Andreas Kübar
„See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“
Puänt, 2025
Millest noored kirjutavad? Minu kogemus vastaja, küsija ja kuulajana on kokkuvõtvalt, et kirjutatakse ikka sellest, mis on parasjagu aktuaalne kas isiklikul või globaalsel tasandil. Kliima-, sõja-, sotsiaal- ja nsm-ärevusest. Vaimsest tervisest, vähemusgruppidesse kuulumisest ja/või nende toetamisest, tunnetest, loodusest ja nii edasi. „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“ käsitleb noore autori loomingule omaselt kõiki neid teemasid, kuid see ei ole mingi ammendav loetelu. Andreas Kübar on ise väitnud, et lugeja saab romaani lugedes kindlasti omajagu trippida.[1] Teos on vaieldamatult kaante vahele kirjutatud psühhedeelikum, mille sisu on raske ühe tabava lausega kokku võtta. Küll aga, kui lugeja juba suudab ette kujutada nii Muumimaal asetsevat rehabilitatsioonikeskust kui ka räpparite nimesid kandvaid ingleid, kes raevutsevad, sest neid on maalidel kujutatud liialt paksudena, siis ehk ei täidaks hallutsinogeenid niikuinii tema kirevas fantaasias ühtegi lünka. Kui aga hästi ei suuda, võib ju näost täiesti kahvatuks minna ja mõelda: issand, millest noored kirjutavad?
Saginast tühjaks jooksnud tänavatel võib tunda rindkere tasast puhkamist
„See ilus armastuslugu…“ tekitab lugejas mitut sorti joovastustunnet, kuid kinnitab samas, et inimese suurim meelepete on tema püüdlus perfektsuse ja loogiliste järelduste poole. Seda viimast näitab selgeimini viis, kuidas romaanis on käsitletud surma ja teispoolsust. Teose südamik on noore tüdruku Lea surm ja kõikehõlmav ning minapilti raputav lein, mis viib peaaegu kõik tegelased (ja võiks öelda, et ka lugeja) hullumiseni. Kõige suurema hoobi saab Lea peika Suraj, kes satub vaimuhaiglasse, sest keeldub lahkunud tüdruksõbrast lahti laskmast. Suurema osa süžeest veedab ta aga peidetuna tüdruku korteri kappi, kus Suraji isa doktor Suraj teda kantseldab ning vaikselt kapist välja meelitab.
Leina motiiv on romaanis kõige paremini õnnestunud. Lead igatsevad kõik ja tegelased annavad härda läbilõike kõikidest leina faasidest. Suraj näeb, et „Leaga juhtus õnnetus, kuigi see polnud võimalik, sest eile oli kõik korras .. ja tänane ei saa eilsest sedavõrd erineda“ (lk 42). Lea parim sõbranna Camille aga otsib tähendust nende viimasest Messengeri vestlusest ning jõuab järeldusele, et „[i]deaalseks muutub kõik alles tagasivaates“ (lk 175). Lugeja saab leina kaasosaliseks ja see on autori auväärt saavutus, sest romaan ei ava Lea isiksust ega kirjelda tema minevikusuhteid kannatavate tegelastega. See, mis oleks võinud olla, sulandub ühte sellega, mis oli, ning annab kõiketeadvale jutustajale unikaalse hääle, mis muudab kõik Lea kohta öeldu melanhoolseks, ilusaks ja kohati muinasjutuliseks. Lugeja võib tahes-tahtmata hakata meenutuste tõesuses kahtlema, isegi kui ta teab, et nende uskumine oleks lihtsam.
Kõik on saatus(lik). Vist.
Romaanis ei jõua autor leina kõrvalt siiski ühegi suure saatusefilosoofiani ega oska vastata, et mis see elu mõte siis on. See variant on kindlasti parem kui mingi kesine klišeelik järeldus, aga nõks vähem kihvt kui midagi natuke uudset, julget ja enesekindlat. „Me kõik oleme saatuse ohvrid ning ükski idee pole piisavalt suur, et sind saatuse küüsist vabastada,“ (lk 85) lausub doktor Suraji vend Nayan, kes on suurte kurjade saatuse dirigentide eest ära jooksnud (ja läbinud jalgsi teekonna USAst Austraaliasse). Saatus ei ole midagi raudset: raamatus helistatakse surnutele, pikendatakse eluigasid ja leitakse teisigi viise, kuidas universumile näkku sülitada. Näiteks päevapealt karsklaseks hakates.
Samas ei saa kõike ka tagasi pöörata. Siis peab leppima, „isegi kui ainsat varianti tuleks valiku asemel paratamatuseks nimetada“ (lk 163). Parem on saatusesse uskuda, sest mõne asja ees olemegi tõeliselt jõuetud. Sest „kui surm on juhuslik .. saan ma ainult iseennast süüdistada“ (lk 343). Paratamatus ja halva õnnega rahu tegemine tundub olevat romaani eelistatud käitumislaad ja parodiseeritaksegi pigem neid, kes ujuvad meeletu sihikindlusega vastuvoolu. Tundub aga, et autor laseb lugejal ise otsustada, kas saatus on pigem peldiku põrandal toimunud koosolek või elujärje kõige määravam jõud.
Keegi kuskil blenderdab hommikusöögiks kolm rwandalast (ja lisab ühe türklase ka punti)
Aga olgem ausad, vahel ei tahaks uskuda, et kõik on läbi mõeldud, ent tulemus on nii üdini p*tsis. Hullumise, fantaasia ja oma raja seadmise taustal kumab läbi tõeline 21. sajandi vajadus olla pidevalt kõigega kursis ja samas säilitada sisemist rahu. Tegelikkuse loomisele on lähenetud sügisballilikult, aga seda kõike on kübarlikult steroididega võimendatud, masinaga kümnesse võõrkeelde tõlgitud ja lõpuks eesti keeles kaante vahele topitud. Esmalt tuleb „naljakalt väikesteks riikideks killustunud maailmajao naljakates sotsiaalsetes olukordades sõnu leida“ (lk 21). Ja siis leppida, et kuigi „21. sajand on ikkagi kõige parem aeg, mil elada“ (lk 163), siis paraku ikkagi „pered jäävad nälga, lapsed surevad, .. paljud talupojad on sunnitud ümberasumisele .. sõidavad vilkuva kollasega üle risti ja sina .. saad surma“ (lk 122). Autor on suutnud kirjutada mitmest sõjast, kliimasoojenemisest, ääremaastumisest, mõrvast, menopausist, riigieelarvekonfliktidest, Mikkudest, kes kannavad helesiniseid pükse, ja isegi merre pissimisest! Nüüd võivad kõik noored autorid oodata enne vähemalt viis aastat, kuniks ühiskonda oma loomingus kritiseerima hakkavad, sest Andreas Kübar on kõigele juba linti andnud.
Ehkki autor heidab midagi ette umbes igale geopoliitilisele toimingule ja isikuomadusele, ei tundu see olevat kuidagipidi forsseeritud – värskendavalt pilgatakse õigeid inimesi (nt mehi, kes väidavad, et olid lapsena targad, aga lihtsalt liiga laisad, et elus kuskile jõuda). See ei jäta muljet, et Kübar tahab nüüd Delfi kommentaariumi hitlist’i sattuda või, vastupidi, su kõige progressiivsemalt sõbralt suure kniksu ja kummarduse saada. Autoril on kõige kohta midagi öelda, sest kõik puudutabki otseselt või kaudselt kõiki. Tal on selleks omad vahendid, olgu näiteks Sana ja Lil Sana MTÜ Vituinglid või kraana tipus enesetappu menetlev India poiss, kes leiab lohutust sellest, et on olemas ka üksildasi valgeid inimesi. Selles mõttes toimib romaani fantastiline realism suht hea kriitikavahendina. Saab mängida väikest mängu: kas tegu on Andreas Kübara vulgaarse ajurünnaku tulemusega või ongi maailm nii düstoopiline? Proovi ise uskuda ettemääratusse ja mitte selle eest põgeneda!!
Kuidas paberlennukist sai konn ehk Kuidas sai paberlennukist konn?!
Pean tõdema, et romaani on üsna lihtne ära eksida – see on lugeja vastu vahel lihtsalt halastamatu. Proovin veel kord kokku võtta: „Selle ilusa armastusloo…“ keskmes on lein, mis kummardab, pelgab ja mängib pohhuipalli saatusega – seda kõike nii südantlõhestavalt kui ka peadpööritavalt –, külastab Muumimaad, maailma igat kontinenti, kappe, teispoolsust, digimaailma (seda loomulikult noore woke-inimese pilguga) ja pea 8000 tähemärki hiljem ei saa seda loetelu ikka veel kuidagipidi ammendavaks nimetada.
Võrdleksin oma lugemiskogemust jõusaalis käimisega. See on kindlasti eneseületus, mis nõuab järjepidevust, kannatust ja tõelist tahet midagi saavutada. Kurikuulsa jalapäevatiitli annaksin nendele seikadele, kus Andreas Kübar murrab pead justkui „testosterooni täis pumbatud biitseps, mis lihtsalt karjub ja januneb plahvatuse järele“ (lk 144), et iga teine rida oleks halastamatult ilukirjanduslik – kõik on nagu miski muu, mida võib omakorda võrrelda mingi abstraktse ideega, mis ilmneb teatud metafoorses kontekstis. Või mõned tõeliselt edgy’d lõigud, kus väidetakse, et klaveriõpetajad ei süga mune ja toitumisnõustaja oma peenist ei katsu.
Tegelased on loodud küll tavalisteks ja äratuntavateks, kuid alati pole äratundmine võimalik, kuna neid saadab „taust .. mis lõhub hingamist .. kõlab nagu kaunite salmidega teos, mille refräänides kukuvad pesumasinad trepist alla“ (lk 168) (üks umbes 7-realine lause). See ilukirjanduslik kakofoonia annab Andreas Kübarale sootuks unikaalse hääle, mis vaheldumisi kaunistab ja udustab romaani säravamaid hetki. Üleüldse paistab, et 400-leheküljelises romaanis on peidus natuke lühem teos, mis säilitab trükki jõudnud peadpööritavuse ning huumorimeele ja toob nii olustiku kui ka tegelased lugejale grammikese lähemale. Aga samas, kes saab pärast acid trip’i targemaks? Äkki suudan ka mina nüüd inimeste hääletoonis ära tunda pesumasinate kukkumise ja otsustada, kas munade sügamine on nende puhul loogiline või mitte.
(Kritseldus tabalukust)
Siiski võiks jõusaalis käia. Või leida endale mõne muu meelepärase liikumisviisi. „See ilus armastuslugu…“ on ääretult ambitsioonikas tervik ja see on juba eos hea. Süžee poolest on see tõeline fantaasiavõime mõõduvõtt ja ma innustan kõiki sellest omal viisil jagu saama. Ja kui see jääbki liialt peadpööritavaks, siis ehk ei ole vaja ilukirjanduslikust tripist taastudes Muumimaal karsklust taga ajada, vaid seada hoopis sammud Kübara järgmise raamatuesitluse poole ja olla tänulik, et noored kirjutavad noortele.
[1] ERRi kultuuriportaal. „Andreas Kübar avaldas debüütromaani“, 2025. https://kultuur.err.ee/1609880566/andreas-kubar-avaldas-debuutromaani.
