Kellele ja milleks soovitada lugemist? Kas siin valimis peaksid olema minu elu suurimad lemmikud, mis on mind inimesena muutnud (Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele“ ja „Libavere“, Virginie Despentesi „Vernon Subutex“, Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ jne), või just mõni viimase aja kirjanduselamus (Han Kangi „Taimetoitlane“)? Usun, et neid raamatuid teatakse ja loetakse niigi. Seega soovitan midagi sellist, mis tundub praegu oluline, mis pakub mulle endale huvi ning mida tahaks alla joonida, kiita ja armastada.
Lieven Lahaye
„catalog: collected“
2026
22. mail pidin sõitma Prahasse. Eelmisel õhtul sõin sama kanavrappi, mida üsna tihti. Kõik oli normaalne. Paari tunni pärast olin WC-põrandal maas, karjusin valust ja roopisin terve öö. Hommikuks olin nõrk, pilt ujus, ei saanud püsti. Ei tundigi und, vaatasin uduste silmadega kella, mis tiksus minu pardalemineku ajale aina lähemale… Pidin leppima, et seekord lennule ei jõua. 24. maiks oli tervis enam-vähem taastunud, sain voodist välja ja veetsin mõne tunni sellisel suurepärasel üritusel, nagu seda on Fair Enough Book Fair, mis tipnes Lieven Lahaye uue kataloogi esitlusega, kus Lieven oma tekste ette luges. Tema hõrkudes ilukirjandusliku maiguga esseedes ilmneb taibukus, mis on minust igal hetkel just piisavalt palju ees. Lõpmatuna näivad viited jõuavad lõpuks alati kokku ja moodustavad visuaalse ning tekstuaalse materjali koosmõjul vaate maailmale, kus asjad on omavahel ühenduses. Seesuguseid seoseid leides, neid süsteemidesse (kataloogidesse) paigutades on võimalik maailmast paremini aru saada ja seda rohkem armastada (?).
Seda teost võib lugeda pisteliselt, võib niisama pilte vaadata, võib lugeda iga sõna ja tähe järjest läbi. Viiterägastik ühtaegu lahendab iseend ning võtab järjest laiemaid ja monumentaalsemaid mastaape. See, et ma toidumürgituse sain, on lõppeks vaid saatuse pehme löök, mis mind selle teoseni juhatas. Teadaolevalt saab seda trükist Eestis soetada, kirjutades kirja aadressile catalogingxyz@gmail.com.
Andreas Kübar
„See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“
Puänt, 2025
Liisbeth Horn
„I wake up in the morning and then what ehk Liisbeth Horni päevikud“
elektron.signal, 2025–2026
Pole palju tekste, mida ma olen kordi ja kordi üle lugenud, aga 2026. aasta kevadel lugesin Gustav Nikopensiuse intervjuud Andreas Kübaraga lausa kolm korda. Pärast kirjutasin Andreasele: „Kuule ma olen mõelnud tegelikult kirjutada, et sinu intervjuu värskes rõhus oli super. Lugesin just praegu kolmandat korda. Ma ei hakka detailseks minema aga aitäh nende mõtete eest! Ma pole veel jõudnud su romaani lugeda aga kindlasti teen seda õigel hetkel, loodan et suvel kuskil mere ääres näiteks.“
Nende soovituste kirjutamise hetkel on küll suvi käes, aga mere äärde jõuan selle raamatuga alles järgmisel nädalal. Küll aga kuulsin Liisbeth Horni audiopäevikutest (see on mu kolmas soovitus!), et talle Andrease raamat väga meeldis. Kirjutan: „Ma tahaks täiega soovitada Andrease raamatut, see on mul isegi olemas, aga ma lubasin endale et jõuan kuskile mere äärde ja siis loen. Igatahes, ma kuulsin su elektron.signali saatest et sulle see meeldis. Äkki sina võiksid seda hoopis mulle soovitada?“
Liisbeth: „muidugi! ja hea mõte – mere ääres on sul seda ilusat armastuslugu eriti hea lugeda ka, sest see suur ja salapärane kogu, mille ääres istudes on alati tunne, et kohe-kohe saab viimaks ometi aru, et mis asi see olemasolemine on, mängib raamatus olulist rolli. teades sinu tundlikkust, ütlen ette, et tegemist on kontsentraadiga elu absurdsusest selle kõige realistlikumal kujul, ehk seal on nii seda, mis eemaldab meeli igasugusest pärisuse-tajust ja unenäod täitsa segi keerab, kui seda, mis kõigest hoolimata lohutab. niiet kui sa seal mere kaldal, varbad liivas, raamat käes, süda kaitsetu, piirid enda ja maailma vahel hägustunud, elu saladusse sukeldud, võib sulle korraks isegi tunduda, et kõik ongi lihtsalt nii nagu on ja sellest piisab.“
