Kus ma olen?
Kus ma olen?
Ma ei kuule enam.
Neid rõõmsaid käike.
Mis viivad hinge sooja…
Kuhu ma kadusin?
Ma ei näe enam.
Ühtegi valget kassipoega.
Silmitsedes vihmatoojat…
Miks siia kolis…
…kes?… ma ei tea enam.
Lubas mind hoida.
Ja kaitsta maailma eest…
Kus. Ma. Olen?
Küsin, sest ei ole enam
Siin südames maailma Nämm, nämm, nämm –
Mis näis nii suur mu ees… Küll see muru näib ikka maitsev!
Siin maailmas südant Oh, neid armsaid kutsusid
Mis näis nii suur mu sees… Ja nende arusaamatuid asjaajamisi!
Vau, kui palju värve!
Sinine! Ja valge!
Ja see pilv seal –
See on kiisukese kujuga!
Ma tahan endale kiisut.
„Emme!
Kas ma saaksin endale kiisu?
Ma mängiksin temaga iga päev!
Mängiks palli ja käiks sulimas!“
Muidugi siis kui soe on – samas kiisu paks karv ju kaitseb ja tal ei
hakka külm ja mina võtan ta kaissu kui külm on vesi
ja siis on mul ka paks karv ja siis ei jää haigeks nii et olgu soe või
külm iga päev käime ujumas!!
„Kui Sa suureks saad,
võid võtta endale ükskõik kelle,
ükskõik mis tujuga.“
Täna ma ole n siin
Tere
Ma end igatsensin…
Põlenud
Ei tohi minna tagasi!
Ei tohi minna edasi!
Istu siin ja ole vagasi!
Aga maja põleb…
Las ta põleb,
mis sa põed?
Sa tulid sealt välja –
istu nüüd väljas.
januselt ja näljas…
Vähemalt ei põle sa põrgus.
Hinges küll enesepõlgus,
kuid Jumala ees jääb julgus.
Jah, ja mulle uus elu antud,
kõik vead maha kantud,
aga seda ma ei tahtnud.
Mis kasu on mul elust,
kui ihaldan vaid surma?
Kuidas pääsen ma valust?
mida ihaldan veel tunda?
Ei ole mul alust
ihaldada olla.
Nii on mu igavene elu juba lõppend,
sest igaveses elus – igavesed mõtted,
Niisiis mõtlen –
Ole ise vait!
Põlev maja on ikka parem paik
kui tühipaljas murulaik.
Ei või ma uut ehitada.
Ei või ma leegis pesitseda.
Ei või ma õnnes masendada.
Niisiis hakkan kurbust põletama.
Põlevas majas maja ehitamas.
Kuumus paneb õlgu kehitama.
See raamat võib olla põlenud,
kuid olen ta läbi lugenud.
Nii võib ka traagilisest lõpust
võtta
õnnelikud jutud.
Ma võin olla läbinisti põlenud,
Kuid ei iial läbi põle nüüd,
sest Kõik, mis on juba põlenud –
Ei see enam põle nüüd.
Ei seda enam põle nüüd.
seda enam, K õ i k o n p õ l e n u d.
Hingetult hingeldamas
(5+5; 4+7; 3+7; 6+4)
*hingetult*
Seisan ja vaatan, kuidas aeg seisab.
Sulgen silmad, et näha sulaselgelt.
Keskendun, et kõik hetked keskenduks.
Möönan, et kaotan, kui see aeg möödub.
Nautlen ikka, et olemist ei tauniks.
Kuid lõpuks. Kõik kaob nagu need silbid.
kaotused, naudingud. Nii mööduvad
sekundid, aastad. Ikka sekundeid
kokku täisring – kolmk'end kuussada kokku
asimuut. Ükski asi ei muutu,
välja arvatud kõik. Selgus. Sekund.
Vaikin ja mõtlen, kuis mõtted vaikiks.
Hingeldades, valjult vaikuses hingan.
Ikkagi. Ei kuula eluikka.
Taotlused, kahetsus nii lärmakad.
*hingega*
Mõtlen ja taipan: nõrgaks jääb mõte.
Unistus, hirm – haripunktiks unustus.
Saavutan, Kuniks surm mind saavutab.
Nõrkuse ainsaks toeks: mõte ise.
Kasutut tõde ärme kasuta.
Ebakindlus saab olla ainus kindlus.
Teadmatus ainus ajend teadmiseks.
Eitus ainus põhjus, miks öelda jah.
Mõttetu mõte, mis kaotab mõtte
Väärtustada elu, headust või väärtust
Igavik näib olevat ainus viis,
Mis peatab ütlemast: „vahet pole“.
Seisan, värisen, sest hirmus on seis:
Kui on vahet… jäi meil miskit vahele –
Perfektne pole võimalik olla.
Värisen, hingeldan – mis siis halvem?
(6+4; 3+7; 4+7; 5+5)
*hingetult*
Halb on väärtustada olematut;
halb on kõik, mis raiskab meie aega;
täita reegleid, mida keegi ei täida;
halb on hoolida – see toob vaid valu.
Halb on hoolimatus – veel valusam.
Kõik reeglid – need seatud me endi heaks.
Ei tea, milleks – aeg on üldse kingitud.
Või mis tähendab „olemas“, „väärtus“.
*hingega*
Hea on armastada ainult andes;
Vaikida, saamata oma õigust;
Palvetada teadmata selle kasu;
Hea on hoolida – ka tundes valu.
Hea on hoolimatus ehk isetus.
Vabadus – suurim orjapidaja –
Kaotab ilu, nähes käidud teekonda.
Hõredast õhust – viimasel tõmbel.
*hingetult*
Vaid paratamatus on käidud tee.
Teab igaüks: „Parem mina kui tema.“
Võitmiseks peab olema kaotajaid.
Kuid keegi ei tea, kas päriselt teab.
Kõik lapsepõlve rõõm on kadunud;
kadunud: iga „vajalik“ unelm;
kõik kadunud – lausa tühi ükskõiksus.
Kuidas siis nõnda Usaldada end?
*hingega*
Usaldamata end tühine kõik
Usaldus – ükskõik kelle muu vastu.
Võib-olla pole usaldust vaja.
Vahest vajame vaid vajalikku.
Vaadates peeglisse, leiad tõestust
– Vajalik, see tagab eksistentsi. –
Peeglis Sina – mõtlemas, ehk olemas.
Miks siis hingeldan?
Miks siis valutan?
Kus ma olen,
Miks kõik on põlenud.
*ühe hingetõmbega*
Ka tuhk on põlenud
Siin täitsa tühjus.
Miks janunen nõnda,
et seda ei tee vagaks vesi?
Miks iga hetk,
Minevikus, olevikus ja tulevikus
Näib olevat raisatud.
Miks ei usu, et kõik on hästi.
Kõik vajalik on tagatud,
(5+5; 4+7; 3+7; …)
aga mind nagu poleks olemas.
Täidab tühjus seest ja väljast ja kõikjalt.
Nii näen me
Hingetult hingeldamas
ses „praeguses“ hetkes, Kus ma olen?
Mihkel Marten Rüütli (24)on Su sõber, kellele saad alati
loota. Vahet pole, et teda ei tea
ja homme juba unustad…
Su vend, kes tahab olla sust
parem, kuid pole iial kade, sest
Sinu õnnestumised on me pere
õnnestumised…
Mees, kes otsis tarkust üle ilma,
kuniks kaotas iseenda, ja nüüd
ei ole tarkust kuhugi panna…
