*
armas sõber!
oled kutsutud minuga koos
päikselise kolmapäeva hommikul
lähima batuudi peal või all
kive ja
piimahambaid lutsutama
teeme mudakooke
aga seekord ei müü neid
sest coopi kassapidajad ja
vahelejäetamatud reklaamid youtube’is
on meid mõlemaid ära tüüdanud
rebime üksteiselt kihte maha
nagu pik-niku juustupulkadelt
ja huilgame ennast tühjaks
kuni järele jäävad vaid
katkised põlved ja piimahambad
ja muidugi mängime ja sööme torti:)
võta kaasa sportlikud riided ja hea tuju!
*
mäletad, kui istusime murelipuu otsas
kõlgutasime okstest kriibitud jalgu
ja lutsutasime ümmargusi
igavikke?
vereva viljaliha närisime katki
ja neelasime alla
ning luised igavikud sülitasime pojengipõõsasse
et nad sünnitaksid uut liha
ja uusi igavikke
nüüd ei räägi me enam igavikust
nüüd räägime ainult homsest
kirjutame kuivi kroonikaid
kahekümne esimese sajandi elust
nagu varem kirjutati kahekümnenda
ja üheksateistkümnenda
ja kaheksateistkümnenda
ja seitsmeteistkümnenda
ja kuueteistkümnenda sajandi elust
murelivõrsed ei ajanud kunagi juuri alla
või niideti juba varakult maha
ja kurku kinni jäänud igavik
jääb meile igavesti kättesaamatuks
to-do list
anda endast
kõik peale pooleldi söödud annekese šokolaadi
ja kahe monster high’ nuku
kanda endas
ürgorgudes ulguvat olevust
kes korra kuus alustassi pealt
keefirit lakkuda nurub
panna endas
helisema närvilõpmetest punutud keeled
et vaikselt istudes
võbeleda ja kumiseda ja tiniseda
tunda endas
ära vaenlase vaenlane
kui mitte sõber
pesta hellalt tema hambaid
ja jagada oma jahisaaki
et siis iga päev natukene
tükk tüki kaupa
anda andeks
stagnatsioon (heas mõttes)
armastus varjab end seal
kus kohtuvad newyorgilikud unistused
ja idaeuroopa reaalsus
kus hruštšovkad end ragisedes
taevale lähemale sirutavad
aga päris pilvi lõhkuma ei küündi
armastus on su jalgade all
ta kasvab trepikodades
ajab juured läbi vundamendi
ja rajab endale pesa
esimese rõdu alla
ta pehmendab su maandumist
ehkki
valus on ikka
sa võid ju klõpsida liftinuppe
ja osta odavaid lennupileteid
aga armastus saab su kätte
ta rebib su pikali
ja tuletab meelde
et ka maapind on mõnus
sa võid ju pesta käed pärast
kallistust ja
desinfitseerida huuled
aga armastus on juba su sisse tunginud
ta surub end hellalt läbi rakumembraanide
ja muudkui paljuneb
kuni põsed löövad õhetama
ja lennukeid vaadates
kurk enam ei kipita
*
naeran end ribadeks
ribide raginal
ribadest saab näiteks
kedrata lõnga
lõngast saab kududa näiteks
kindaid
ja sokke
kampsuneid näiteks
kampsunid saab
kanda ribadeks
ribadest saab jälle lõnga kedrata
näiteks
ja lõngast saab kellegi heegeldada
näiteks minu näiteks
et sõlmedest ja pusadest
saaksid mu ajukäärud
soolikad
ja ribosoomid
näiteks
siis ma oleks
pehme ja soe
( )
otsi kohta kus sa saad ja lükka teine sisse
sulgude sisse
sulgude sees on hea
pehme ja turvaline
sulgkerge
sulud algavad
mina sina äärekivi
surnud varblane märjal asfaldil
sulud lõppevad
reekviem surevale hiirele, kelle mina ja mu sõber leidsime pirita jõe kaldalt männijuurte vahelt 24. juunil 2024
ma olen sinuga
kui su tilluke keha krambihoogudes kokku tõmbub
ja su pea nõksatab tagasi nagu
märkaksid samblatuttide vahel
kedagi tuttavat
ma olen sinuga
nagu rohulibled
ja oksa küljes tilbendava kilekoti riismed
nagu kirbud ja puugid su karvades
nagu bakterid su jämesooles
ma olen sinuga
kui su ribide vahelt hakkavad kasvama hapuoblikad
või kui sipelgad su keha
laiali tassivad
ja oma lapsukestele söödavad
kui ma ise ühel päeval
männijuurte vahele takerdun
ja savine kallas embab mind nagu
kaua koju oodatud last
siis tean et
sa oled minuga
ilma tuimestuseta
kisun rinnakorvi lahti
nagu akna umbses toas
roided turritamas kahte suunda
nagu kidurad tiivarootsud
songin kahvliga südames ringi
püüdes endast välja rebida
kogu seda venivat
vastikut tatti
kogu seda hallollust
mida meile lennukitelt peale pihustatakse
või juba beebina sisse süstitakse
ja millega meid novembrikuus
kõige täiega üle kallatakse
õmblen ennast võidurõõmsalt kinni
aga kõike ei saa kunagi kätte
tilluke tume kübe
peidab end mu vasaku kopsu all
kosub vaikselt
ajab juured alla
kuni tuleb jälle lõikus ette võtta
ikka ja jälle
pean vaikset lahingut
ikka ja jälle
osutun võitjaks
kui sa küsid
miks ma naeratan
siis ma ei vasta
las vere kohin räägib iseenda eest
