Aliis Aalmann
„Pääsulinn“
Loomingu Raamatukogu, nr 29, 2025
Toidupoodi tuleks minna täis kõhuga, et paremini hinnata, mida päriselt vaja ja mis on väärt ostmist. Mida tuleks siis teha enne luulekogu lugemist, et seda võimalikult selge peaga mõõta? Kas seda hinnata pikku- või laiupidi? Võibolla on enne vaja luule üleküllust, muidu mõjub iga ettejuhtuv värsirida nagu esimene märtsikelluke pärast pikka pruuni-valgekirjut talve. Vaatamata sellele, kas mu pea on luuleridu täis või olen unustanud kõik lüürika saladused, loen alati esimese asjana raamatu taga- või sisekaanele kirjutatud tutvustust. „Pääsulinna“ tagakaanele on trükitud luuletus „balti“, mis võtab selle luulekogu üsna hästi kokku. Hakkame siis seda luuletust koos lugema.
jões vulisevad / kopraluud tulikate / taga sookured
Uus seltskonnamäng: võta pits iga kord, kui Aalmann mainib a) linna, b) linde, c) tuult. Ilmselt ei jõuaks keegi seda päiksekiirte tuules mahendatud tihasekollast Võru-maigulist luulekogu lõpuni lugeda, vaid jääks joobunud meeleseisundis, nägu raamatus, magama. Et autoril on motiivid, mida ta armastab, pole tingimata halb – looduslike kujundite ja meeleoludega põimitud luuletustes käsitletud teemasid on tegelikult jalaga segada. Ometi jäid mulle enim kõlama just need luuletused, mis teema- ja sõnakasutuse poolest teistest erinesid, mõjusid ettearvamatult. Seetõttu sobib ka seda arvustust juhtima „balti“, mis tagab üpris kaine lugemiskogemuse (neile hulljulgetele, kes otsustasid väljakutse vastu võtta).
Mainitud motiivid vulisevad kergusega „Pääsulinna“ jões ja meelitavad lugejat koos nendega triivima. Aalmann ütleb otse välja: „puu oli maa selgroog / ja tuul hingamine“ (lk 43). Maa palavikuline hingamine ja loodusläheduse hingus on üks teose põhiliinidest. Mõneti meditatiivses luuletuses „helilooja“ (lk 46) hingab luulemina sisse tolmu ja tuult ning teritab oma meeli, et elada hetkes ja mäletada eredalt. Tuul on reaalsuse ja momendi ühendaja. Tuul võib aga olla ka tugev ning ületamatu jõud, midagi paratamatut ja pigem negatiivset. Näiteks read „nad ei tahtnud kuulda / sinu hullu juttu // kuidas tuul puhub erinevalt / meeste ja naiste peades // ja seetõttu üks neist / peab seda rohkem taluma“ ning samast luuletusest „nüüd oled tagasi / kotitäis tuuli kaasas“ (lk 6) rõhutavad tuule rusuvat jõudu. Tuule tähendusrikkust ja plastilisust kasutab autor väga loovalt.
Samal ajal kui tuul läbi raamatu vihiseb, kerkib tihti esile ka linn – kas peategelasena või vaikselt luuletusse imbununa. Kui loen ridu „siin võrus polegi teha muud / kui olla nõid / püha viha toitja“ (lk 17), kerkib mu silme ette detailne pilt, kuidas Aalmann kogu oma viha – mida lugejagi endas ilmselt hõõgumas tunneb –metsade hävingu ja aja range käe vastu luuletustesse nõiub. Võru ja ka üldisemalt linnade saatust kirjeldab autor mitme nurga alt. Linn on kui elusolend: ta võib vaikida ja hoiatada, ennustada ja hävitada, kontrollida suurt osa meie eludest ja tekitada autoris pahameelt. Fraas „kirjutan hauamusta märkmikku / linnade nimed väikese tähega“ (lk 54) ning kaheleheküljeline luuletus kõikide linnade põlgamisest ja ohverdamisest on vaid väike osa linnaga jagelemisest selles teoses.
Linnaga ei kakle ainult autor, vaid ka linnud. Linnud on ehk need, kes „Pääsulinna“ kõige lennukamalt läbivad. Kui linn on „linn“ ja tuul on „tuul“, siis lind võib olla näiteks sookurg, vares, ööbik, hakk, tuvi või kägu. Tänu sellele on lindude rohkus siin teoses teiste korduvate motiividega võrreldes mahendatud. Lindudel on tihti kannatava looduse roll, või on nad hoopis miski jääv ja võimas, millest kinni haarata ja toetust leida. Linn ja linnud on pandud ka vastandlikesse rollidesse. Read „tallinn kuulub lindudele / võru kuulub lindudele / kõik linnad / on linnud ja need / veel sündimata linnad / annan varesele südame / hakile hinge“ (lk 13) teevad lindudest linnade valitsejad, tuues välja nende võimuvahekorrad. Samas luuletuses tõotab autor ka ise rohkete vastanditega luuletusi: „mõtlen vastandites / miks mõtlen alati vastandites ja ehmun / kõlkudes piiri äärel / kas mind mahub mõlemale poole / kas minustki võib saada linn“. „[Ü]ks linnaosa lõpeb ja teine algab / lindudega ikka lindudega“ ning samamoodi jätkub ka „balti“ lindudega, ikka lindudega.
sookurgede taga / raudtee mis lõikab / otsekohe kodu- / maa pooleks
Vormi poolest on see luulekogu kergesti hoomatav, luuletusi on vaid poolsada lehekülge ja korduvad motiivid põimivad iga teksti tihedasse tervikusse. On aga selge, et sarnaste teemade nii mitme nurga alt käsitlemiseks peavad need olema autorile väga hingelähedased – ja Aalmannile paistavad nad isegi hinge sees, mitte vaid selle lähedal olevat. Kogu valu looduse, linna, tuleviku ja Eesti pärast tuleb tal kuskilt sügavalt ja pudeneb paberile laiali, pannes ka lugeja südame valutama. Seda, kuidas raudtee kodumaa pooleks lõikab, kuidas linna valutav pool niutsub, taevas kuumeneb ja maailmalõpp on saabumas, kirjeldab autor värvikalt ja tundeküllaselt. See rõõmuvärvi luulekogu üllatas temas pesitsevate teemadega – siin on ootamatult palju lootusetust, muretsemist ja tumedust.
„Pääsulinnas“ põimuvad traditsiooniline ja tänapäevane. Rohked looduskujundid jätavad mulle millegi põlise – looduse igikestvuse ja mõjujõu – edasiandmise mulje, samas iseloomustab luuletusi kaasaja problemaatikat peegeldav äng. Just see äng ja teemasisese mängulisuse puudumine jäid mind terviku juures veidi häirima. Tundub, et autor on teadlik noore inimese stereotüübist, keda ka ise esindab: „miks nii noor inimene / nii kuri nii mõru / nii // kas sa päikest ei näegi / raskelt ehitatud võlvil / marraskil käed / kandmas tulevikku“ (lk 36). Luuletused edastavad tabavalt valu ja muret, mida paljud noored tunnevad, kuid selline ühiskonnakriitika töötab minu arvates vaid mõõdukas mahus. Lugenud läbi ka viimase luuletuse, jäi mind vaevama ülevoolav jõuetuse tunne. Raamatut pole seega mõtet kaane järgi hinnata – see kollane on pigem tulevikku ettekuulutav hoiatustuli kui päikesepaiste.
Oma ühiskonnakriitilisuses võimendab teos tulevikuhirmu tundva noore stereotüüpi, kes ei taha leppida kaasaja õelusega. Kindlasti ei peakski sellega leppima, elama silma- ja kõrvaklappidega tulevikule mõtlemata, kuid ühiskonnakriitika nõuab minu arvates alati ka mingit lootustandvat perspektiivi. Loomulikult ei saa autori südamesse panna tundeid, mida seal ei ole, kuid kohati tundsin puudust tasakaalust või võimalikest tulevikulahendustest, mis oleksid teinud midagi enamat kui rahutuse ja viha kehtestamine. Kuigi eks lüürilisel mossitamisel on ka oma võlu, sest jagatud mure on ikka pool muret.
Hoolimata läbivast tumedast joonest leiab raamatust mõne luuletuse, mille helgus teiste taustal eriliselt esile kerkib. Soojalt mõjub luuletus lapsest, kes tahab ilmtingimata luulemina juustele maandunud mesilast puudutada. Isegi kui luuletuse lõpus tuleb jälle see juba tuttavaks saanud kuri tuul ja puhub lapse ja minategelase laiali, kangastub mulle lapselikku uudishimu täis moment külavahetee bussipeatuses kogu oma helguses.
aga poolenisti oleme / euroopas / poolenisti paistame / rohelise koore alt / soome-ugri krobelise / koore alt
Kirjeldada, mis on eestlaseks olemine või kes on eestlane, on raske ülesanne. Siiski paneb Aalmann siin luuletuses selle üsna tabavalt paari lausega kirja. Midagi segadust tekitavat ja vahepealset, erilist ja koore alla peitunut see eestlane tõepoolest on.
Seesuguste ilmekate kujunditega viib Aalmann mind täpselt sinna, kuhu ta soovib. Ta käib sõnadega ringi nii, et need alluvad tema mõtetele pehmelt, kannavad selgelt edasi kindlaid, kuid imelikke tundeid, mille jaoks pole head sõna. Sõnad „nostalgia“ ja „unustus“ ei pane mind eriti midagi tundma. Kuid kui loen „õunaraksud kleepuvad üheks üleastumiseks / bensiinijaama pole järel on tühjad hüüdnimed / järel on näod ja nendes / pesitseb võõristus“ (lk 21), siis isegi linnalapsena tunnen kokku kleepunud õunaraksumälestusi, nagu need oleksid täitsa minu omad.
Eestlaslikku enese mahategemist ja pisendamist oskab autor samuti mõjuvalt kirjeldada. Ta tabab nutikalt meie minevikku ja mõtteviisi: „kauged riigid ei tea vihmapilvede läbipaistvat piima / mis väetab väsinud paneelmajade naadid / keldrikõrvalistes peenardes“ (lk 41). Aalmanni luule edastab rohkem tundeid kui mõtteid – ka lihtsasti arusaadavate ideede sees võivad olla sügavad ja võimsad tunded.
kas teadsid et sügis / on põlissõna
Autori hääl on selles teoses väga tugev, tema ideed ja lüüriline mina kõikumatud. See hääl oskab painutada keelt täpselt nii, nagu vaja, jättes pärast luuletuste lugemist suhu omapärase maigu (arvan, et esimene kord on alati hea luuletus kõva häälega endale ette lugeda). Eesti keelt ja meelt rõhutab autori hääl jõuliselt. Kodumaa loodusest saab lugedes üsna kirju ja kireva pildi. Rabad, varesed, käod, kitsed, sood, järved, tiigid, konnad, metstuvid, toomingad, pajuurvad, sinililled, ülased, õunapuud, karikakrad, jõed, paekivi, hundinui, kuused, nõgesed jpm, mis ongi ju kokku Eestimaa loodus, leiavad kõik värssides oma koha. Kõlama jääb mitte tingimata patriootlik, kuid siiski helgelt kodumaad armastav ja selle pärast muretsev hääl.
Endale luuletusi ette lugedes oli vahepeal mõnus tunda, kuidas sõnade kooskõla magusalt suus sulas. Read „sõstrad langetasid marjad / kui sauna juures suitses sinu suu“ (lk 6) justkui kratsisid mu aju õigest kohast. Ning sõnad „ja silmade hele läige / kui õlilaik / mis vangistanud endasse / vihma ja päikse ühise hingetõmbe“ (lk 11) panid nii mu kujutlusvõime kui ka mõistuse koos hingama. Keelemänge ja keeles vabalt liikumist, kaunikõlaliste seoste otsimist on selles teoses mõnusalt. See korvab ka pidevalt aina uutes vormides ja kontekstides korduvad motiivid ning lisab läbivasse lootusetusesse kübekese naudingut.
