasel Värskel Novellil osaleda?
Vot see on miljoni euro küsimus. Lihtsalt alustage. Alustage kuskilt. Mul endal on väga suur tühja valge paberi hirm, mistõttu on lihtne kirjutamist edasi lükata, aga tegelikult ei kao see hirm kuhugi, kui sellega midagi ette ei võta. Kõik, kellel on vähegi tunne, et nad tahaksid, siis esimene linnuke on juba olemas, kuna mulle endalegi meeldib kõige rohkem lugeda just neid tekste, kus on tunda, et autor on kirjutamist nautinud. Kindlasti ei tasu endaga liiga karm olla, sest nii kaob ära isu ja teksti hing. Usun, et kirjutamine muutub palju-palju lihtsamaks, kui teema kõnetab ja endale kuidagi korda läheb, aga jätab samas ruumi, et anda juurde mingi unikaalne nüanss. Seega, lihtsalt alustage ja saatke-saatke-saatke – kõige halvem, mis juhtuda saab, on eitav vastus!
