* kik suve aa sammuve salasirgu katuselekil sõs tulep vihm ja võtap tyy endä pääle tõisel puul sedä katust miu puul lämmi valguse kähen miu kambre lae all kõneleve engekuu kärbläse kes tääp kost peri rytmige oma kiilt ja miul om kärbläse kullasten juusten ja ku om sygys miu ärklekambren sõs mõtle kes om sii kes kik suve aa om nänny vaiva et aade miule ni kärbläse pähä hommikumäng on käes aeg mängida taas hommikumängu hommikumäng! kuulan klassikaraadio hommikumängu nokia raadiost ainsat infovoogu mida see masin välja laseb kuulan hommikumängu kus kuulatakse MINU lemmiKUT FOLKMUUsikat helistab jyri haapsalust helistab margus tartust anonyymne reet ja kati helistavad ja ma näen esimest korda ELUS veeauru emajõe kohal ja miski hoiab mus tagasi õnnepisaraid see on HOMMIKUMÄNG ja kõik tydrukud tahavad ainult yhte asja…* jyrka sai kõige rohkem punkte selgub raekoja ees õnne semule! ja ma jõuan pahvataval ilmel kohvimajja mängib hästi tuntud ja nimetu indie yks naine kotiga SCOTLAND tõuseb kõige paremast nurgalauast akna all ja teeb MEIE signaali ta kontrollib toolid yle korda kaks – eelmisel nädalal tellis ta latte pani selle lauale ja kõndis ära alles kaupluses tuli meelde oli liiga hilja nyyd mängib els himma ma hakkan homme hommikuinimeseks tahan mängida hommikumängu
(* öö läbi telgis kuulata klassikaraadiot (riste)) õhtumäng miks ta paneb autos raadio mängima kas ta ei taha minuga rääkida miks ta ei pane raadiot kinni kas raadio on minust parem raadio mängib kas mina ei mängi kas raadio on mängult ja mina päriselt lollike on jälle viina saanud varvas voolus sorgib topsis piimavahupilvi teispool kallast raugad käsipõsakil ja väsinud rikka mehe paadid löövad kõikuma ta pingi kohvijoobes lollike ta köhimisest räsitud jõgibossi siiruviire silmad jälitavad irve võtab tuure suu on tilluke ja kõver need igasugu symptomid pea pole välditavad naerma ajab kopsus kallis mykoplasmast sõber siis palub jõgi et tal korra keeratakse selja kostab välgumyrin jälle lõkkele lööb veri tobu hakkab piiluma ent juba ongi hilja emajõest on saanud hele lehemeri I ma vaatan tuhahunnikut & sysihõõgu ses ja näen tas eilseid yleeilseid aastaid näen vana kemmergut & kana pesakasti näen kappi lauda neidki kes seal sõid näen sammaldunud aeda nagu nukuhoovist ja ema-isa vapraid päevatöid ma vaatan tuhahunnikut & teada on mul kõik kes kuhu munes & kes ronis yle aia mis riided olid kapis & milline too laud ja need kes tema taga sõid II öö nõgimust kui õue astun siis tunnen endil hõõgvel silma pilku ja tema poole tasa sammu sean kardan astuda auku traataeda takerduda libiseda jääl kuid kassiga kohale jõuame kavatsen kykitada kuni kännustun jõllitada kuni ilm kullakarvastub ja tantsiskleb tillukeste sädemetena mu laubal kus pole yhtegi kipra või vagu kass nurrub õhtunoote mina ymisen mõnd regivärssi tähed pysivad täna kindlalt mu juures ei lange kuhugi kased joonistavad me ymber kallistava ringi ja kes võidab pilgutusvõistluse kas tulesilm või mina see selgub alles koidikuks * ringiratast päripäeva tiirutab ymber põhjatu tiigi kust päike helab vastu sada korda eredamalt ja kuu helendab kui maailma algus ringiratast päripäeva oma jalutuskäigul korjab ta enda kylge põrnikaid ja kiile sada ringi ymber põhjatu tiigi ei väsita teda ära ka saja esimesel ringil ahhetab ta sõnatult räägitakse et kui ta ei väsi siis ykspäev leiab ta kõrkjate vahelt mind yles * igal inimesel on enda akna taha vaja yht kaske tuulepesadega tuuleluudadega tuuleema juustega tuuleema karjavitstega ja muidugi varestega kes oma hõbekyyntega imepeenikeste okste kyljes kõõluvad varakevadisi lapsi mängivad iga inimene peab nägema sonimytsis vanameest kes otsib vabadussilla kõrval kõige ilusamat tammelehte iga inimene peab peale sattuma värvilisele naisele kes viskab enda koerale mänguks vahtralehepilvi iga inimene peab mööduma noorhärrast kes kõnnib porikuuvihmas käed taeva poole naeratab vidukil silmi igal inimesel on vaja kõndida yle Toome kõrvus rõdult hyytud kallimate hyvastijätt kõrvus kaugete kaimude laulud iga inimene peab igast pargist korjama taskud täis kastaneid ja tõrusid raamatulehtede vahele hõlmikpuu lehti iga inimene peab kord aastas sõitma linnaliinibussis ja nutma mõeldes neile tuuleemalastele kelle juures õhk on nii mesimagus nagu muiste kui inimesed olla elanud vaid sellest
