Ainus hea kunst saab sündida kadunud hiilguse kirjeldamisest, aga Tallinnal seda pole. Inimestel on selged ettekujutused New Yorgist, Londonist või Pariisist, isegi siis, kui nad ei ole neis linnades kunagi käinud. Neist linnadest on kirjutatud, lauldud ja neid on filmides kujutatud, aga Tallinnaga ei ole võimalik seda teha. Kui üritada panna Tallinnat laulu sisse, kajab vastu vaikus, kui panna tööle kaamera, vaatab vastu udune plekk, nagu oleks söönud moosipalli ja seejärel objektiivi katsunud. Ja kui üritada Tallinnast kirjutada, kaotab tekst igasuguse mõtte, sõnad hakkavad omavahel sassi minema ja murduvad üksteise raskuse all: kõigepealt kaovad täishäälikud j ss kvd k kshlkd ja lõpuks ei jää järele mitte midagi
m i t t e
k u i
m i d a gi
Ja ometi on siin inimesed, kes elavad, millegipärast on nad ikka veel olemas ja vahepeal on nende elud isegi äärmiselt huvitavad ja olulised, vähemalt nende endi arust.
**
Kauri esimene päev Tallinna linnapeana pidi algama kell kümme. Varem ei olnud mõtet kohale tulla, tal ei olnud uksekaarti ega arvutit. Kaur mäletas, kuidas ta aastaid tagasi oma esimesele päris töökohale liiga vara kohale ilmus. Esimene päris töökoht, see tähendab selline, mis ei olnud klienditeeninduses (me kõik teame, et need ei ole PÄRIS töökohad, need ei ole PÄRIS töötajad oma õiguste ja muredega), oli ühes konsultatsioonibüroos. Tubli 22-aastasena oli Kaur tol ajal ukse taga juba enne üheksat. Ta ei suutnud taluda mõtet, et ta oleks hiljaks jäänud, äkki oleksid nad ta kohe vallandanud, veel enne, kui ta oleks kontoriuksest sisse astunud. Kuidas oleks ta seda emale selgitanud, isast rääkimata? Kaur seisis ukse taga üle poole tunni, inimesed küll sisenesid kontorisse, aga teda vaatasid nad heal juhul lihtsalt segaduses pilguga, neil polnud vähimatki aimu, et täna pidi olema Kauri esimene tööpäev. Kui ta ülemus lõpuks pärast poolt kümmet kohale jõudis, ohkas ta teretamise asemel valjult. Niigi oli tal kiire, niigi oli ta hädavaevu kontorisse jõudnud, nüüd pidi ta tegelema pealtnäha täiesti kasutu bakatudengiga. Ta lasi küll Kauri uksest sisse, kuid palus tal jääda ooteruumi. „Tee endale kohvi või midagi.“ Ja Kaur tegi. Kuna see oli ta elu esimene piiramatu juurdepääs Jura kohvimasinale ja ülemusel ei olnud aega temaga tegeleda, käis ta pidevalt kohvimasina juures, vajutas nuppu kirjaga „espresso“, sest see oli ju see, mida täiskasvanud joovad. Ei mingit piima, beebiaeg on läbi, nüüd oled sa ärimees.
Täna oli Kaur vanem ja targem. Kaur oli nüüd linnapea, tal ei olnud paslik rääkida sellest, kuidas ta end kümme aastat tagasi peaaegu täis sittus. Aga sel päeval, kui ta kohvimasinaga üksi jäi, sai ta tõesti päriselt täiskasvanuks ja õppis, et elus on hullemaid asju kui hiljaksjäämine. Näiteks kuhugi liiga vara jõudmine. Enam ta selliseid vigu ei teinud. Kuigi nüüd polnud tal enam ülemust, ta ise oli ju ülemus – siiski linnapea, mitte linnaõlg või linnakannakõõlus.
Ikkagi oli ta täna linnavalitsuse pruunikaspunase hoone ees seistes närviline. Püüetest hoolimata oli ta jõudnud kohale paar minutit varem. Ta üritas närvilisust maandada telefonis skrollimisega. Loodetavasti näis ta tegusa professionaalina, nagu oleks tal nõnnnnnda kiire, et pidi veel enne majja sisenemist mõnele meilile vastama. Enne, kui sai keskenduda inimestega suhtlemisele, sest linnapea töö ju on suhtlemine, mitte üksinda arvuti taga istumine ning vaheldumisi Delfi ja Instagrami sirvimine. Just Instagrami Kaur avaski, sest töö ei olnud veel alanud ja tal ei olnud ühtegi e-kirja, millele vastata.
TALLINNAL
ON
PROBLEEM
Punased tähed valgel taustal. Arial? Või mingi muu sarnane font, Kaur ei olnud nende tundmises kunagi eriti tugev olnud. Laike juba üle tuhande. See ei saanud teda puudutada, Kaur skrollis edasi. Või võib-olla see ikkagi puudutas teda? Paar minutit veel ja Kaurist saabki Tallinn. Kui Tallinnal on probleem, on probleem ka Kauril. Kauril on probleem. See puudutab teda. Konto nimi kordas postituse sisu: tlnprblm. Jälgijaid kõigest paarsada. Äkki see ei ole midagi olulist. Kell oli juba 10.01. Nüüd võis Kaur enesekindlalt välisuksest sisse astuda. Õnneks oldi tal juba vastas.
Esimene tööpäev on alati samasugune, ükskõik kuhu ja mis ameti peale lähed. Liiga palju käesurumist, millest mõni tuleb välja paremini ja teine halvemini. Enda nime kordamine, teiste nimede kuulamine. Väga vähesed nimed jäävad meelde, see, mida teised teevad, veelgi vähem. Reelika tegeleb kommunikatsiooniga – kui jätad ühe nime meelde, olgu see tema oma. Vaevalt sul õigusosakonda või raamatupidamisse asja on. WC on siin, kohvimasin seal, puhkenurk sealpool. Kontorilaua kõrgus reguleeritav. Jess. Kaur lösutaski vahepeal liiga palju kodudiivanil, meditsiiniline termin selle kohta on „alaselja ärapersetamine“. Laua peal vaasis oli lillekimp, kingitus esimese tööpäeva puhul. Lisaks Tallinna linna kinkekott, märkmik, pastakas, made in China plastikust veepudel kirjaga „ROHELINE TALLINN“. See viimane polnud kuvandi mõttes eriti hea, sellest pidi ta kellegagi rääkima, äkki Reelikaga. Ei maksnud iseend nõnda ilmselgeks pilkamise märklauaks teha.
Kaur avas oma tööarvuti. Taas oli tema kätesse usaldatud Lenovo Thinkpad, ustav ja vastupidav tööhobune. Sellel arvutil polnud midagi viga, aga see ei olnud kindlasti arvuti, mida julgeks avada mõnes kohvikus, see andis märku, et su töö oli omamoodi kuri ja pahaendeline. Konsultatsiooniteenused. Advokaadibürood. Poliitika. Iga hommikut alustada selle musta kasti kaane avamisega ei saa olla mõnus. Aga kui palju päris tööd Kaur sellega üldse tegema pidigi, kannatas ära. Ehk ei olnud vaja selle koleda kolossiga avalikku kohta minnagi.
Kauri esimene ülesanne oli teha uue linnapea tervitus. See oli talle ette kirjutatud, vaja oli jäädvustada vaid värsked pildid. Mõistagi tegi ka postituse enda keegi teine Kauri nimel, Kaur pidi olema vaid pildistamisel kohal. Kõige ülejäänu eest hoolitses Reelika. Reelika oli siin juba enne teda ning ilmselt jäi tööle ka pärast teda. Tõeline professionaal, telefon kätte liimitud. Kaurile tundus, et kuigi Reelika oli tehniliselt tema alluv, oli tegelikult just Reelika tema ülemus, keegi, kelle soosing tuli tal välja teenida, enne kui Reelika Kauri nime päriselt meelde jätab. Kaur pani kaela ametiketi, raske ja üsna koleda. Sel oli üheksakümnendate lõhn ja välimus. Soov hoida kinni mingist suursugususest, mida pole tegelikult mitte kunagi eksisteerinud. Mälestused lagunenud impeeriumist ja Venemaalt soodushinnaga toodud metallist. Igaüks võis tollal saada rikkaks, aga mitte Kauri perekond. Nüüd oli nendegi edulugu käes. Kaur oli linnapea. Ja mitte Kohtla-Järve- või Rapla- või Kärdla-suguse täpikese. Vaid Tallinna oma.
Ilmselt oli ametikett umbes sama vana kui Kaur ise. See oli kunagi sooninud Edgar Savisaare kaela ning nüüd puutus see kokku Kauri higiga, mida oli üsna palju, sest pildistamine ja ülikonnas poseerimine muutis Kauri närviliseks. Peaasi, et särgile ja ülikonnale higiplekke ei jää, juba esimesel päeval oleks see katastroof, nende riietega pidi Kaur hakkama iga päev kontoris käima. Jah, linnapea palk oli korralik, aga Kaur ei olnud seda ju veel saanud, vähemalt ühe kuu pidi ta vastu pidama nende riietega, mis tal juba olid. Kui vaid vanaema oleks veel elus, et näha Kauri Savisaare ketiga. Vanaema armastas Savisaart, see oli üks väheseid asju, mida Kaur oma vanaemast veel mäletas ja teadis. Punasesõstramahl, metsmaasikamoos, ristsõnad, hiigelsuured rinnahoidjad kuivamas pesurestil ning heakskiitvad sõnad iga kord, kui Savisaarest uudistes räägiti. „Poliitik peab seisma näoga rahva poole,“ ütles vanaema. Kaur üritas sellest ka oma karjääris juhinduda. Osalt ka seetõttu, et rahvale selga keerata on ohtlik, nad võivad sind selja tagant rünnata nagu metsloomad.
Reelika klõpsas paar pilti, need olid okeid, Kaur ei saanud palju teha, et näha välja halvem või parem, kui ta tavaliselt nägi. Ametikett võeti Kaurilt kibekiirelt kaelast ära ja viidi kuhugi tahatuppa seifi, justkui oleksid ametnikud kartnud, et Kaur väärtusliku ehte endale taskusse pistab ja pandimajja viib. Juba enne lõunat oli postitus üleval. Kaur läks Tallinna linna Facebooki lehele, et reaktsioone kontrollida. Mõned ta korbikaaslased olid truult laike pannud. Tõelised vennad, kellele võis alati kindel olla. Samas oli postitusel poole tunniga 40 kommentaari. See ei saanud hea olla.
TALLINNAL ON PROBLEEM
TALLINNAL ON PROBLEEM
TALLINNAL ON PROBLEEM
Samasugused kommentaarid täiesti tundmatutelt nimedelt. Kaur jooksis Reelika kabinetti, mis õnneks oli tema omale väga lähedal. Reelika soovitas tal mitte muretseda. Hulle oli igasuguseid, eriti Facebookis. Kui Kaur soovis, võis ta kommentaarid kinni keerata, aga see võis näidata uut linnapead nõrgana, justkui ei suudaks ta tagasisidet vastu võtta. Ei, Kaur oli võimeline tagasisidet vastu võtma. Las kommentaarium jäägu avatuks. Aga mis tagasiside see selline ka oli? Reelikal ei olnud vähimatki aimu, mida see tähendas, ning ei tundunud, nagu tal oleks olnud soovi see välja uurida. Kaurile suurt tähelepanu pööramata jätkas ta telefonis skrollimist. Vedas tal, et sotsiaalmeediaspetsialistina sai ta seda nimetada oma tööks.
Kuigi Kauri tööpäev oli kestnud vaid paar tundi, oli talle ilmselge, et teistel linnavalitsuses ei olnud tema vastu erilist huvi. Kauri oli selle eest hoiatatud, et pikaaegsetel ametnikel on ükskõik, kes on parasjagu pukis, eriti kui tegu on kellegi nii kogenematuga kui Kaur. Nad võtsid teda pelga kohatäitja ja käpiknukuna, suvalise nimena, kes oli pandud kompromissi korras täitma täiesti sisutut ametit, samal ajal kui linna tegeliku juhtimisega tegelesid teised inimesed, kellest kõiki polnud Kaur kohanudki. Ega see tõest kaugel ei olnud.
Kuigi Kaurist oli saanud linnapea, olid tema vanemad temas pettunud. Isegi nemad ei arvanud, et Kaur oli selle ameti välja teeninud. Aga töökohta oli väga raske leida, seda teadis Kaur omast käest. Esimene amet konsultatsioonibüroos oligi jäänud tema tipphetkeks. Tollal tundus, et hullem on möödas, aga tegelikult oli möödas just parem. Saabusid Covid, majanduskriisid, Ukraina sõda, AI-revolutsioon. Kõige selle keskel leidis Kaur tuge just poistest, kellega ta oli ülikoolis riigiteaduste õppimise kõrvalt korporatsiooni astudes kohtunud. Bakakraad polnud talle suurt midagi andnud. Peale nende õhtute ja ööde, mille ta oli poistega õlleklaasi taga veetnud. Your net worth is your network. Kui üks neist sai teist aidata, tegi ta seda, ja kui järjekordne müügitarkvara optimeerimisega või optimeerimistarkvara müügiga tegelenud startup, kus Kaur parasjagu töötas, vältimatusse pankrotti vajus, pakkus üks korbivend talle linnapea kohta. Alguses tundus see rohkem nagu nali. Tõtt-öelda mõjus see naljana ka praegu, aga 10 000 euro suurune palk oli vägagi mittenaljakas.
Korbivend, ühe Eesti tuntuima poliitiku poeg, luges talle töökohta pakkudes sõnad peale. Ära arva, et saad päriselt midagi ära teha. Su peamine väärtus on kanda ülikonda. Naerata. Kõik kirjutatakse ja postitatakse sinu eest ära. Suru kätt. Tereta inimesi esimesena. Mõtle sellest kui modellitööst, ainult parem on, et sa alastipilte ei teeks! See ei kesta kaua, võib-olla aasta aega, aga selle aja lõpuks on su kontol üle 100 000 euro, kindlasti mõtleme sulle välja lahkumishüvitise ja muud hüved. Kaur ei saanud ära öelda, keegi ei oleks saanud ära öelda. Neile, kes väidavad, et nad oleksid ei öelnud, pole selliseid kohti lihtsalt pakutud. Avalik ilkumine ning perekonna õelad naljad tuli lihtsalt ära kannatada. 100 000 eurot hiljem ei tundu need enam naljakad.
**
Tallinna mõttetuima inimese valimised toimuvad iga päev. Pisikesed tatsuvad klounid ärkavad hommikul üles, pesevad hambad, kinnitavad ette punase nina, kammivad ära punase paruka ja istuvad oma klouniautodesse. Tallinnas pole muid töökohti peale tsirkuse, Tallinn on lagunev Poola tivoli, mille karussellilt kukkudes langeb igal suvel mõni laps koomasse, aga sul jääb üle vaid loota, et ta pole sinu oma.
Seda on tunda absoluutselt igal pool. Mõistagi Hipodroomi ristmikul, Liivalaia tänava mahajäetud kohtumaja ees („Kas teadsite, et siin filmiti „Tenetit“?“ kõlab jõuetu hääl kaugusest), aga ka Vana-Kalamaja tänaval, kus digitaalsed nomaadid vuravad oma jalgratastel edasi-tagasi mööda ainsat lääneeuroopalikku tänavat, justkui oleks neil minna kuhugi mujale kui tagasi sinna, kust nad just tulid. Alles siis, kui oled Soome sõitval laeval olnud vähemalt tund aega, võid tunda mingisugust vabanemist ja paranemist. Aga ka siis ei saa kindel olla – Tallinn võis jääda sulle talla alla nagu tükk sitta, millega pead isegi väljamaal edasi haisema.
Tallinnal on probleem ja see probleem oled sina. Piip-piip. Tuut-tuut.
**
Kaur ei saanud tlnprblmi lehele postitatud videost mitte midagi aru. Kas tema oli kloun? Kas see oli rünnak tema pihta? Või äkki oli see mingi kunstiprojekt? Linnas oli igasuguseid imelikke poolpõrandaaluseid teatrirühmitusi, kus ilusad noored inimesed aelesid poolalasti tolmustel põrandatel. Oh, annaks jumal, et see oleks kunstiprojekt, mitte mõni päris liikumine, siis oleks sellega kursis maksimaalselt tuhat inimest, kelle seas poleks kedagi, kel oleks mingit päris võimu. Vähemalt ühe kuupalga võiks Kaur kätte saada, siis peaks ta vastu veel kuu aegagi enne, kui teda avalikult tühistama hakatakse.
„Mida tähendab „Tallinnal on probleem“?“ küsis Kaur ChatGPT-lt.
Ükski AI pakutud variantidest ei tundunud hea.
„Kas võib olla, et „Tallinnal on probleem“ ei tähendagi midagi halba?“ küsis Kaur uuesti.
ChatGPT lohutas teda, et muidugi võis olla ka nõnda. Postitused viitasid ehk millelegi, millest Kaur lihtsalt midagi ei tea. Samas, kui Tallinna linnas oligi tõepoolest midagi tõsiselt valesti, kui Tallinnal tõepoolest oligi probleem, ei saanud see olla Kauri süü. Tema oli linnapea olnud umbes viis tundi, probleemid pidid ulatuma sügavamale. Halvimal juhul oli tema vaid üks sümptomitest. Millegipärast ei lohutanud see tõdemus teda eriti.
Kella kolmeks pidi Kaur minema raekotta, et kohtuda linna pensionäride klubiga. Oma esimesel tööpäeval aitavat just pensionäridega kohtumine Reelika hinnangul näidata Kauri heas valguses. Pensionärid olid nagunii ainsad, kes loevad. Nemad käivad valimas. Nemad kommenteerivad Facebookis. Nemad loevad ajalehti, kuulavad raadiot ja vaatavad televisiooni. Nemad ei koli Eestist ära.
Kohtumine toimus raekojas. „Kas kõnnime sinna?“ küsis Kaur Reelikalt. „Kindlasti mitte,“ vastas Reelika. Kui sul oli võimalus Raekoja platsi autoga sõita, tuli see vastu võtta. Kõik ütleksid sellele võimalusele jah. Neile, kes ütlevad ei, pole sellist võimalust lihtsalt pakutud.
Auto tagaistmele istudes avas Kaur taas Instagrami. Tlnprblm oli uuesti postitanud, kõigest kolm minutit tagasi.
„TALLINNA LINNAPEA ON KLOUN“ seisis kiri esimesel slaidil. Teisel slaidil oli foto Kaurist klounina. Kauril oli selle pildi olemasolu ammu meelest läinud, aga see oli tõepoolest tema, umbes viis aastat tagasi ühel volbriööl koos oma korbivendadega. Kõik teised olid aga pildilt välja lõigatud, Instagrami oli postitatud vaid Kaur, näos klounimeik, peas parukas ja käes Laua viin.
„Reelika, kas hüpoteetiliselt oleks see probleem, kui minust leiduks internetis pilt klounina?“
Reelika ei tõstnud telefonist pead.
„Aga kui mul oleks käes pudel viina?“
Kaur surus enda telefoni Reelikale näkku. Reelika ei öelnud endiselt midagi, aga sel korral ta vähemalt vaatas ja tundus kaasa mõtlevat.
Kaur üritas uuesti Reelikaga vestlust alustada: „Me võime öelda, et see on AI.“
„Kas see on AI?“
„Ei ole.“
„Hmm. Ma teen paar kõnet. Lõbusta seni vanainimesi.“
Kaur kandis raekojas ette talle kirjutatud kõne, õnnitles juubilare ja poseeris piltidel. Ükski pensionär ei küsinud Kaurilt ühtki küsimust, kuigi üks proua nimetas teda Kaspariks. Tuntusega oli vaja veel kõvasti tööd teha. Kui talle selleks üldse võimalus antakse. Uksest väljudes kuulis ta ühte naist teisele ütlemas, kuidas eelmine linnapea oli ilusam, üle-eelmisest rääkimata. Äkki peaks ta jõusaalis käima hakkama. Kindlasti oli ka trennis käimiseks ette nähtud mingi kompensatsioon. Midagi targemat polnud tal nagunii tööl teha. Kui kanda ülikonda, võiks selles vähemalt hea välja näha. Kui järgmist tööpäeva muidugi üldse tuleb.
Tagasi autosse istudes pööras Reelika Kaurile esimest korda päriselt tähelepanu.
„Tundub, et meil tõesti on probleem. See lehekülg on päris populaarne. See pilt sinust klounina on väga menukas.“
„Mida me nüüd teeme?“
„Sina ei tee midagi. Sa lähed tagasi kabinetti, ei vaata oma telefoni, võib-olla sööd ühe võileiva.“
Kaur üritas Reelika nõu kuulata. Kabinetis tagasi olles ei avanud ta pikka aega oma telefoni ega arvutit. Selle asemel üritas ta vaadata aknast välja, hingata nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, lõõgastada kogu keha, lõdvestada õlad ja suulae. Suu krampis hoidmine mõjub lõuajoonele kohutavalt ning seda ei saa ta endale lubada. Kas Kauri kabinetist paistev vaade oli ilus? Mitte eriti. Jah, tal oli suurepärane vaatepilt Vabaduse väljakule ja ristikujulisele võidusambale, aga kumbki neist polnud suurem asi. Hall ja mõttetu, tühine betoonist linn. Võib-olla oli anonüümsel Instagrami kontol õigus. Aga kas siis tema mõttetu mehena polnudki õige mees seda mõttetust juhtima?
Kaur avas arvuti. Meilikastis oli null kirja. Mida olekski kellelgi talle kirjutada. Tal ei olnud ühtki päris ülesannet, vaid esinemised ja pildistamised ette antud tekstiga ning neidki ei tundunud peale paari esimest päeva just liiga palju olevat. Oma senistel töökohtadel oli Kaur ikka aega surnuks löönud uudisteportaalide värskendamisega. Need päevad, mil midagi juhtus, kui puhkes suur skandaal, olid suurepärased. Järsku sai kogu tööpäev endale päris sisu, sai lugeda eri käsitlusi, värskendada portaale, saata linke mitmesse grupivestlusesse. Kaurile lausa meeldis, kui kellelegi esitati korruptsioonisüüdistus, kui kelleltki peteti hunnik raha välja, kui armastatud meelelahutaja osutus naisepeksjaks. Vähemalt midagi toimus. Nüüd oli iga portaali avauudises tema pilt. Ta oli seda oodanud, aga lootis, et näeb sel pildil välja kena ja väärikas, et tal on kaelas ametikett. Nüüd oli ta ametiketi asemel klouninina ja punane Laua viina pudel.
Kes kurat oli tlnprblm ja kust ta üldse sellise pildi sai? See pidi olema keegi ta korbivendadest, kuigi Kaur ei suutnud sellisele reetmisele isegi mõelda. Äkki oli mõni neist kade? Kauri grupivestlused vaikisid, isegi ükski korbivend ei olnud talle midagi kirjutanud. Ühelt poolt oli see imelik, et keegi neist polnud teda täna isegi õnnitlenud, aga teisalt teadsid kõik, et see koht oli talle sülle kukkunud lihtsalt kokkusattumusena. Ja kuidas sa õnnitled kedagi selliste asjaolude tõttu linnapeaks saamise puhul? See on ebamugav ning inimesed hakkavad sind vältima, justkui oleks sul küljes mõni haigus. Palju õnne linnapea ameti puhul, me loodame, et see ei kesta kaua, loodame, et see läheb ruttu üle, loodame, et sa paraned sellest.
**
Eesti ei ole normaalne riik, siin on Riigikogu ees parkla, mitte purskkaev ja kaunis park. Kui me oleksime normaalsemad inimesed, vääriksime ka normaalseid juhte. Aga me oleme võtnud vastu otsuse olla luuserid, väikesed karvased haisvad luuserid. Vähemalt on selleski mingi väärikus ja ausus. Ausus mitte proovida olla keegi teine, mitte laskuda enesehaletsusse, mis on jubedalt tüütu. Oleme valinud olla ausad ja uhked luuserid, luuserid, kes on omasuguste edulood. Väike luuser suures tiigis ja suur luuser väikeses tiigis – mis iganes suuruses vaja, selles ka saab. Luuser tellimuse peale ja luuser ka tellimata. Luuser omas mahlas, luuser à la carte.
Tuut-tuut, piip-piip, Tallinn, kas sa kuuled, sellel tipptunnil sõidab oma klounimobiiliga koju su pisike totu linnapea, kas sa ei pea seda naljakaks, kas sa ei pea seda kurvaks, kas see ei tee sind mitte jõuetuks?
**
Reelika lendas Kauri kabinetti koputamata sisse, täpselt sel hetkel, kui Kaur oma nina koukis ja oli näpu peaaegu küünarnukini sõõrmesse surunud. Kuiv kontoriõhk ajas alati ta nina sügelema, ta ei olnud mingi rõve kasimatu mees, pigem just õrn hing, kes vajas oma kontorisse hädasti õhuniisutajat. Muidugi juhul, kui talle veel mõni tööpäev antakse.
Reelikal oli häid uudiseid. „See Tallinnal on probleem või mis iganes sitt ajab nüüd mingit täiesti seosetut esoteerilist jama. Nagu mingit teatraalset paska, täiesti arusaamatut. Juba homme ei viitsi keegi seda kontot jälgida. Tallinn on igav, Tallinn on kole, Tallinn on korrumpeerunud. Suur uudis. Mingu ära, kellele ei meeldi. Enamusele meeldib. On sul veel mingeid pilte?“
Kaur ei saanud aru, milliseid.
„Ükskõik milliseid. Sinust Laua viinaga. Sinust kokaiini tegemas. Sinust ööklubis. Sinust naistes. Palun ära ütle, et sinust meestes, see võiks päriselt probleem olla. Sinust blackface’i tegemas. Sinust alasti. Kas sa oled alati veidi ülekaalus olnud?“
Kaur raputas pead. Ta ei uskunud, et taolisi pilte veel oleks, kuigi ta ei mäletanud klounipiltigi.
„Kui sa oleksid naine, oleks su karjäär muidugi täiesti läbi. Aga praegu… praegu on kõik super. Rahvale meeldib Laua viin. Sa oled üks neist. Jumal tänatud, et sul see pudel käes on. See on üks parimaid asju, mida sa teha said. Mõned internetis nimetavad sind ikooniks.“
Ikooniks? Kaur ei suutnud seda uskuda.
„Ikooniks. Sa tundud naljakas, approachable ja oma. Kaur, ma ei arvanud sinust just palju, aga sind võib ees oodata suurepärane karjäär. Ma poleks ise ka suutnud paremat mainekujunduskampaaniat välja mõelda. Ma ei tea, kes see internetitroll on, aga kui teaksin, saadaksin talle lilli. Mine koju, puhka välja. Homme pole enne lõunat mõtet tulla.“
Takso tagaistmel koju sõites tundus möödavuhisev kevadine Tallinn Kaurile justkui kaunis unenägu. Need sirelid, need punased rattateed ja rohelised bussid, need vene joodikud bussipeatuses ja hajevil nägudega turistid tõukeratastel. Need kõik olid tema omad. Jah, ta oli kloun, aga esmaklassiline kloun, palagani crème de la crème. Ta avas TikToki, temast oli tehtud fan edit. „ta on nii pookie🤡🤡🤡🤡🤡🤡 “ oli esimene kommentaar. Ka ta isa oli talle sõnumi saatnud: „Tubli poiss.“ Kaur avas akna ning hingas sisse diiselmootorite ja sirelite lõhna. See oli tema tsirkus, ja kõik siin linnas olid tema ahvid. Ta oli lõpuks ometi õiges kohas. Võib-olla oli Reelikal õigus. Võib-olla ootas teda tõesti suurepärane poliitkarjäär.
Tallinnal oli probleem. Aga see ei olnud Kauri mure. Teda ei vaevanud enam miski, tõesti m i t t e k u i m i d a gi.
