vene keelest Sofia-Elizaveta Katkova
* valge kriidi harilike piirjoonte taga, mis tähistavad sõna „kodu“, peidab end uus lõhn: niiskus, magus tainas, masinaõli, haruldane tubakas, külm roheline tee, lehkav tofu, mädanenud juurviljad palun ütle mulle midagi inglise, vene, türgi keeles: tahan ära tunda öeldu, dešifreerida mõtte, mitte teadmatuse otsas õhku lennata kuumalaine vaheldub rajuvihmaga, sest nii on selles paigas ette nähtud, sa astud välja, otsekohe tuntakse sind võõrkehana ära, komistad maailma otsa, saad kõrini, matkid ehitist puhasta eluaset palju tahad, igal juhul leidub siin sisalikke ja ämblikke: need on nende ruumid, aasia jumala meeldetuletus, kas vaatab vasemäe valitsejatar põgenenuid vargsi, või limpsivad draakonid keeltega seinu ja jätavad mõrasid käid mustade kingadega, fööniks ühel pool ja draakon teisel, küsid kohalikelt: kas kaitsevad lokaalsed jumalad riigi mitteresidente? * isegi väiksele saarele tuli külm liaani peened sõrmed külmuvad akna all puude sitked oksad lõhuvad maja kaheks kõvasti suruvad seinu pigistavad majalt silmad sa külmud öösiti väikses toas mässid keha kangasse, aga kangas on surnud kangas ütleb: maga, öö – see on pikk unenägu armastusest tänav vaatab haledalt ringi isegi mägedel on ilma inimesteta külm teemäe pimedad rajad karjuvad üksikult siia-sinna kutsuvad veel ellujäänuid meenutama, et maailm on suurem kui inimene, et loodusjõul on vaid suu, millega olendeid neelata esivanemate vaim ütleb vesi, ja vihma hakkab sadama see ei lõppe enam mitte kunagi esivanemate vaim ütleb külm, ja aknast sisse puhub pakane tuul, taifuun on tema vaikiv isa see on selline paik, siin ei tähenda sa mitte kui midagi sa oled kõigest väikene pääsuke, kes lendab välja vanaisa pööningult, ta vaatab sulle otsa ja sureb sõnatult. * vanus toob kaasa koledad hirmud, nagu vaadiõllega joodikud, kes naeratavad esihammasteta üksildus vanadus võimalik enesetapp. vajadus isikliku ruumi järele sünnitab viha juhuslike või lubamatute puudutuste vastu võõra enesekindluse vastu liiklusvahendites.
solvumised eneseanalüüs puhastatud vägivallast
lasteneuroosid nagu noored kreeka pähklid
ajavad käe all koort lõhnavad suve järele
talupoisid korjavad neid mööda teed
kõik on liiga soolane nagu luhta läinud hommikusöök
meenutab püha õhtusöömaaega
kus peamine reetur ongi peamine tunnistaja
kellel on soe, see tähendab ükskõik.
* kõik need päevad ootan, millal tulevad ära veed ja tuleb ilmale tusk lohistan enda järel suurt venitusarmidega kaetud kõhtu õpin magama selili, tunnen, kuidas punsuvad jalad sellest hiiglaslikust tusast süda läheb mul pidevalt pahaks ma vaatan end peeglist ja näen ainult tusa silmateri tema musti täppe keset mu kõhtu keegi ei ütle, millal ta ilmale tuleb, kõik ainult lubavad, et kohe-kohe see juhtub kui ma ärkan, vaatan esmajoones alla järsku ta haihtus, nagu soojus septembri lõpus, kuid ta on endiselt siin ta põtkib mind seestpoolt otse vastu ribi ta teab, et ma pole teda kunagi tahtnud seespool ta võtab mu ilu ära joob mu verd ma ei saa teda ise välja võtta ma palun suvalistel inimestel lõigata kehapinda hõbedase noateraga rookida melonikulbiga elundid välja asetada igale kallimale ja vihatule külm pall soojale koogile, et nad saaksid maitsta kibekat kõrbenud kohvi maitselist palli. * ja lagunes kuum kodu, teelusikaga segatud, mõrudusest sulasid raamatud, vaibad, kapid, ning võõrad inimesed käivad nüüd su endises elupaigas mida siin öelda? see lõhnab nagu segu petroolist ja küüslaugust nagu kolmepäevane higi pesemata särgis nagu võõra toit avatud aknast kodu ägab justkui amme puuduv käsi võõraste maade tumedad kulmud ripuvad iga unenäo kohal see on mulle toodav magusapoolne rohututt: temas viirastub mulle seesama, mis ikka eeskoda, raamatukapp ja peeglid sulge uks, äkki ei keera nii ajalooliste sündmuste võti? ei taha avada silmi siin on alati liiv läheb jalatsitesse jääb kopsudesse kinni iga päev saan kirju ja jälle ja jälle ma ei tea, mis seal kirjas on, nad jooksevad verd tahan nii väga magada nädalaid ja tunde, et kõik, mis valutab, hommikuks ise mööduks et kõik, mis kadus, tuleks tagasi mõttepunktide kohale, et mälu ei oleks või kokku kägarduks ta. * keele keha, elunditest lage, ootab tuvastamist aç näljane ja acı kibe təcrübəli tərcüməçi kogenud tõlkija qadin naine ja qapı uks neljast pakutud järelliitest on õige üks lugemine nagu sihitu öine jalutuskäik rääkimine nagu kuiv puuoks millest keedetakse köhatõmmist lisandiks aktsent ja vahelejäetud väljendid ma ütleksin ______ ___ ____, aga ei saa puuduv kommunikatsioon kui külmetuse jätk mu hääl on peaaegu ära, jäi vaid tühemik heli ja selle kehastuse vahele kobada sõnade jooni ja pool suust välja tõugata nagu ülekoormatud bussist, sõnad liibuvad üksteise vastu justkui mänguasjad hälli kohal, põrkavad pehmete külgedega kokku ja piuksatavad armastusest inimese vastu, kes ei tea ühtki sõna.
*
Ma kirjutan sulle keeles, mida sa ei tunne,
et keeled ei saaks mitte kunagi kokku
pööraksid vaid teineteise poole lootuses teada saada,
mida näitavad nad sel hetkel –
kas on sulle tõlk surnute maailmas kättesaadav
või ei ole seal enam keelenõuet
vaid karedad kehad paisuvad kaotusest
muutuvad meeleheitest õõnsaiks
?
teineteisele tundmatute märkide laudkonda jälgid
seda nimetatakse keelekursusteks
siin astuvad meie keeled teineteise varvastele
tõuklevad mõnikord segavad vahele
ahnesti neelatavad kõige artikuleerimatu sülge
amputeerivad jäsemed lausele
sülitavad välja aluste torso
nad ei oska mõtte lehttainakooki
valmistada ja kõike, mida ta pärima peab
!
ma ei päri mitte midagi elavate maailmas
lohistan vaid aluste torsot ja kompsu sõnu, mida keegi ei tunne
nad on nüüd minu sugulased
nad on nüüd minu elamispind
sa saad kirja
milles on kõik kirjutatud võõras mittekeeles
raske leht nagu väike kaaluviht
võrgutab su pihku tundmatuga
limpsab sõrmi kleepjaga saatja
*
milleks ma tahaksin saada?
siidisukkadeks, mille küljest Sanmao rippus Taipei haigla sisemuses,
Mühlendammi sillaks, Anna Altšuki elu viimaseks tunnistajaks,
talaks, mis mäletab täpselt, kui palju kaalus Marina Tsvetajeva,
sillaks Daugava ääres, mis mäletab Austra Skujiņa käsi,
Sylvia Plathi ahjuplaadiks, mis suudleb tema pead,
kiviks Virginia Woolfi taskus Ouse’i jõe põhjas,
Anne Sextoni autoks-viimaseks maabumissillaks,
Iris Changi autoks-viimaseks maabumissillaks,
unerohuks, mida neelab liikumisvõimetu Lilja Brik,
unerohuks, mida neelab ehmunud Sara Teasdale,
unerohuks, mida neelab Tove Ditlevsen,
unerohuks, mida neelab Kobayashi Mieko,
Dionysose maabumissillaks[1].
*
nende silmad olid nukruse ookeanid
nad olid valmis mulda õgima,
turvast neelama,
maakivimeid haukama,
kui see tähendas kodu leidmist
nad olid valmis
ihutükke maha lõikama ja need kukeharjade ja mägisibulate vastu vahetama
silmade asemele kivid pistma
põskede asemele lilled ja okkad
suu asemele niisked juured,
kui see tähendas kodu leidmist
nende näod vananevad selles kandis
kiiremini kui loomad
vajuvad rippu, sirutuvad maa poole,
nende näod on nagu pajukombitsad
kangana ripuvad peeglil kodus,
kus suri see,
kes pidi kõige kauem elama
nende silmad, laastatud jäätisekulbiga,
imavad endasse selliseid nagu nemad ise
juba valust pehmendatud
peaaegu ilma kehadeta
teisendatud objektideks
eikellegimaa elanikud
kuivad nagu tiisikuseköha
nende silmad enam ei mäletagi
millal said otsa pisarad
ja nende asemele tekkis nafta
nemad nutavad ja higistavad naftat
muutuvad aina mustemaks
saavad vaat et mullaks
kuid ikka ei leia kodu
nad jätavad maha
oma nukruse ja valu masuuti
justkui viirust
kahtlastele arhivaaridele
kuigi vaevalt nad arhiivi satuvad
muuseumiasutuse töötaja
lööb nende elutunnistusele
templi väheväärtuslik riigile
*
ei lõpeta õitsemist
isegi kui mina
enam ei tunnista
ehk pigistan oma silmad kinni
nugadega torkavad mind läbi
lambasilmad
kas tahad meid – d kordub –
ohvriks tuua – pikk u?
kas siis jänes seda põldu pidi enam ei jookse
kui mina ei tunnista?
ta kõrvad kui muldsed sünnimärgid
kumeralt kutsuvad katsuma
linnud laulavad otsides armastust
igasekundilist
kähedad ööbikud surevad
armsamata
keegi neist tunnistajaid ei vaja
kuid meie ei suuda
vaatamist lõpetada
[1] „Dionysose maabumissild“ („Пристань Диониса“) – filosoof Mihhail Rõklini 2013. aastal ilmunud raamat tema abikaasast, kunstnikust Anna Altšukist. Anna Altšuk oli üks süüdistatuid kohtuprotsessis, mis puudutas näituse „Ettevaatust, religioon!“ (2003, Moskva) korraldajaid. Aastast 2007 elasid nad Berliinis. 21. märtsil 2008 lahkus Altšuk kodust ega naasnud sinna. 10. aprillil 2008 leiti tema keha Spree jõest. „Dionysose maabumissild“ on Anna Altšuki loodud poeetiline kujund teise maailma kohta – fantaasia paremast paigast neile, kellele on see maailm talumatu. Poeetide, ekstaasi ja viinapuuväädi jumala bakchoslik laev ei maabu selles kohas, mida meie silm on võimeline nägema: tema maabumissild on eluaegne soovunelm igavikust.
