Värske Rõhu magus märtsinumber viib – otsejoones! – keele alla!

Nii Nora Raua kui Mattias Velleri luuletuste äärmiselt võluvas väljenduslaadis on lausa tunda, kuidas keel teeb krõks! — ja murdub (ja ega murtud keelt sinnapaika jäeta, ta väljendab ja keerdub tekstides ikka edasi!). Keel vigurdab ka debütant Jaak Ammoni mitmehäälsetes luuletustes, mis jutustavad haaravaid lugusid. Märtsinumbris ilmub veel kaks suurepärast luuledebüüti: Eduardo Torrese tekstid, mille kujundikeel põimib nii lugeja kui lüürilise sina maagilistesse kütketesse, ja Joosep Matis Tõnissoni tekstid, mille kütked on hoopis kavalalt sotsiaalkriitilised. Getter Dolgoševi luuletused kehastavad igatsusi ja unistusi, mis kerkivad vahepealsusseisundites ja kurbadel sünnipäevapidudel. Ka Emili Kolgi tundlikud ja maailma suhtes hellad tekstid otsivad midagi — vihjeid, juhtnööre, õukonna narri… Suur rõõm on taas Värske Rõhu veergudel tervitada Karin Orgulast, kelle seekordsete luuletuste nõiduslikult rütmilises laadis kerkivad esile tuttava ja aistitava tundmatud märkamatud varjundid. 

Annemarie Ní Churreáini luuletused Hanneleele Kaldmaa tõlkes tõstavad ausse rahutud tüdrukud, heidavad valgusvihke Iirimaa kurikuulsatesse vallasemade ja -laste varjupaikadesse ja õpetavad lugejale selgeks loitsu, millega kutsuda oma unenägudesse lehma. Kadri Joala päevikus kirjutab aga olend, kes otsib maastikul ööseks peavarju.

Märtsikuises proosas teevad tormi vanad tuttavad. Kaarel Aadli is back, bitches; kadunud poeg tuleb linnast, lumesadu; kohvikupäevik 2.0, seda te ei oodanud. Nagu vallutaja Timur ei halasta ta ainsalegi (vilja)peale: iga kohviuba saab ära lürbitud, iga saiake aatomiteks matsutatud. Milvi Tint toob meid jällegi melanhoolsete tudengipõlvesõprade seltsis kuhugi Tartu baari: kaamos, ennui ja toeks vaid klaas siidrit. Käes on „päris elu“, aga hästi nagu ei tahaks veel, miks ta peab nii ruttu tulema. Joonas Väli ei lakka aga fännide meeleheaks seegi kord hullu panemast – lubage tutvustada detektiiv Petsi, kes langenud külmaverelise varguse ohvriks, sest kadunud on tema pohmell: mängu on segatud punases kleidis femme fatale, “normaalne külmik” ning korralikult suitsu ja alkoholi. Uus üllataja on multitalent Astra Irene Susi, kes komponeerib nüüd ka kirjasulega, liugleb sõnalaudadel ja hõljub tundekõrgustes. Kõrvus taob ikka üks tragikoomiline orkester, taktimõõt on 12/8 ja kätepaare rohkem, kui tavaliselt tarvis.

Välgatus on iga-aastase debüüdiülevaate päralt: Lisanna Lajal vaatleb 2024. aasta noorte autorite esikteoseid, pöörates muuhulgas tähelepanu retseptsioonile – kes, kus ja kuidas debüütidest üldse kirjutavad? (Vastus: suurest osast mitte keegi, kuigi võiks!) Intervjuurubriigis vestleb aga Johanna Rannik selleaastaste kriitikakonkursi võitjatega sellest, kuidas võib kirjutada, kuidas on kellegagi koos kirjutada, mis ühiskonnas viimasel ajal eriti närvi ajab ja kuidas ennast nooruses õieti nimetada, vestlust pildistas Mia Tohver. 

Ja samast numbrist saab lugeda ka kõiki konkursi võidutekste! Meribel Leppik ja Rasmus Politanov kirjutavad mahlaselt ja kaasaloovalt Valge Tüdruku albumi “Emo G” lüürikast, lühiarvustuse eriauhinna võitja Lena Kurg kirjutab täpselt ja tabavalt Hildegard Reimanni luuletusest “Kohvik Narva”, Erin Ruudi suunab oma tähelepaneliku pilgu Alice Zeniteri romaanile “Kes neid jõuaks lahuta” ning Gregor Mändma võtab julgelt lahti Rosa Montero raamatu “Oht olla täie mõistuse juures”. Konkursiväliselt arvustab Montero raamatut ka Emel-Elizabeth Tuulik.

Raamatuid soovitab Lydia Risberg, eriti maitsvad illustratsioonid on loonud Mirtel Ein!

Aknassepaistvaid märtsipäiksekiiri kõigile Värske Rõhu sõpradele! Ja head lugemist!