Kõik, mida te siit loete, on rangelt minu enda arvamus. Mina arvan nii. Teie ei pea arvama. Objektiivset tõde ei ole olemas. Väidetavalt.

I

Nii-nii, välgatus peaks ju välkuma! Hetke ajel! Nüüd ja siin! Kohe tulevad mõtted, mis on head ja lahedad ja mis kõigile meeldivad! Sest kõigile meeldida on ju kõige olulisem asi maailmas!

MITTE!

*näitan pöidlaga alla ja teen suuga peeruhäält*

Kõige olulisem on meeldida iseendale. Ikka iseendale. Ja teha seda, mis on just sinu meelest kõige õigem ja parem. Sest kui sa teed seda, mis on sinu meelest kõige õigem ja parem, siis paratamatult on see ka kõigi teiste meelest kõige õigem ja parem.[1] See on universumi seadus. Seda võite uskuda. Ja miks nii? Sest kui inimene teeb midagi iseenda pärast, siis on see tõenäoliselt midagi ehtsat, ja ehtsus on üks huvitav omadus, mis inimestele hirrrrmsasti meeldib. Miks? Sest kui inimesed on ehtsad, siis nad on ausad, ja kui nad on ausad, siis nad on usaldusväärsed, ja kui nad on usaldusväärsed, siis saab nendega koostööd teha, ja kui nendega saab koostööd teha, siis võib nendega koos veel ellu jääda. Ja see on hea.

Aga enda suhtes aus olla on jällegi päris keeruline. David Bowie on öelnud umbes nii, et vananemine on üks eriline protsess, mille käigus saad selleks, kes sa oleksid alati pidanud olema. Aga kohe algusest peale üritatakse meid enda minast justkui eemale eksitada. Mitte isegi pahaga. Ema või isa ütleb lihtsalt ühel hetkel, et „sulle on ju vaarikamaitseline jäätis alati meeldinud“, isegi kui sa nüüd tahad šokolaadijäätist, ja siis sa enam ei tea, mida sa PÄRISELT tahad. Või ütleb õpetaja koolis, et sina oled ikka üks tubli tüdruk, Malle, sinust saab veel midagi! Aga Mallest ei saa midagi, isegi kui ta terve elu ootab. Ja see on kuradi traagiline. James Baldwin ütles, et tal läks palju aastaid, et oksendada välja kõik enda kohta käivad lollakad pooltõed enne, kui ta lõpuks mingi õigusega maa peal ringi võis käia. Ja siis ta ütles veel: „Sa pead minema oma südamelöökide suunas. Kui sa ei ela seda ainsat elu, mis sul on, siis sa ei ela mingisugust muud elu, sa ei elagi üldse mingit elu.“[2] Seega tundub, et teisiti kui iseenda moodi teha ei ole eriti mõistlik. Ja sellele vastutöötamine ei too mitte kellelegi mitte milleski mingit rahuldavat tulemust. Onju.

Ühesõnaga, ennast tuleb väga hoolikalt kuulama õppida. Õppida kuulama oma sisetunnet, tuleb õppida vaibima. Me ei ole muud kui lihakotid, mis koosnevad energiast – siin ainult vaibid ongi! Minu kvargid on samad, mis vihmaussi südames olevad kvargid, ja need on omakorda täpselt samad kvargid, mis on kivi, juustu ja juuksenõela sees.[3] Kõik samad. Kvantpõimumine sedastab, et osakesed võivad olla seotud ja mõjutada üksteist silmapilk ka valgusaastate kauguselt. Einstein oli sellest nähtusest nii häiritud, et nimetas seda „hirmsaks tegevuseks distantsilt”[4] ja üritas iseenda teooriat elu lõpuni ümber lükata. Ei õnnestunud. Kehtib siiani. Seega on vaibid väga riil, kui kellelegi veel selgusetuks jäi. Ja see tähendab, et need on võimalik enda kasuks tööle panna, kui nad end sinu kehas ilmutavad. Seega kuulake oma sisehäält: oma keha, oma tundeid, oma südant. Oma hinge. Küll tema juba teab, kuhu ta minna tahab. Minge lihtsalt järele. Easy life.

Samas ärge tehke välja oma fassaadist, oma egost. Teda ärge kuulake. Kuulake küll neid tundeid, mis kehas tekivad, aga ärge kuulake, mida see ego teile sealt kõrvalt sosistab, see on tõenäoliselt mingi sitt. „Kurat, ma olen nii kade praegu Jaanuse peale, miks tema auhindu saab ja mina mitte! Tema kunst ei ole üldse nii hea! Mina peaks ka auhindu saama, bljäd!“ Nonoh, see on puha praosti ja köstri jonn. See on ego. Ego tahab teile sitta keerata, ärge uskuge seda kottlooma! Kuulake oma tundeid. Tõenäoliselt ütlevad need tunded teile hoopis: „Sa oled oma kunsti suhtes ebakindel ja tahaksid, et seda veidi enam tunnustataks. Sa tahaksid lihtsalt, et keegi sind märkaks. See on väga inimlik vajadus. Ja küllap seod sa oma töö väärtuse iseenda väärtusega ja tunned, et kui su tööd ei tunnustata, siis pole sa ka inimesena midagi väärt. Aga kui sa end Jaanusega võrdled ja tema peale oma tundeid välja valad, siis sellest ei saa küll keegi kasu.“ Ja kui sa nüüd SEDA sahinat kuulad, siis tõmbad ilmselt normiks. Sest kui sa suudad tõesti oma tundeid tuvastada ja neid kuulata, siis õpid ilmselt end ka asjalikumalt üleval pidama ning tunduvalt mõistlikumaid valikuid langetama kui muidu. Just do it.

Muidugi oleks palju kergem, kui keegi lihtsalt tuleks ja ütleks, mida järgmiseks teha. Umbes nagu lapsepõlves. Et sokikene nüüd jalga ja teed jooma ja siis lasteaeda. Lihtne elu. Aga elamisväärne elu ei saa olla ainult lihtne. Elamisväärne elu koosneb paljudest asjadest ja tunnetest. Seega on ka tee iseenda ja ehtsuseni tõenäoliselt pigem vaevarikas. Aga nõnda peab see olema. Ega ilmaasjata pole valgustumiseni jõudmisest räägitud kui ühest pikast ja keerulisest teekonnast. Isegi kõige keerulisemast. Kui sinna üldse jõutakse. Ja miks ma räägin järsku valgustumisest? Sest teekond valgustumiseni ongi ju ikka tee iseendani. Ma ütlen ühe korra veel: teekond valgustumiseni on konkreetselt tee tagasi iseendani. Selle suure iseendani noh. Universumini. Teadvuseni. Et me saaks aru, et me oleme lihtsalt üks suur teadvuse vool ja tegelt võime kõik oma maised mured unustada, sest… kõik maine on ka meie teadvuse voolust tekkinud. Meie ise oleme selle tekitanud. Mina ise. Sina ise. Me kõik ise, kes me olemegi see üks teadvusvool. Raske on nüüd öelda, kus on minu enda mõtted, kust läheb hinduismi, budismi ja taoismi piir. Aga eks see annabki omajagu positiivset tagasisidet, et nii paljudes individuaalsetes ja kollektiivsetes uskumustes on see kõik nii sarnaselt ära sõnastatud. Lausa nii sarnaselt kirjeldatud, et kui inimene peaks üksi selle valgustumise teekonna läbi tegema ja talle antakse pärast ükskõik millist sarnast sedastust lugeda, siis ta ütleks, et jah, see on see, bljäd! Ja seda nii budistlike tekstide kui taoistlike tekstide kui ka (mingite mööndustega) kristlike tekstidega. Paljude mööndustega. Ja nii edasi ja nii edasi. Vägev! Kõik on õige ja täpselt nii, nagu olema peab.

Kokkuvõttes: proovigem jõuda iseendani. Nautigem kõike, mida elu toob, sest kõik läheb nii, nagu minema peab. Lisaks: kui proovida olla maksimaalselt olevikus, siis loksub tulevik ise paika ja mineviku pärast ei pea vabsjee üldse muretsema. See on tõde.

II

Pisteliselt kontrollime. Pisteliselt teeme kontrolli, saate aru. Sest on tarvilik tuvastada suurem sitt, et seda mitte teha. Mina isiklikult olen tuvastanud, et puhas sõnnik on näiteks:

1. sõnnik
2. valimispettus
3. tagarääkimine
4. holokaust
5. Gulagi vangilaagrite süsteem
6. orjandus
7. Eesti metsade maotu maharaiumine
8. kõik, mida Ameerika Ühendriikide president on öelnud viimase pooleteise aasta jooksul (ja suht kindlalt ka varem)
9. kõhulahtisus
10. Tallinna linnaruum jalakäija perspektiivist
11. kui rattakett rooste läheb
12. kõik see pask, mida Iisrael on korda saatnud (ja üldse kõik suured, kes väikseid rõhuvad)[5]
13. halbade mõtete mõtlemine ja sellest tulenev spiral’imine
14. pliivärv
15. radiatsioon, mis saab purgist välja
16. sõda
17. okastraat
18. dogmad (MIS KURADI ASI ON DOGMA ÜLDSE ONJU?)
19. ketikoerad
20. totalitarism
21. Ungari pime (ja õnneks endine) kuningas
22. kalavarude ülepüük ja liikide väljasuremine
23. kui miski läheb külmkapis hallitama (nii kähku!?)
24. see, mis Jeesuse Kristuse õpetustest sai
25. mikroplast
26. asbest
27. kuivad saiakesed
28. inimesed, kes teevad liiga palju liiga olulist tööd ja saavad liiga vähe palka (päästjad, õed, politseinikud, õpetajad (viimastele on lihtsalt liiga palju tööd määratud, palk on juba enam-vähem))
29. kõrbestumine ja muldade erosioon
30. Eurovisioon, sest Iisraelil lubati jälle osaleda
31. see, et Heath Ledger noorelt ära suri
32. nokamütsid, mis ei lähe üldse peakujuga kokku
33. see, mida hiinlased aastatel 1959–1960 varblastele tegid

No üpris tavalised asjad, võiks ju öelda. Aga jällegi, aeg-ajalt tuleb neid ikkagi nimetada, muidu lähevad meelest. Isegi siis, kui kogu aeg räägitakse, läheb meelest. Ajalootunnis ikka ja jälle need natsid ja holokaust, aga kõik voolab mööda külgi maha, ma ütlen. Jah, see tuleb nüüd ära lõpetada. Lõpetage ära! Sest Berliini müüri peal on kirjas, et

ja Margaret Mead ütles väidetavalt, et

seega võiks nagu… normiks tõmmata.

III

Kassssa tulitt maailma selleks et edonismi sooritada, selleks et m-i teha ja mune sügada, või tulitt mmailma selleks et elada, selleks et armastada, selleks et olla hea ja kallistada inimesi, ma arvan, et pigem seda viimast, sest mis muidu sel tulemisel mõtet oli, muidu oleks võind täitsa tulemata jätta, selleks me siin olemegi, et olla ainult sõprad ja kalistada teineteist ja üksteist, isegi kalistada iseennnast ja oma sõrmi ja jalgu ja käsi ja kaela, no proovige kallistada oma nägu ja kaela, no proovige, küll ta tulep, küll ta tuleppp. See on hea, jah, see on tõesti hea, see ei ole libahea ega salahea ega muudmoodi kahtlane hea, nagu materiaalsed asjad ja mingi läikiv sitt, ma luban teile, ükskõik mistahes läikiv sitt teid ei päästa, ikka ise ja ikka teised inimesed ja see on universumi seadus. Pole siin ilmas midagi muud kui naudi ilma ja teisi inimesi ja oma keha, see on sul hea kaasa antud, ole tema vastu maru hea, ta teenib sind nii hästi tegelt, kui sa teda hoiad ja teda aitad vahel, ära murra teda maha, ära tinista, ära kurna, ole hea ja hell ja õrn. See on õige. Kui tundub, et ma annan ainult nõu, mida keegi ei palunud, siis annangi, keegi ei pea paluma, et ma head nõu annaks, rõõmuga annan, sest ma ise annan nagu iseendale nõu, ega need asjad lähevad meelest ära ja siis on maru hea, et nad vahel kirja saavad, siis on nagu päris, siis on nagu õige. Siis ei lähe meelest ära. Et kui ma ühe korra välja ütlen kõva häälega, siis ma olen nagu omaks võtnud need mõtted, siis ma usun ise ka, mida ma iseendale räägin, ega ma muidu nagu ei ütleks, ainult hädapärast, et ühe korra oleks vähemalt öeldud, äkki keegi teine tunneb veel midagi ära ja ütleb „ohoo“ ja tal saab pärast seda natuke parem. Ma kujutan ette, et äkki keegi, kes näeb välja nagu Aapo Ilves, aga ei ole Aapo Ilves, tunneb näiteks samamoodi ja ütlebki nõnda ja vot siis ongi hea, üks inimene on veel päästetud. Lõpuks oleme me muidugi kõik päästetud, ärge üldse muretsege, kõik läheb nagu lepase reega, ma vannun teile. Ikka no absoluutselt kõik. Isegi see hästi nõme inimene, kes teile seal seda paha asja ütles, isegi tema võtame kaasa ja lähme selle reega otse edasi: lihtsalt sõidame ja naudime seda sõitu, sest midagi muud ei ole küll teha, kui chill’ida out’i ja nautida sõitu, vahel on hüplik ja vahel tuleb ühe jaluse peal sõita, aga sõit on ikkagi kõik, mis meil on. Nii et ega muud nagu üle ei jää. Peaasi, et me seal ree peal läbi saame üksteisega, jah, see on kõige tähtsam, et ikka läbi saaks üksteisega (kuigi, kui keegi on RÄIGE lohh, siis tema võib üle parda küll visata, see on aus). Ilma on nagu täitsa mõttetu, meil nii vähe ruumi niikuinii seal, võiks ju siis sõbrustada ja naerda ja lõbusalt olla, et ei pea maru tõsiselt konutama ja silmapiiri vahtima. Võib võtta laulu üles ja kui natuke koomale tõmmata, saab isegi tantsu lüüa. Isegi estraadikava saab püsti panna ja pikemalt lasta ja rollid ära jagada ja päris teatrit ja kino teha kohe, sest inimestel on selline komme, et neile ei ole elust küll, nad tahavad veel rohkem elu oma ellu ja siis nad teevad teatrit ja kino, et kogeda

k o n t s e n t r e e r i t u d e l u

ja siis nad vaatavad Celine Songi „Past Livesi“ või Wim Wendersi „Paris, Texast“ ja tunnevad, et nüüd ikka sai kah seda elu, jeesus, süda läigib. Vat las läigib, see on ainus läik, mis toidab. Jah. Selline on universumi seadus. See on tõde.

Musid!

---

[1] Kuni sa teiste elu raskemaks ei tee, eks.
[2] James Baldwin. „The Last Interview and Other Conversations.“ – Melville House, 2014, lk 74.
[3] Meeldetuletuseks: kvargid on need üliväiksed osakesed, millest moodustuvad neutronid ja prootonid ja mis annavad asjadele massi. Ja kui te ei teadnud, siis kvarke on kuut eri tüüpi või „flavour’it“ ja need kuus tüüpi on inglise keeles up, down, strange, charm, bottom, top. Ja ma ei tee isegi nalja. Mida lähemalt universumit uurida, seda lõbusam on.
[4] spooky action from a distance (ingl) / spukhafte Fernwirkung (sks).
[5] Vaba, vaba Palestiina!
[6] „Paljud väiksed inimesed, kes teevad paljudes väikestes kohtades paljusid väikeseid asju, võivad maailma muuta.“ (sks)
[7] „Ärge kunagi kahelge, et väike hulk hoolivaid ja pühendunud kodanikke võivad maailma muuta; tõepoolest, see on ainus, mis eales maailma muutnud on.“ (ingl) Kuna pole ühtegi tõendit sellest, et Mead tõesti need sõnad lausus, siis jääb üle vaid uskuda, et ta seda tegi. Mina usun. Kaunid sõnad!

---

• 

  Kaarel Aadli (29)on parandamatu optimist.