Hanna Kangro
„Klaaslagi“
Tänapäev, 2025
Hanna Kangro „Klaaslagi“ on ehe näide sellest, kuidas kirjutada (debüüt-)romaani tavatult, astudes teadlikult välja lineaarsuse ja üksikvaatevinkli piiridest. Kangro toob meie ette kolm ajastut – Eesti Vabariigi, okupeeritud ning taasiseseisvunud Eesti –, kus üritavad ellu jääda kolm naist: Ilme, Kätlin ja Sandra. „Kevad tuleb samamoodi, olgu see aasta 1937, 1986, 1994 või 2007,“ seab Kangro lugejale oskuslikult lõksu, kuna kevad on nende lugude juures vast tõesti ainus stabiilne aspekt. Nii nagu naiste rollid ja õigusedki ühiskonnas on aastatel 1937, 1989 ja 2007 võrreldamatult erinevad, pole ka tegelaste läbielamised samad, ent siiski ühendab neid üks läbiv ning üsna oskuslikult valitud motiiv. Nimelt: ajastut iseloomustavad üksikasjad võivad muutuda, kuid patriarhaalses ja heteronormatiivses ühiskonnas naine olla ei lähe grammigi lihtsamaks. Klaaslaed tulevad vastu siin, seal ja taamal, muutub lihtsalt nende paksus, asukoht ja toon. Tsiteerides Piret Jaaksi samanimelist näidendit: „Samad sõnad, teine viis“.
Just selles oskuslikus paralleelsüžeede esitamises peitubki Kangro suurim tugevus: ajastuid on kirjeldatud piisavalt erinevalt, et olla lugejale selgelt eristatavad, kuid mis kõige tähtsam – usutavad. Seda muidugi kaudselt, peategelaste mõtete ja enesemääratluse, olmeelu detailide ning kõrvaltegelaste repliikide kaudu. Mulle tundub, et just põhiloo ääres seisvaid tegelaskujusid on Kangro suurepäraselt piiritlenud ja ridadevahelise sotsiaalkriitika tarvis oskuslikult kasutanud. Hea näide sellest on abielu väärtuse ja kohustuslikkuse illustreerimine: kõigis kolmes süžeeliinis võib kohata kõrvaltegelase tüüpi, keda ma oma ekspertteadmuse kõrguselt soovin nimetada Abielufiilseks Jobuks. Sellise tüübi arvates ei kuulu sõrmuseta naine homo sapiens’i uhkesse liiki, vaid on määratud hukule lähimas kraavis.
Kangro kirjeldab Abielufiilset Jobu iga ajastu kontekstis orgaaniliselt ja mõistetavalt. Ilme loos etendab seda rolli toimetuse sekretär Mai, kes teatab uhkelt, et töölkäimine pole abielunaisele paslik, ning Ilmest, kes on vallaline ja soovib töötada, on tal seetõttu siiralt kahju. Üldse esitatakse Ilme abieluvälist kooselu Alfrediga sotsiaalse skandaali ja patuna. Kätlini loos on Abielufiilne Jobu aga naise ema, kelle silmis on registreeritud kooselu „õige inimese“ kohustuslik element ning vahet pole, et tütar (üsna suvalist) Tiitu ei armasta. Sandra loos on eelmainitud liigi esindaja kavalam: ta peidab end päästjakompleksiga Vitalis, kellele on pereloomine ainus viis Sandrat vägisi enda külge siduda, päästes seeläbi naise suurimast mõeldavast koletisest – vabast volist enda elu ja keha üle otsustada. Nendele ühistele elementidele erinevate käsitluste leidmine vajab kahtlemata treenitud ja tundlikku silma – niivõrd õrnalt ja elutruult korduvad nad kõigis kolmes loos. Kõnekaid ja detailitundlikke võrdlusi leiab ka karjäärist, loomingust, kehalisest autonoomiast, lähisuhtevägivallast ja teistest aspektidest.
Samas, tundes Kangro varasemat poeetilist loomingut, ei ole terav sotsiaalne närv selles kuigi suur üllatus. Tema alguses veidi pelglik ja sotsiaalsetele probleemidele vihjav („kopli liinidel / kus hiljuti tapeti inimesi / all raudtee ääres / jõime odavat veini / avamisel kulus ära ka üks füüsika seadus“[1]), hiljem tugevamalt ühiskonnakriitiline ja osundav luule (nt 2012. aastal ilmunud luulekogus „Kolmeteistkümnes kääne ehk kõik Kalamaja tänavad“) annavad aimu autori arenevast teadlikkusest ja märkamisvõimest. Siiski jõuab Kangro minu arvates oma woke-tipuni just nimelt „Klaaslaes“, mille kõikides süžeeliinides esinev terav ja kompromissitu naiseks olemise põrgupiin on igal ajastul oma maitsega nagu Kalevi Linnupiima assortii. Kangro ei ole manifestikirjutaja, vaid pigem manifestitunnetaja: ta annab oskuslikult edasi ebaõigluse ja ebavõrdsuse emotsiooni, mis end Ilme, Kätlini või Sandra kingadesse seades paratamatult tekib. Naiste lugudes aset leidvad olukorrad on üdini tuttavad ja etteaimatavad, kuid see ei ole kriitika autori, vaid patriarhaadi kujutlusvõime pihta. Lähisuhtevägivald areneb ikka sama stsenaariumi järgi, olgu tegu Ilme ja Alfrediga 1937. aastal või Mari ja Matiga 2025. aastal. Teisisõnu kallab Kangro lugejale ühe ekstra tugeva Naiseliku Raevu kokteili – shaken, not stirred.
Laskumata pissimisvõistlusesse parima kirjaniku au pärast, proovin „Klaaslae“ paigutada tsehhikaaslaste ehk teiste feministlike (ilu)kirjandusteoste sekka. Reaktsioonina naisõiguslaste liikumisele hakkasid ühiskonnakriitilised teosed naiseks olemise minimaalsetest võludest ja maksimaalsetest valudest nii esseede kui ka autobiograafiliste ja ilukirjanduslike tekstide vormis laiema publikuni jõudma juba 19. sajandi lõpus. Näiteid on palju: alustades Charlotte Perkins Gilmani „Kollasest tapeedist“ (1892), Kate Chopini „Virgumisest“ (1899) ning Virginia Woolfi „Proua Dallowayst“ (1925) ning lõpetades Nobeli kirjanduspreemia laureaatide Selma Lagerlöfi, Doris Lessingi, Toni Morrisoni, Alice Munro, Olga Tokarczuki ning minu isiklike lemmikute Svjatlana Aleksijevitši ja Annie Ernaux’ teostega. Eesti kirjanduseski on naiste kogemuslood esindatud, nii väliseesti kirjaniku Helga Nõu kui ka Värskes Rõhus alustanud autorite Carolina Pihelga ja nüüd ka Hanna Kangro loomingus. Seega ei ole (autobiograafiliselt) feministlik fookus kirjanduses mitte mingi viimase aja – laenates Elon Muski väljendit – woke-mõtteviirus, vaid pika ajalooga ja auhindadega pärjatud kirjandustraditsioon.
Kui „Klaaslae“ temaatiline paigutus on selge, saab vaadelda ka romaani vormi. Mitmikperspektiiviga mittelineaarne jutustus on omane nii feministlikule kui ka kväärkirjandusele, olgu tegu ulme või autobiograafiliste jutustustega.[2] Tõukudes Michel Foucault’ struktuuride kui võimuväljenduse käsitlusest on inglise filoloogia professor Michelle Philip tabavalt kirjeldanud süžee mittelineaarsust kui „diskursust, mida feministid kasutavad „võimu loomiseks ja edasi andmiseks“ nurjamaks patriarhaadi katseid jätkata diskursuse kujundamist“.[3] Teisisõnu annab hüplik narratiiv vähemusse kuuluvale autorile – suuresti esimest korda – võimu, sest see murrab välja „õige“ kirjanduse või loovestmise mallist, mis on enamasti suurte (privilegeeritud) klassikute nägu.
Nii on Kangro valinud romaani teemaga sobiva vormi ja lähenemisviisi – Ilme, Kätlini ja Sandra lood on esitatud episoodidena, mälusähvatustena. Kui võrrelda „Klaaslaega“ sarnast teemat käsitlevat Lisa Taddeo romaani „Kolm naist“ (2019), mis keskendub, nagu nimigi ütleb, samuti kolme naistegelase kogemuslugudele, paistab esimese puhul selgelt välja autori luuletajataust. Kangro stseenid on poeetiliselt mahlakad, suurepäraselt lavastatud ning sobiksid ilma suure vaevata mõnda Wes Andersoni filmi, kus iga kaader on piinliku detailsusega loodud selleks, et olla valitud pretensioonika kunstiamatööri arvuti taustapildiks. Teisisõnu, nad on etendatud, mitte olmelised. „Kolm naist“ reedab seevastu Taddeo esseisti ja ajakirjaniku tausta: iga loo taga on sadu tunde intervjuusid, taustamaterjale, ajaleheartikleid, registrite väljavõtteid, kohtuprotokolle ja muud paberimajandust. Maggie, Lina ja Sloane’i lood on esitatud kirurgilise täpsusega nagu dokumentaalfilmis. Kangro lähenemine on tuntavalt subjektiivsem, kuid seeläbi ka inimlikum, tundelisem, sest selle keskmes ei ole faktid (kes ütles mida ja kus), vaid emotsionaalne reaktsioon, olukorra sisemine tõlgendus (mida ta tundis ja miks). Just seetõttu saab ta edukalt kasutada võtet, millel on tänuväärne roll ka sotsiaalteadustes: snapshot-uurimus. Selle meetodi põhieesmärk on esitada (uuritavat) olukorda just sel hetkel ja sel viisil, nagu teadlane seda parasjagu näeb. Elulised olukorrad ja süžeesähvatused loovad usutavuse: ka meie mälestused on enamjaolt episoodide jada, mitte pidev voogedastusplatvorm. Sellest koorub välja omamoodi intrigeeriv kirjanduspretsedent: luuletaja ja ajakirjanik kirjutavad romaani samal teemal ja samade võtetega, aga jõuavad erinevate tulemusteni. Kangro tundepõhine lähenemine oleks minu hinnangul Taddeo tõsiteaduslikule teosele hävitav, ja vastupidi, mis loomulikult ei välista seda, et kunagi saab keegi nende segamisega hakkama.
„Aga Lisa Taddeo kirjeldas päriselt elanud naiste lugusid!“ hüüab praegu teadlik lugeja. Tõsi, kuid reaalselt elanud naist – vähemalt ühte, keda mul õnnestus hindamatult suure abiga tuvastada – kirjeldab ka Kangro. Ilme Saarel on korraga kaks varju: üks tema enda, teine aga luuletaja Ilmi Kolla (1933–1954) oma, kelle biograafiast on üle võetud seikasid, suhtumisi ja halastamatut unustamist, mis paljudele loomeinimestele osaks sai, kui nende ametite ette oli lisatud liides „nais-“[4]. Samas võib väita, et Kangro on oma versioonile Ilmi Kollast andnud värvikama, tundelisema ja kohati melodramaatilisema ilme: Ilme Saare paletil on nii lähisuhtevägivalda kui ka haiglavoodiromanssi, sel ajal kui Ilmi Kolla armastuselust on teavet mahus 0,0.
Kas nii huvitaval romaanil on ka nõrkusi? Jah, aga mitte tõsiseid. Minu hinnangul on suurim komistuskivi pigem puudulik toimetajatöö kui autori tekstiloomeoskus. Siin-seal esinevate näpuvigade kõrval on suurem probleem vahetusse läinud tegelaste nimed: mingil hetkel vahetus Kätlini nimi Sandra vastu, ehkki teksti nimemuutust täismahus (lk 126, 178) ei viidud. Teisalt tundub, et toimetaja ei aidanud autoril süžeed piisavalt lihvida, mistõttu on tugevate ja raputavate stseenide kõrvale sattunud melodramaatilised ja nõrgalt usutavad olukorrad, kus kõik raskused lahenevad deus ex machina kena abiga. Autorit ei saa süüdistada teatud õrnuses ja hoolivuses oma tegelaste vastu, mis võib väljenduda soovis kududa neile pehme süžeekaitsekampsun, pigem võiks toimetaja sellisel juhul vahele astuda ning nõuda pisaraid, verd ja valu. Paraku seda ühel või teisel põhjusel ei tehtud, mille tõttu on „Klaaslagi“ veidi ebaühtlase ja hüpliku maiguga.
Samas, olles üks pagana tüütu esseist, kes ei suudaks usutavat dialoogi ka pärakurebendini pingutades kirjutada, ootan suure huviga Kangro teist (feministlikku) romaani. Nii peent ühiskonnakriitilisust ei saa lihtsalt raisku lasta.
[1] Hanna Kangro. Luulet. – Värske Rõhk, nr 2, 2005, lk 25.
[2] Sellele osutab ka Gregor Kulla oma suurepärases arvustuses Édouard Louis’ teosest „Muutuda: meetod“ (Värske Rõhk, nr 93, 2025).
[3] Michelle Philip. „Nonlinear Narrative Techniques in Storytelling: A Study of the Film „The Hours““ – „Human Concerns and Issues in English Literature II“, Parbhani: New Man Publication, 2017, lk 48–53.
[4] Ülimalt tänuväärne analüüs Ilmi Kolla käsitlusest eesti kirjandusloos: Eve Annuk „Naised ja kirjanduslugu: tuntud ja tundmatu Ilmi Kolla“ (Ariadne Lõng, nr 1/2, 2003, lk 72–90).
Katarina Budrik (31) on päeval kantseliiti mässitud riigiametnik ning õhtul usin esseede ja arvamuslugude kirjutaja. Hariduselt politoloog, lugemuselt feminist, käitumiselt viisakas. Kasvatab Põhja-Tallinna linnatranspordi liinide rägastikus iseloomu, elukaaslast ning koer Žorikut.
