“võin tormide ja valgete keeriste süleluses” jt luuletusi

*

võin tormide ja valgete keeriste süleluses
oma süütust rüvetada
kasvada ja kahaneda
hukkuda ja hukutada
liivaste vallide keskele uppuda.

võin kirjutada
veel ja veel ja veel
oma sõnu võõraks teeselda
nagu neid siis ei hellitataks
nagu neist ei mõeldaks siis väiklaselt

nagu oleks ilma jäädud
kõigest heast, mis minus leidus
tühjadest kõrvadest ja rakku räägitud suust.

tunneksin endiselt oma südame
kahe otsa jäänuseid
nihkes ribisid rebestamas nahka
haigeid luid, mis valutavad niiskusest
sooli vees ja silmi, mis ei näind.



skisoidne

süvasuve kuumusest põlenud jooksmisest narmendanud
lapselikult töntsis jalad tantsivad põrgutulel
parem vasak vasak parem parem vasak, ei mõista?
siinsamas. sõtkutakse ja voolitakse habrastest
süüst tiinetest kehavormidest hinnalisimat marmorit*.[1]
see on saatana avasüli oodatu jumalast ära põlatu

koeranäru.

ukauka kunagi ehk saab ta priiks? ei.
rooma paljalt mööda betoonplaate hüppa haljalt
varustatud metalltraatide rüppe.
tõmba hinge hing hingetuks.
seda temasugune ebajumal jahibki.
otsaesiselt leemendavat soolast higi
millesse külmadelt huultelt siirust kasta –
ta ei oska armastada.

aga ta püüab usu ta püüab ka tema kahvatuvalged
palged võivad kordki hõõguma lüüa. upu.
ära. upu sa ei upu ju veel karastavatesse
mere sügavikesse, sooja siiruse varjetesse

kerki pinnale ! kerki pinnale
soolveest tühjade kopsudega vaid.



kus te olete kus te olete

kus te olete

kui huuled on niisked
kuid rabad ikka kuivavad
kui suved pikemad on talvedest
kui ma ei usu enda sõnu
ei usu kellegi sõnu
kui jätan sõrmed sahtli vahele

kus te olete?

kus te olete

kui reavahed on täis
või hoopis tühjad
pärast mu halvimat
veel hullem parimat teksti
kui tunnen vaid kidakeelsust
ja ei julge lohutust mujalt
kui põrandaplaatidest otsida

kus te olete?

kus te olete

kui naabruskonnas pole ühtki last
kui võtan hinge liiga paljut
kui ma ei tunne hinge pärandit
kui jagatud haavad mädanevad sooltest
kui soontes ei voola enam raud
kui süda lõpuks raugeb

kus te olete

kus te olete

kus te olete

kus te olete

kus te olete



*

sulab
        vaha
       kahte
    lehte
   algsest
  veidi
 erinevaks
hargneb. kuigi
tagasi ihkavad
 nad ei põle
    et vaikida valus.
 ega sunni vendi-õdesid
  kuuluma   ühte .
  sest.
 nad teavad.
mäletavad.
et tagasi saavad ihuks
   mis samade emade üsast
   punaseks hõõgunud pal-
           gete saatel
         vabaks
      valgus.



KOER

kägista vägista paita ai
kas ta tapetakse? ei
see ei oleks ju inimlik

ma AITAN teda.

nöör kaela. hinga värsket õhku
mitte sekundikski vana tolmust õhku
millest kõrisõlmed vat et ammu ummistund.
lõõtsuta hingelda HINGA
ole lojaalne!
siis kasutatakse ära aga
see-eest ei saa jätta kunagi kasutamata.
ole kasulik, täida eesmärki
vastutasuks nad talitavad sind
see tähendab…
niuksu hüppa haletse

poo üles

lase maha .



*

soolikad veri mu suus mu näos mu silmis
mu kõrvu
võiks paitada naha rebenemise heli.
ma upuksin sellesse
mitte ainult nahka, vaid kõigesse, mis on sinus.
mis OLED SINA.
poogiksin külge lapp-lapilt kannaksin su rüüd
silitaksin enda rindu rahuldaksin ennast… punuksin juukseid.
nagu silitaksin sinu rindu nagu rahuldaksin sind
nagu punuksin sinu juukseid.

[1]* „Siin sõtkutakse ja voolitakse õilsaimat savi, hinnalisimat marmorit – inimest ..“ (Friedrich Nietzsche. „Tragöödia sünd“ – Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 28. Tõlkinud Anne Lill.)


Värske Rõhk