Mu magistritöö tähtaeg on kolme päeva pärast. Viimaste kuude töö on tekitanud minus okserefleksi pea kõikide lugude ja jutustuste vastu. Eriti veel nende vastu, mis on kirja pandud, trükitud ja kahe kaane vahel (fui!). Järgnevad raamatud on vaat et ainsad, mida endiselt armastada suudan.
Rainer Maria Rilke
„Duino Elegies“
„The Selected Poetry of Rainer Maria Rilke“, lk 151–214
Vintage International, 1989
Inglise keelde tõlkinud Stephen Mitchell
Stephen Mitchelli tõlkes on avaldatud mitu Rilke kogu ning kümme „Duino eleegiat“ (1923) on neis pea alati sees. Kuigi „Duino eleegiad“ on ilmunud ka Mati Sirkli eestikeelses tõlkes, siis seda tõlget ma kiita ei saa. Rilkel ongi tohutult palju tõlkijaid – tundub, et paljudes on tärganud rahulolematus eelnevate tõlgetega, misjärel on nad püüdnud ise paremini teha.
Mitchelli lähenemine on ainulaadne selle poolest, et ta tõlgib Rilke arhailise saksa keele tänapäevasesse inglise keelde. See ei tähenda, et ta slängi kasutaks või luuletusi kuidagi lihtsustaks, vaid on lubanud endale mõõdukat loomingulist vabadust, et „Duino eleegiad“ vahetuks ja loetavamaks muuta. Rilke keel polnud tema enda eluajal arhailine, miks peaks ta seda praegu olema? Rilke ei kuulu kopitanud kirjandusteadlastele, vaid kõigile teistele. Lisaks aitab selline loominguline tõlkimine vahendada Rilke luuletuste isiklikkust ja intiimsust. Mõne vihastab selline asi välja, aga mind on Mitchelli tõlked sügavalt liigutanud.
Ursula K. Le Guin
„Pimeduse pahem käsi“
Eesti Raamat, 1981 [1969]
Tõlkinud Krista Kaer
Mulle meeldib ulme. Aga ulmekirjanikud on tihti halvad kirjanikud. Nad oskavad luua tohutuid maailmu ja mõelda välja igasugu veidraid, põnevaid sõnu, aga nad ei oska luua paeluvat lugu ega sümpaatseid tegelasi. Umbes nagu Kilgore Trout. Aga Le Guin on kõige sellega mitu korda eeskujulikult hakkama saanud. Kohati lausa liiga eeskujulikult: „Pimeduse pahemat kätt“ on algul võimatu lugeda, kuna seal on nii palju väljamõeldud sõnu. Kuid ajapikku saavad nad selgeks ning ühtlasi saab selgeks ka nende funktsioon: võõristada. Kui lugu on ühe planeedi esimesest kontaktist tulnukaga, siis on tegelikult arusaadav ja tervitatav, et asi on algul väga segane. Selgekssaamine on sisseelamine.
Kurt Vonnegut „Tapamaja, korpus viis“ Tänapäev, 2010 [1969]
Tõlkinud Valda Raud
Ma arvasin, et kasvan sellest raamatust välja. Põhikoolis lõi see raamat mu pahviks, innustas lugema. Nüüd tuleb „Tapamaja, korpus viiest“ lausa mu magistritöö epigraaf. Milles siis asi? Muidugi on määrav Vonneguti stiil: ajakirjanduslik kompaktsus, B-kategooria ulme, pidev eneserefleksioon – aga neid leiab pea kõikidest Vonneguti teostest. Unikaalne on „Tapamaja“ selle poolest, kuidas autor selles surma ja lõppemisega tegeleb. Lood kulgevad tavaliselt nii: algus-keskpunkt-lõpp. Iga osa on vajalik tähenduse loomiseks. „Tapamajal“ on sama struktuur, ainult et ta reedab oma lõpu igal võimalusel: Edgar Derby saab surma.
„[T]apatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. [—] Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki.
Ja mida need linnud siis ütlevad? Ütlevad, mida tapatalgute kohta ütelda ongi, nagu näiteks „Tsii-tsi-viit?“.“ (lk 25–26
