vene keelest tõlkinud autor * kuni mina magasin sõitsid kõik linnast mere äärde ja põhjavalgus säratas kaunitel nägudel lõõmavate kiirtena kuni mina magasin läksid kõik kaugetesse maadesse puid kaisutama ja läksid maale valgel ööl paljajalu käima udusel põllul kuni mina magasin kasutasid luuletajad osavalt katalooge loetledes sadakonda erinevat nähtust et luua illusioon ammendavast poeetilisest sõnumist unes ringutasin ma, käed laiali ja olin loetud kutseks * karulauk kasvab läbi lumetuisu kirjutatud etüüdide igal aastal loivan ma mööda nende nõlvu lüriidide okastraadi all igal aastal kuulen ma hobuste sabade ja kaelakettide võnkumist öiste kellukeste värinat džässikompositsiooni moondust karulauk kasvab madalaks unustab vaadata varte alla tahtmatult mängib piibelehte kes metsikut küüslauku mängib mu silmad jäävad kurdiks botaanikale kõrv kobab antarktika kahinat sõrmed kisuvad pimesi piibelehte selle alt tõuseb lõunarist * varastatud valgus voolas laiali ja selles sõnas ei olnud valu süda oli nõrk see vajas hoolitsemist ja piire nõrkus ei tajunud juhuse hooleks ilusat kraami ära ei anta ei sind ega mind kõik merehädalised päästetakse veest kõik lapsed päästetakse näljast surm pääseb haige piinadest tapaohver! pure mind, armas hakkasin valgust varastama juba lapsena, algul olid need arglikud tõmbed, keegi tol ajal ei näinud seda, mis on mu huulte vahel, ega märganud ohtu. pärast vaatasin salaja, kuidas moonduvad huntideks kiired, ja käsi ise libises mööda nahka tähetolmu läheduse ootel. tol päeval, kui minust sai täiskasvanud inimsööja, ütlesin: ma armastan sind. ma teadsin juba sõnad haiget ei tee ja valu ei tunne [1] * see on kiir, mis igavleb achilleuse kõõluse ja pahkluu vahel – kappab üles ja pakub mängida 1812. aasta sõja tohtrit see on aga kõne murdelisus ja selle mõradest läbi idaneb maxwelli deemonitele – puruvaestele korravalvuritele – leivaots väljadel edasi murrab vanakurigi jala ja mõte neeldub lateraalsel kondil hõbetab muutudes vaikselt nähtamatuks that’s how the light gets in * öine taevas heitis komeete tollel suvel tol kuul kui minajust meie maise elu poolel rajalei lasknud läbi võõraid kiiri ning end leidsin keset metsa oksaraokene käes ja metsast sai kõrb kümme aastat ei teinud ma lahti tähistaeva rakendust taevakehade neitside lõvide kaksikute mustade aukude kaarti ei neelanud jupiteri alla ei astunud lõunaristi peale ei ole mul siiani kaarti vaja küllap ei olegi kompassi vaja ma lihtsalt tahan vurri kosmosse saata ma tahan vurri kosmosse saata ma tahan vurri kosmosse saata ma
[1] Luuletus on kirjutatud eesti keeles.
