fotod: Markus Pruudel
mäletan väga eredalt, kuidas ma esimest korda kirjanike liidu noorte yritusele sattusin: oli 2021. aasta november ning musta laega saalis toimus ametlik avamine, mille kylalisesinejad olid eik ja sveta grigorjeva. tundsin, et ma ei loe pooltki nii palju raamatuid, kui peaks, et olla nii uhkes kohas teretulnud. mäletan, kuidas reijo pidas avakõne ja kuidas jyrgen rooste igal võimalikul hetkel talle „ROKKENROLLLL“ vahele karjus. tookord ei teadnud ma veel muidugi, et see on jyrgen rooste. ei teadnud neid inimesi, kes kogu selle koosolemise korraldasid, ei teadnud sedagi, et järgmise paari aasta jooksul saab sellest kohast minu koht. nyyd on märkamatult möödunud viis aastat, millest olen tuumikus olnud kolm viimast, ning just ilmus viies grafomaania. andsin asejuhi ameti edasi armsale erin ruudile. kõik tundub justkui lõppemas… aga on muidugi väga isekas niiviisi arvata. tegelikult kõik alles algab.
saan mariega kokku meie yhise sõbranna ja tätoveerija emma leeloo dilloni stuudios. marie on elevil, et tätoveeritud saada, mina olen elevil, et mariega veidralt liminaalses (ja valulikus) seisundis liidu kogemustest muljetada. mängib emotsionaalne post-punk, tydrukud on tööle keskendunud ja mina logelen diivanil, mõeldes, kus võiks olla armastuskiri, mille mu eluarmastus autosse peitis. ma tean kirja olemasolust juba kuu aega, aga pole endiselt suutnud selle asukohta kindlaks määrata. ja see armas tõbras ei taha mulle ju öelda ka, kus see asub… oeh. frustratsioon pitsitab ja justkui väike närv ka… yks asi on mariega niisama tunde lobiseda ja hoopis teine on yritada meie vestlust piiritleda, et see ei võtaks tuhat lehekylge ja triljon tähemärki…
Marie Ojamaa
– tere, proua diiva!
– mis on su esimene liiduga seotud mälestus?
– mäletan, kuidas ma meie eksboss kirkega esimest korda kohtusin. ma olin seal koopas maa all, kus toimus luulesõltlaste paradiis. olin just laval luuletust lugenud ja siis tuli yks lokkis peaga tydruk minuga rääkima.
– tuli kohe recruit’ima sind, jah?
– hahaha jaa, ta tuli täiega värbama mind, me hakkasime pärast seda kohtumist sõpradeks ka
– aaaagghh, ma mäletan jaa, et ma nägin teid kogu aeg koos ja mõtlesin, et „DAMN, miks marie minu sõbranna ei ole…“
– sinuga esimest kohtumist mäletan ka, see oli levikas kräu yritusel, ma mäletan, et sul oli seal hästi ilus meik, see oli vist drag-yritus?
– jaa, oli kyll jaa, mul oli seal roosa kimono ka
– nyyd on su roosa kimono mul kusagil riidekapis hunnikus hahah
– okei, aga päriselt, mis su essa LIIDU mälestus on?
– mu esimene mälestus liidus on yks yritus, mis oli irooniliste või cringe’ide tekstide töötuba. siis ma natuke ehmusin, sest ta hakkas meie tekstidele andma väga jõulist tagasisidet, et mis on hea ja mis ei ole. aga samas järgmine töötuba oli juba palju leebem ja toredam ja kogu see eelnev esmamulje ei vastanud sellele, mis vaib faatumis päriselt on. ja siis ma kuidagi hakkasin…
– infiltreeruma?
– jaa, just. täiega infiltreerusin ja allusin värbamisele. ja siis mingi aja pärast sa ytlesid ka mulle ju, et „see oleks nii naljakas, kui sa järka aasta tuumikusse kandideeriksid“. alguses oligi naljakas, kuni enam ei olnud, kuni asjad läksid tõsiseks. mul oli alguses aukartus selle ameti ees, sest see on ikkagi seotud nii võimsa institutsiooniga: suurte tähtedega KIRJANIKE MAJA. aga eks hiljem selgus, et tegelikult ei ole see yldse midagi nii suurejoonelist ning meil on faatumis peamiselt hubane ja maagiline.
– sellest hetkest on möödunud kaks aastat. kas sa tunned, et su töö on nyyd lõpuks tehtud?
– vau… ma arvan, et see ei olnud kunagi ainult minu töö ja see ei saa kunagi tehtud. mul on ainult kahju, et minu suurim unistus jäi saavutamata: oleksin tahtnud tuumikuga pidžaamapeo teha ja kohtuda lõpuks selle juhan smuuli kummitusega, kellest kõik räägivad. aga samas ta oleks arvatavasti suht kuri olnud, ta oli mingi kommunist ja kyyditaja… kui me juhan viidingu ka kutsunud oleksime, siis äkki ei oleks nii hirmus olnud…
tätoveering saab valmis. marie istub kolm tundi liikumatult ja naerulsui piinatoolis, tundub, et ta ei saanud eriti palju haiget. suundun oma lemmikusse šnelli parki. seal ootab päiksepaistelisel pingil kaunis punapäine matilda. linnud ja parmud laulavad, helikopterid lendavad, kirikukellad helisevad…
Matilda Angela Simson
– sa oled meie ekspesamuna number kaks. mis on su esimene liiduga seotud mälestus?
– no ma olen juba neli aastat yritustel käinud ja mingi kolm aastat tagasi registreerisin end liikmeks. ma mäletan hästi eredalt kiwa yritust musta laega saalis. ma jäin temaga pärast lobisema ja olin vaimustuses. kõige meeldejäävamad yritused ongi vast need, kus saab esinejatega pärast lobisema jääda. mart juure ja andrus kivirähki yritus oli ka väga tore. aa, ma mäletan, et see päev, kui ma tuumikusse sain, oli yleyldse yks parimaid päevi: ma sain ekasse ehtesse ja sepisesse sisse ja mul oli lõpuaktus.
– marie oli hirmus kurb, et liidus sleepover ära jäi. kui see oleks siiski toimunud, siis kes su unistuste pidžaamapeo blunt rotation’is oleks?
– wimberg kindlasti. ja leelo tungal, mulle meeldib, kui vaba ta on oma suitsetamisega.
– hahaha jaa appi, ma mäletan, et joonas veelmaa rääkis mulle kunagi, et maarja kangro esimene mälestus leelost on see, kuidas ta yhe käega hambaid pesi ja teisega samal ajal tobi tegi.
– vot seda ma ei teadnudki. ma tahaksin, et gandhi oleks ka seal, ma loen yhte ta raamatut praegu. siis seal võiks mingi paavst ka olla, et vestlus oleks mitmekesisem. viimaseks valiksin zuzu izmailova, mulle täiega meeldivad ta mõtted.
– sobib. mis on su unistuste klni noorteyritus?
– ma arvan, et tivolis. oled seal ameerika mägede peal ja hakkad samal ajal luuletama.
– see kõlab ylihirmsalt ja ylilahedalt, pead lihtsalt kuidagi pastaka käe kylge liimima koos paberiga, et luule minema ei lendaks.
– jaa, või siis lihtsalt mikrofoni sisse lugema.
– uuu, freestyle’imine tivolis. järgmine tuumik peab selle idee kõrva taha panema, neile raudselt meeldib selliseid hullusid asju teha.
lahkun meie jutuajamiselt matildaga heas tujus ja kõrbenud seljaga. tundub, et ka eestis on võimalik juba pooleteise tunniga ära kõrbeda. see meenutab mulle… nyyd on vast aeg helistada kolleegile päriselt kuumas riigis…
Katarina Sepp (Sammy)
– tsau, sammy, barcelona boss! sa pidid seal kauges linnas olles hakkama saama yhe väga keerulise ylesandega: grafo peatoimetajaks olemisega. kuidas sa oma kogemust kirjeldaksid?
– tundsin palju stressi ausalt öeldes. lõpptulemus on väga vägev ja ma tunnen suurt uhkust selle yle, aga samas ei kandnud ma sel ajal yldse hoolt enda eest, hoidsin terve viimase poolaasta endas palju pinget. grafo valmimisega paralleelselt toimus mu eraelus ka palju ning eks selle töö distantsilt tegemine on omaette katsumus. ma olen nii õnnelik, et mu beebi on nyyd lõpuks valmis ja saab raamatupoodidesse myygile minna. samas tunnen, kuidas mu syda on kahe erineva emotsiooni vahel pooleks rebitud.
– milliste?
– uhkuse ja läbipõlemise vahel. kuigi noh, läbipõlemist tundsin juba enne grafoga alustamist. see on mul juba kolmas aasta järjest, kus ma mõne suure projekti käsile võtan, ja ma olin ausalt öeldes juba grafomaania algfaasis väsinud. ma tunnen, et vajan nyyd megasuurt puhkust, milleks barcelona ka pole olnud…
– sa väärid seda täiega! ma mäletan oma kogemusest ka, et eks see grafo asjade ajamine on ysna hektiline. grafomaania teema oli sel aastal teatavasti „pahad asjad“. kas sa tunned, et valminud grafomaania kandis selle pealkirja välja, ja kas su ootused said täidetud?
– ma ytlen seda oma eessõnas ka, aga mul on tunne, et sellel pealkirjal oli justkui mingi ennustav omadus: yhest kyljest on toimunud palju head, aga samas on nii kogu maailmas kui ka minu ja teiste tuumikuliikmete eraelus toimunud palju muutusi, mis ei ole ilmtingimata positiivsed. see raamat võtab kõik väga hästi kokku: inimestega juhtuvad pahad asjad, aga vähemalt me saame neist häid tekste lugeda…
ka kirkega kohtun päikselises šnellis. seekord istume varjus ning valime kogemata viletsa pingi, mis on nii vildakalt maa kyljes, et hakkab iga liigutuse peale kiiktooli kombel õõtsuma…
Kirke Mänd
– sa oled nyyd kaks aastat olnud tuumiku juht. mis sa ytleks, et peaks olema sellise juhi iseloomuomadused ja moraalid, kes hoiab yleval kirepõhist projekti, nagu seda on noortesektsioonis asjade ajamine?
kirke lyhiguide, et olla hea juht:
1. suhtu teistesse inimlikult, sest karm juht EI OLE hea juht!
2. ole selline inimene, kellega on kerge koostööd teha;
3. juhi ja tuumiku vahel ei peaks olema distantsi;
4. kommunikatsioon on väga oluline: nii selleks, et end õigesti väljendada kui ka selleks, et öelda oma tiimile, kui juht on end kohustustega üle koormanud;
5. aeg on oluline, sest mida rohkem on aega, seda kvaliteetsemalt on võimalik oma tööd teha (või vähemalt minu puhul oli nii)
– see boss olemine tundub jube keeruline kõrvalt vaadates vahepeal. kuidas saaks järgmine juht oma tööd kergemaks teha?
– ära võta kõike isiklikult. ma sain aru, et pannes end tuumikuliikme positsiooni, hakkab mul kergem mõista seda, kui keegi ei viitsi koosolekutel osaleda või miks mingid asjad tegemata jäävad. lisaks mul on selline tunne, et kui sa oled hea juht, siis keegi väga ei pane su tööd tähele ka, või noh, kui keegi ei pane su tööd tähele, siis see tähendab, et sa teed midagi hästi.
– jaa, et sa justkui mängid kardina taga ning teistele jääb mulje, et kõik asjad toimuvad naturaalselt?
– mhmm, just ja siis kui tekivad mingid apsakad või jääd hiljaks või midagi sellist, siis see jääb rohkem silma kui see, et kõik toimib. seetõttu ilmselt ongi kriitika jagamine kergem kui tunnustuse jagamine. aga tunnustuse jagamist peab igaüks silmas pidama, juht ka. ja kriitika koha pealt ütleksin veel nii palju, et juhina tuleb õppida kriitikat filtreerima, kõike ei tasu kuulda võtta. samas ma arvan, et iga kriitika on väärt kaalumist ja sageli on võimalik isegi halvasti antud kriitikast endaga midagi head kaasa võtta.
– kas sul on mingi grandioosne ennustus noortesektsiooni tuleviku jaoks ka?
– ma loodaks, et kirjanike liidu noored on kasvanud väga suureks asjaks, või et kui keegi kuuleb seda nime, siis neil on uhke tunne. samas see ei tohiks ka liiga populaarne olla, nunnud pisiyritused võiks ikka alles jääda, sest need olid ka alati mega mõnusad ja hubased. ma lihtsalt loodan, et üritused toimuvad ka kymne aasta pärast ning et tuumik on elujõuline ja ajab innuga asju. veel oleks tore, kui kirjanike liidu ja noortesektsiooni vahel oleks rohkem koostööd, see kogukondade yhendamine annaks yksteisele paremini aimu, mida teine osapool täpsemalt teeb.
– kas miskit veel?
– no see on nüüd utoopiline unistus, aga see oleks täiega lahe, kui kirjanike liidu noortel oleks oma fyysiline pood. Selline armas väike kioskike, kust saaks kõiki grafomaaniaid ja muud noorte nänni.
– klnil võiks oma merch ka olla: pluuse ja pusasid. äkki stringe?!
– jaaa, niiviisi, et sa saad valida, millise eelneva “ajaloolise” tuumikuliikme nägu su trussikute peal on.
– mõned vennad võiks muidugi sealt valikust välja jääda ka…
– njaa.. ma arvan, et reijo näoga oleksid kõige populaarsemad hahaha
saabun 25. juuni õhtul armsasse pyssisse, kus toimub ka sel aastal legendaarne pyssi punk. meeleolu on elev, aga ka veidi närviline: ees ootab viis päeva töllerdamist, asjade ajamist, merch’i myymist ja lõputut bändide kuulamist. sassu saabub pyssile tallinnast rattaga. vaatamata pikale vahemaale on ta kirev nagu alati ja ka natuke salapärane…
Saskia Olep
– tere, sassu! me oleme nyyd jõudnud oma saatega sinna punkti, kus me peame presendi alt välja kiskuma selle, mis pole selle intervjuu avaldamise ajaks enam ammu saladus. kas sa tahad öelda, kes on järgmine kirjanike liidu noorte tuumikujuht?
– mina!!
– mis emotsioone sa tunned?
– ma arvan, et ees on hästi palju toredat, mida annab teha. me oleme eriniga juba igasuguseid huvitavaid asju mõelnud ja rääkinud inimestega, kes neid huvitavaid asju meiega ehk ka teha tahavad. samas on natuke hirmus ka, ma vist ei taju veel täielikult, mida see juhi töö hõlmab. äkki ma mingi… ei vaata oma meili piisavalt.
– tead, ma arvan, et sa saad ilusti hakkama, sest sa oled täiesti omanäoline juht (nagu nad kõik on olnud). äkki ongi aeg selleks, et keegi ei vaataks liiga tihti oma meili, vaid oleks pigem alati fyysiliselt kohal. sest seda ma tean, et sa oled väga hoolas, kui asi puudutab kogukonna ja sõbraliku keskkonna loomist, see on väga oluline. kas sul on juba mingid ootused endale või eesootavale aastale yleyldiselt?
– no et oleks tore ja et asjad liiguksid, et ei teeks kõiki asju samamoodi, nagu me oleme alati teinud lihtsalt sellepärast, et alati on niimoodi tehtud. igal juhul jätta vanad asjad ära, mis enam ei köida või ei tundu enam vajalikud, ning luua juurde uusi. peamine on, et oleks huvitav ja tore ja et kõigil oleks lõbus, yritustel tahaks keskenduda enam kirjutamisele, mul on tunne, et see aspekt on viimasel ajal natuke tagaplaanile jäänud.
– kas teil on mingi yrituse idee ka, mida sa võid spoil’ida veits?
– tahaks hästi palju koostööd teha erinevate kohtadega, ära kasutada aastate jooksul kogunenud kontakte. yhtlasi on meil tuumikusse vist tulemas selline rahvas, kes kõik oskavad mingit sorti pilli või on yldiselt muusikalähedased inimesed, nii et äkki saaks mingit yhekordset tuumikubändi teha… faatumi toa kaunistamisest ja koristamisest unistame ka, meil on plaanis osta kaltsukatest kõik head lillelised tassid ja laudlinad ja padjad ja värgid, et oleks eriti kodune ja hea.
– appiii, ma olen nii uhke ja ma olen nii elevil!! te olete kõige õigemad tydrukud maailmas, kellele need ametid edasi anda, ma ei saa aru, kuidas me ise faatumi hubastamise peale ei tulnud. eks teie vist oletegi seal, et ise nende asjade peale tulla.
– me oleme koristamisega juba alustanud! korjasime söögile mõeldud kastist pikendusjuhtmeid ja nii…
-me oleme nyyd lõppu jõudnud. mis on sinu lõppsõna, millega kõik lõppeb ja yhtlasi algab?
– mmm, eimiski
– eimiskist kõik lõppeb ja eimiskiga kõik algab?
– ilma eimiskita ei oleks miskit. nagu ilma pimeduseta ei oleks ka valgust, eksole-eksole…
nii see kõik algab. rampväsinuna pyssi pungil silmarõõmuga kaubikus vedelemas, vahepeal kohalikus garaažis arvutit laadimas käimas, bände kuulamas, selgi, nägusid, õlgasid päikse käes kõrvetamas, mitte magamas, sääsepunne sygamas, näomaalinguid maalimas, paljalt ujumas, lillepärgi korjamas, yhte kindlat sõpra otsimas… vaatlen tulevast juhti ja asejuhti kaubiku aknapraost. yks räägib juttu ja tantsib ja teine myyb parajasti merch’i lauas nänni. need on need õiged tydrukud, mõtlen. keset higi ja haisu ja sinikaid ja lõputut palavust ja ootamatut vihma ja pikki päevi paistavad pimestavalt eredalt kaks noort silmapaari. nad teavad täpselt, mida nad teevad. ma oskan neile ennustada vaid piirangutevaba juhtimisaega ja elevust, mis ei lakka yllatamast. tulge neid silmi tallinnasse vaatama.
