Surnud kala silmad Sinu silmadest on saanud Surnud kala silmad Kuhu jäid sinu ilusad sinised iirised Neist kadunud on elu helk Millal sind püüti võrku Millal sind roogiti oimetuks Kougiti välja sisikond Ja visati nöörile vinduma Mõnigi kärbes lipsas sisse Polnud kedagi neid minema viipamas Õnneks oli Püüdja vana kooli mees Ta puhus sirgeks su murtud selja Asetas hingepiisa uuesti lättesse Ühel hetkel pead end tagasi andma Ühel hetkel pead end tagasi saama * Süda taob kurgus Mine alla tagasi Jäta mind üksi * Valgus veel heilutab mind Ent juba on tunda ka nukrust Seda kaamosekuulutajat Mu tarbetult hilises ja Ammu jahtunud tees Ikka meega pooleks Nagu vanaema õpetas Varsti on jälle vaikne Kõik peatub Sirutab selga Läheb taas teele Noblesse oblige * Kaamose kiuste Vajuta kannad mulda Võrsu uuesti * Lähen ujuma Mind ümbritseb must rammus öö Ema on teda hoidnud Lapsena pelgasin öist põhjatust Nüüd aga tervitan päiksetut vett Vesihelmed läigivad külmakartlikul ihul Hommikustele kiilidele lugemiseks
