et vaid
ma imen verd su haabadelt
ma kastan end talve karge sulavee ja külma udu embusesse
ma sosistan oma soovid puupragudesse
ja ootan
elu lõpuni
et vaid leedriõied kasvaksid mu pinnal
vaatamata mu kevadeallergiale
vaatamata sellele, et muru maalib mu nahale punased laigud
ja ajab mind sygelema
hingan ma su iha
su nahka
su isu
su illusoorne ketendav nahk
kui puukoor
kord nii rõve
meeldid mulle nii väga
ma tahan end kleepida su juustesse
ning olla su mõtete kuraator
suvise tuule ja kevadise tärkamise elluviija
et vaid leedriõied kasvaksid mu pinnal
anomaalia
praksudes alasti varbail puitpõrandal kõnnin
ja taga lohistades vean oma mustaks tõmbunud kleidiseelikut
maha jätan limase sosistusi täis raja
kas anomaalia
või hoopiski appihüüe
sellal kui varahommikul maasikaid nopin
mu upakil püksivahele ronid ja küsid
mis täna
ma ei oska enam rääkida
ma pigem ei õpigi
*
ma tahan välja näha nagu hommikune põld
udu, mille rüpest võib leida magavaid tallekesi
kus jahtuvad lilled
ning armatsevad noored
ma tahan mööda su jälgi leida sind
kuhu olen teel
et me paralleelselt mõeldes
leiaksime ühise koha
sel alleel
kus kord karikakra õitest tegin kee
ma igatsen eikedagit
ja ootan kedagit
seal hommikusel põllul
*
mu elu liigub mu eest
pimepilkaste hetkedena
hommikusöögilauas leian end samblamätta vesise kihi embusest
mättad imevad mu endasse
toidavad puudele
ja lõpuks olen ma mets
ma olen taevaskoja liivas
ma olen emajõe põhjas
ma olen kaali kraatrit ymbritsev muru
ma olen piusa koobastes
ma resideerun su tagaaias
ma olen hommikuõhk, mis voolab männipuuokstevahelises võrgustikus
mind on nii palju
sinu pisike syda ei jaksa kanda seda
mida sulle pakun
udupiiril olen udu ja ebaudu
ebausku metsakoll
ja lõpuks seal haljahelgiliste pilvede keskel
leian end ikka oma ajusopi keskel unelemas
*
miks mind huvitab
kuidas juuksed silmis
päikeseloojangu poole
end lehvivad
kuidas sõrmed end
mööda sillerdavat
lumikülma põske
aina sügavamale langevad
kuidas uni, milles miski
mind kuhugi sügavamale tõmbab
a dream within a dream
kuidas sõnad, mida
kuulevad ainult pilved
tuulega minema uhuvad
ja laused jäävad ütlemata
kuidas nahk puude külge end
kleepides sellega üheks sulab
ega tulegi kunagi
enam tagasi koju
