pederastid, kitsed, töömehed, patsaanid ja autoriteedid
võin vabalt kuivetu lõunasöögi sisse ahmida ilma, et peaksin end aheldama enese loodud abstraheeritud mudelisse.
sest
asi pole niivõrd selles, kui palju oled istunud, asi on selles, kuidas oled istunud.
viis masti mehi oma triviaalsete identiteetidega, konkreetne süsteem, klassiühiskond.
üks on munniimeja, näkku tätoveeritud nähtav täpp või lilleõis.
nelja ja viie pealt läheb elu paremaks, aga liikumist väga ei ole. kihtide vahel.
klasside vahel.
olen munniimeja, jään munniimejaks. kits jääb kitseks.
pered-grupid, rajooni tsunftid
vaenlase ajal oli rivaalitsemist vähem.
intrigandid ühes, manipulaatorid teises. räme.
eks oleneb, palju neid koos on,
kolm introverti on normaalne, neli on liiga palju,
lähevad ülbeks.
siis saadetakse uude kohta, vaja natuke seletada, natuke tõestada.
aga enamik käib sõnadega. teatud sõnadega.
staatust vahetada ei saa, kiri jõuab ette, juba tehti jooksupoisiks, lasti alla.
magan vetsu kõrval, jooksen ringi. iga näost viieline saab siin peksa.
eks sa proovi kusta kalašnikovi automaat vastu selga.
„soolaheeringat ei maksa kaasa võtta, poisid“ hüüavad targemad.
aga kõike ei jõuagi ära õppida ja kõike kohe ei räägita.
ülevaatus, sissekirjutis. proovin.
maskeerin end normaalseks, see on talutav, kannatan, kohanen.
kaotan kaardimängus, olen võlglane. normaalne.
töö on kohustuslik, pean normi ära täitma. enda eest. suurte poiste eest.
ma vist ikkagi aheldasin end enese loodud abstraheeritud mudelisse.
väljas räägitakse päästmisest. räägitakse integreerimisest.
see on puhta vale. keegi teine siin küll midagi ei paranda.
sigitatud olemine häirib mind ja tahan lootuse kuidagi tajutavamalt esile tuua.
aga ma ei saa vaadata üles jumala poole ja küsida küsimusi.
mu alandlikud silmad on ju maskeeritud normaalseks.
mu alandlikud silmad on kaetud kunstripsmetega.
see, et mina mingeid autoriteete tean, ei oma tähtsust
tähtis on see, kes teab mind.
aga jumal ei tunne mind sellisena ära.
tuleb meie aeg.
uksed lähevad lahti, saab vabalt tsooni peal ringi liikuda.
aga siis algab see tapmine ja muu möll.
ma tõesti tahaksin küsida, et miks peab see jumal nii häiriv olema.
ja ma ei saa isegi lihtsat „sorrit“.
see on kõik nende kunstripsmete pärast, ma räägin.
ma ei saa neid ära võtta. ma lihtsalt ei saa. sorri.
toitu on siin vähe, see on räme, vee peal tehtud, kuiv.
võin vabalt kuivetu lõunasöögi sisse ahmida ilma, et peaksin end aheldama enese loodud
abstraheeritud mudelisse.
küsin siis valvurilt, mitte jumalalt. valvurid, nagu kõik teised, tahavad elada.
vastavalt omakasule pigistavad silma kinni. neil on nirgi iseloom.
määrin valvuri näo oma konise ilaga ning koos lendleme igaviku suunas.
tähistaevas, kõrb, ürgmets
ja kõik muu inimese mõõtkavast palju avaram, mis seega mõjub kui fiktiivne ja
kontseptuaalne maailm,
on meie sihiks.
konteksti loova ajalise mõõtme olemasolu on küsitav.
juba ammu küsin.
valvur vaatab mulle sügavalt silma ja mida sügavamad silmad on nirgil,
seda rohkem triivin
nendesse.
distants meie vahel väheneb. see on jumal, mitte valvur.
see on see, kes mind nendesse abstraheeritud mudelitesse üldse istuma pani.
kuigi ega need ei olegi enam eriti abstraheeritud.
ausalt öeldes on see kõik üsna üheseltmõistetavalt päris. lihtne. faktuaalne.
ma ei saa sinuga lennelda ürgmetsa või kõrbesse. ma istun. kinni.
tean küll, et iga konstruktsioon on seotud mingi sümmeetriaga,
aga mina ei ole seotud oma autoriteetidega
või oma lootusega. või introvertidega.
kindlasti mitte introvertidega.
see lihtsalt ei saa olla sümmeetria, millega minu konstruktsioon on seotud.
see lihtsalt ei saa. sorri.
nüüd on uued ajad.
nüüd saab staatust raha eest osta, meie ajal pidi ikka kõva vend olema.
pederast ei pea munni imema, kui tal on raha.
võin vabalt minna, omaenda tassiga, juua teed. suurte poistega koos ühe laua taga.
patsaanidega, autoriteetidega.
see ei ole õige. ma eelistasin seda tapmist ja muud möllu.
siis saadetakse uude kohta, vaja natuke seletada, natuke tõestada.
aga enamik käib sõnadega. teatud sõnadega.
ülevaatus, sissekirjutis. jumal ei anna mulle ikka veel ilmutist,
mida otsin.
olen valmis need ripsmed ära võtma. olen valmis saama järgmist masti meheks triviaalse
identiteediga.
sigitatud olemine häirib mind ja valvuri omamine ei ole enam piisav, et sellega võidelda.
täitsin suurte poiste normi, maksin võla, pühkisin oma konise ila neilt nägudelt.
lilleõie või täpi tätoveeringut ei saa ära võtta.
sigitatud olemist ei saa ära võtta.
mu lootus on nüüd tajutavamalt esil.
ülevaatus, sissekirjutis.
naljakas on olla nii lühikeste ripsmetega.
olen omaenda tassiga, joon teed. suurte poistega koos ühe laua taga.
eks ajad on sellised.
vehin raevukalt
igat lugu
rinnapiimaga pärandatud tõdemustes
kummitab janu sõja järele.
kuuletun hüpnootilisele kutsele ning üle laidude kostub lahingukisa
summutatult, sest sealt, kus lõppeb suu, algab nisa.
venin raevukalt
fiskarsi lõhkumiskirvega
oma esivanemate hoovis,
oma kodutänaval,
oma linnas,
omal maal.
kriiskeid saadab nilbe üksindustunne.
olengi üksi selles sõjas.
kuufaaside taktimõõdus
lasen vered voolama.
viiu viiu ise tuleb välja minu seest
sirts sirts sirtsutan teie peale
kastan teid mu lillekesed
et lõppeksid need uue elu algused.
sest,
mu eksperimentaalsed sõbrad,
kui ei peaks kunagi sündima,
ei oleks ka tarvis surra.
veri peab voolama nagu jõedki peavad.
mõni ongi siia ilma selleks sündinud, et anda kellelegi teisele tapmiskogemus.
tapad ühe, oled mõrvar,
tapad sõjas tuhanded, oled kangelane.
kõlab ehk vastutustundetult,
kuid
kontseptuaalse järjepidevuse huvides on see paratamatu.
paratamatusega leppimiseks on
igal ühel oma viis.
halastamatu formaat,
sest osale meeldibki
elada.
ja see paistab välja.
mis kolm päeva?
kolm aastat oleme siin olnud.
kolm aastat, kuni hormoonid annavad märku, et olen viimaks ära alistunud.
ma pole kindel, kas kuulen sama lugu
või kas kummitab sama janu.
olen ikka veel raevukas, aga vist mitte enam üksi.
lõpmatu tühjuse vabastav valgus on minuga.
see on hale.
ma armastan seda.
*
sosistan kontsi jalga pannes enda ette palveid. hui defineerin end tegelikult mingi usu esindajana. isal oli kombeks vetsus oksendamist teeselda, kui ta ei tahtnud näidata, et nutab, ja mul on kombeks öelda, et palvetan, kui tahan rahus iseendaga rääkida. kas just oksendamine tugevamaks teeb kui pisarad (või palvetamine mõistlikumaks kui endaga rääkimine), sõltub juba stilistilistest eelistustest. veel oli isal loogika, et oma kulmude kokkupuutepunkti ei tohiks välja kitkuda, kuna seda teevad ainult naised või homod. Jaanil ei olnud isa ja tema kitkus ning ei näinud erinevalt minust 17-aastaselt välja nagu Frida Kahlo kodutu fänn. „jobud on nad Jaaniga mõlemad, et üldse oma mõtteenergiat millegi targema asemel kulmudele kulutasid,“ ütleb siinkohal jutustaja, kellel on peaaegu õigus, aga ta ei tea, et midagi targemat kui esteetika ei pruugi ollagi, kuna esteetiline kriteerium on lisaks tõeliste kunstihingede instagrami kontodele isegi moraalil.
inimene kui liik ongi minu jaoks veidi liiga üksildane
me ei ole end ju tegelikult õieti tutvustanudki.
keeruline on teile oma nime öelda, kuna vanaisa vahetas selle ära.
ta ei mäletanud seda, mis ema oli pannud.
ema ikka helistab vahel, kutsub mind muulaks.
ja ema ei tea, et oled tema peal juba viimased 12 aastat metoodilist unustamist rakendanud?
ma loon emaga selle vale ja varjamise kaudu nii tugeva sideme, et kaugenen aina enam inimesest ja selleks olemisest.
ja see on suurepärane.
inimene kui liik ongi minu jaoks veidi liiga üksildane.
sarnasuse loomaga tunned kohe ära, kui tema pilgu vahele jääd,
aga erinevustest tead juba niigi.
seda see metoodiline unustamine tähendabki, kui keegi veel ei teadnud,
ma unustan, unustamata seejuures asjaolu, et ma unustan.
saan tsiviliseerituks, kuid püsin siiski elajana.
melanhoolse kiskjana, kes pisardab, kui ühel hetkel päikese käes peesitades mõistab, et sellel info kaotamisel võivad olla patoloogilised tagajärjed.
aga vanaisa?
teda ma ei unusta.
tema on nagu talupoeg, kes armastab mind kui oma põssakest kogu südamest.
kasvatab, toidab, paitab ning soolab hea meelega mu liha.
peekoni paneb kartulipudru kõrvale ning pakub õhtusöögiks.
ema imestab, et kuidas täna toit küll niivõrd teravalt identiteedi kuritarvitamise järele maitseb.
paraku olen nende mõlemaga selle venitatud abstraktsiooni suhtes võrdne,
nimetagu me üksteist
kuidas tahes.
sellepärast ma ei oskagi enam laulda
kannatan siin parasjagu ühte vestlust välja – proovin suvalisele rumalakesele selgeks teha, et viha on oma olemuses juba kurbus. et see ei tule sellest. too muidugi vaidleb vastu ja väidab, et on potentsiaali teekonnaks ja dünaamikaks, mida mina ei tunneta. see teeb mind ebakindlaks ja esimesena väljendub ebakindlus alati mu hääles. see on ka põhjus, miks ma enam laulda ei oska. sõlmisin liiga kergelt rahu tunnete ja hirmudega, mis ei paistagi kohe ratsionaalsed. ilmselt on see tegelikult hea, sest eks stabiilseks saamiseks tulebki teada, mis see SITT siis õieti on.
mu stabiliseerumine sai alguse esimesest vaikimisest. ma ei räägi siinkohal ainult laulmisest, vaid päris-päris vaikimisest, kus ühelegi rumalukesele lõtku ei anta. aga siis tuli sobitumisvajadus vahele. sattusin segadusse, armusin, leppisin ja lasin endal uskuda, et arengu ja iseseisvumisega seonduv fenomenoloogia ei alustanud virgunud rikaste klassisõda normaalsete inimeste vastu. see oli viga.
enam ma ei armu. nüüd olen juba poolel teel saama stabiilseks ja ega õige stabiliseeruja ei laulagi, vaid muutub vihaseks (ehk kurvaks ja kaastundlikuks), kui korduvad mustrid mõjuvad nagu peen meeldetuletus lõpmatuse olemasolust. kurvaks, kuna lõpmatus kategooriaarvestuses kaob identiteet ära ja siis ei saagi enam öelda, kes on rikas ja kes on normaalne. kaastundlikuks, kuna tühjus, isegi kui piiritu, nõuab väga palju tööd.
ja jah, on tõesti tõsi, et vaid teadmine, et see lein on alatine ja paratamatu ei saada meid kiusatusse, vaid päästab meid ära kurjast. sest meie kõigi päralt on hirmule antud nimi ja vägi ja au. nüüd ja igavesti viib see moto nüüd tolle rumalakese juurest minema, mitte-põgenemine ei ole ju ometi hirmu vastu austusväärne.
distantseerumise ristteel ostan tähelepanu kõrvale juhtimiseks burgeri ning meenutan valjuhäälselt igale möödujale, et pean selle eest maksma. päris rahaga. vajutan gaasi natuke rohkem, kui peaks, ja viskan burgeripaberi aknast välja. sellega põgenen iseenese vooruslikkuse eest. stabiliseerumise järgmine samm. ma lihtsalt olen selline.
olen karsklane ja situn täis peaga püksi. mul on kõht burgerist täis ja ma söön selle SITA oma pükstest ära, mis siis, et olen endiselt karusselli roolis. olen ainus reisija ning kihutan tagasi vaatamata läbi ja üle igast detailist, mis valitud narratiiviga kokku ei sobi. vaid siis, kui preili Surm viimaks peokutsele vastab, on aeg taas koju minna, et kuulekust ja leplikkust õppida.
ja nüüd ma nutan. kuid vaid seetõttu, et näiline valikuvabadus ei ole mind veel maha jätnud. elu on ilus, aga illusioonid ilusamad, uinun jumalana, et ärgata endana. otsus on langetatud: täna teen kõike õigesti.
