Nomaad
päevavalges mängin nomaadi
ent eel öö pimedust
laulan serenaadi
all võõraste akende
„laske sisse lubage tülitada
kasvõi diivanipragudel külitada“
lasen neil arvata oma nime
olen rändur, poolhull ja pime
tõsi ta on
jooksin kaevudest küll
kui luugid poleks kinni
praegu vaid ojavees
hõõrun hämaraid silmi
laske mind ometi sisse
oma heledatesse tubadesse
laske mul visata kingad
teie jalatsihunnikusse.
Kuukuivatatud tomatid
jäävad tummaks soolased pisarad
kui päikesekuivatatud pilgud
on sama magusad
kui kuukuivatatud tomatid
ühes südaöises kasvuhoones
keegi kolistab kastekannuga
aegamööda valu läheb mööda
raske ja hõõruva sisemise ööga.
*
saunaahju taga kasvab lepapuumets
mille ammugi kütsime tuhaks
sai mets soodeks ja luhaks
ja higiseks said ta järvemadalad
nüüd soe ja suvine on kerisekivi
ning mu vaim see lendab kui tuvi
kuumus hinge pitsitab
katan nägu
ahjutaguses metsas üks õhtune kägu
vist jällegi kukub
kulbina pange ja viskab leili
see lind munes muna
minu kaseviha vahele
ja sealt koorus korsten
nõgine, suitsune.
*
meie puukoorde kraabitud eesnimede tähed
pole vist päris veel tüvitekstiks saanud
puu ei tea et tema kannatus
jäädvustab meid igavikku
või vähemalt nii me arvasime
me oleks võinud end ka tuule sisse kraapida
mis eile öösel tolle puu langetas.
Fauntastika
kohtasin metsas üht tiigrit
kel väledad triibud
ja kõrvuni kihvad
kartsin toda džunglikutsut
kurguni kinni nööpisin mõtted
et ei paljastuks mu haledus
ent reetur oli mu gasellipilk
sina, ööliblikas, ürgne pime lind
kas sa võtad selle lambi oma seaduslikuks abikaasaks?
jah.
võite pruuti suudelda!
taas on sauruste aeg!
peaaegu et juba kuulen neid!
istun siin suurel kirjul rändrahnul
ja näen narkar Läänemerd
vahutamas oma suurt suud.
Aadlikud
Uduvedurite parun
lööb tantsu õhtu õhul
Kõlab viimane šansoon
ning tühjaks jääb perroon
Tilgub niisket hämarust
suu mis varjab saladust
Kraavipõhjas hundikoerad
peidavad end nagu nõelad
Otsi kohta kus sa saad
rong on tühi liin on maas
Mõredast kivisevast kaevust
kulista vett kui sisekaemust
Udust uttu ujub ulg
üsna varsti saabub tõld
Paruness on kohe siin.
Aken neljandalt korruselt
ootamatult aga siiski oodatult
häbistab end aken neljandalt korruselt
ta piilub sealt tohutult tahtvate silmadega
lausa lapsikult
vastasmaja kolmanda korruse aken
langetab punastades oma rohelise ruloo
ärge vaadake! pöörake pilk! rutem!
(tegelikult aga)
vaata! pööra siia! rutem!
ise naerdes
(kui see on teise akna soov)
kuid kardin ei liigu nii kiiresti
kui ümarad pilgud akna kandilisest klaasist.
Alaväärsuse uni
paigallennulindude puuri ees saba
jõledatest joonlauaolenditest
millimeetri täpsusega saab kirja
nende tiibade kinnisusaste
mall alatult mõõdab alaväärsuse nurka
kuid ometi
oma lennu jaoks on nad rügand
keelt sügand
kui meel on sügav
jääb seisma aeg
kui munast koorub naba
kas vabadus ise teab
et on vaba?
